kogu loodus vaimudest, kuna inimestel sel puhul hädaohtlik on liikuda. Peale kodukäijate liiguvad sel puhul ka surnute vaimud, kuid need ilmuvad veel mõnel muulgi ööl. Maksamerele sõitjad harrastavad eriti pühi öid, niisamuti ka Blocksberg'il käijad; viimased sõidavad meelsasti 1. mai öösigi.
Hädaohtlik on liikumine surnuaial ja ristteedel, kus väga sagedasti surnutega ja vaimudega kokku puututakse. Keda kõige suurem häda või sund taga ei aja, hoiab ennast öösiti niisuguste kardetavate kohtade eest. Isegi kirikutesse tungivad kurivaimud öösi.
Kuna õiged inimesed öösi magavad, sammuvad vanapagana sulased vargad öösi saagile, niisama kui kiskjad metsalisedki. Vanasõna ütleb: ööl üheksa poega. Selle vanasõnaga tahtsid esivanemad tähendada, et öö võib tuua üheksa hädaohtu, olgu inimeste, olgu kurivaimude, olgu looduse poolt. Veel sõnub vanarahvas: öö on varga vari, aga ka: Öö ees, surm taga. Öö toob ju tihti haigusi ja surmagi.
Vanarahvas keelab ära öösi küüsi lõigata ja pead sugeda, välja minnes muidugi sellest arvamisest, et küüned ja juuksed siis hõlpsamini liikvelolevate vaimude kätte võiksid sattuda. Norras tuntakse samasugust keeldu, kuid seal lisatakse ähvardus juurde: lõikaja leiab õnnetut surma ja hakkab kodu käima (Storaker, Tiden, lk. 9). Niisugust ähvardust Eestis ei tunta.
Jõulu- ja uueaasta-ööl kuuldud kolin, mürin kuulutab surma ette.
Öö jagati varemal ajal kolme jakku: enne keskööd, kesköö, pärast keskööd. Aga kukelaulgi võeti mõõdupuuks: kuke esimese laulu, teise laulu ja kolmanda laulu aeg.
Öö võitleb alati päevaga. Kuigi üks teise ära võitnud, kogub teine kohe uut jõudu ja võidab vastase uuesti. Nii kestab võitlus lakkamata. Enne jõulu näib, nagu jääks võimus öö kätte, päeva võimus jääb nii väikeseks ja kaugel põhjas kaob see hoopis, kuid varssi omandab päev uut jõudu ja vähendab öö väge, kuni jaanipäeval võit päevale kipub jääma. Võitlus muutub ülepea ka suve ja talve valitsuse võitluseks. Nelipühi esineb nagu suve käskjalana ja sissehelistajana; teda võetakse kaseokstega ehitud kodudes vastu. Jumala ausse ei ole Eestis suvi ega talv jäänud, nagu see mitmel muul rahval sündinud.
Öö avaldab mõnikord häidki külgi. Öörahu ja öösine uinumine kinnitab keha, värskendab jõudu, annab rammu, öö kingib maale kastet. Kui „valget verd“ mingisuguseks eduks arvata, tuleb ütelda, et ööl on siin oma teene: rahva arvates
188
