sissid, Karl XII ja Peeter I on vähe jälgi järele jätnud, suured endised sõjad niihästi kui midagi. Eriti halb mälu on eestlastel isikute nimede jaoks; need puuduvad vanemais rahvamälestustes tavalisesti. Isiku nime asemele astub „üks“ või „keegi“. Iga päev tarvitatavad kohanimed on enam meelde jäänud.
Ülepea kiidetakse muistsete eestlaste kombelist elu: ei tapnud, valetanud, varastanud, petnud ega teinud pühapäeval tööd. Meie-aegsest pühapäevast võib siin vaevalt jutt olla, ennemini käib see väide pühakspeetud neljapäeva kohta. Hilisemast ajast põlvnevad teated pühapäeva kohta teavad, et sel päeval mingisuguse töö tegemise, isegi marjanoppimise kannul karistus käinud. Ristiusu päevil ähvardas kirik alati karistusega pühapäeva rikkujaid. Edasi väidetakse, et muiste abielu-rikkujaid ei tuntud. See teade on ehk alguse saanud Kelchi ajaraamatust, kus öeldakse, et abielu rikkumine olnud eestlaste seas kuulmata asi ja kui seda ometi juhtunud, abielu-rikkuja elusalt ära põletatud ja tuhk teedele visatud. Kelchi teade käib abielu rahva kohta; teated vallaliste kohta puuduvad. Vaevalt kujunesid nad nii ideaalseteks kui rahvasuu seda ette kujutab.
Veel kuuldub väiteid, nagu ei oleks muistsed inimesed vandunud, mitte meieaegsete meeste moodi ikka kurat! kurat! hüüdnud. Teiselt poolt kõnelevad ometi vanad teated, et kuradit, õigemini vanapaganat tihti appi kutsutud ja ta alati kutse peale ilmunud. Seega sõdivad teated risti teineteisele vastu.
Tingimata tuleb piibli arvele kirjutada seda, et muistsed inimesed arvatakse head, ausad ja täiesti süüta olnud, varustatud kõigi kõlbliste omadustega, sarnased lilledega arul (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1901, lk. 125). Pühakiri kujutab niisugust põlve enne patulangemist paradiisis ja see kirjeldus on põhjust annud rahvasuule väiteks, nagu leiaksime muistseis eestlasis — kui luba nii ütelda — poolingleid eest. Peaaegu igal pool, kus näha muutust halvemale korrale, lükatakse see muutus vanapagana süüks, kes kadedana inimese õnne peale alati püüab põlve muuta pahemaks, ja see püüd õnnestub tal ikka. Üldiseks arvamiseks jääb, et vanapagan moondanud inimese iseloomu nii pahaks, nagu see iseloom on praegu, ja ka inimese elupõlve ära rikkunud.
Rahvasuu väidab, muiste olnud inimesed väga targad, ei tea aga selle tarkuse kohta anda tõendusi ega näiteid. Tingimata tuleb seda tarkust hinnata „tarkade“ tarkuse mõistes. Tarkadest, kelle tarkus sarnaneb nõidade omaga, teatakse
102
