Venelased arvavad, et vaskuss (медянка ehk медяница) kogu aasta on pime ja ainult jaanipäeval näeb, siis aga kargab ta inimese või looma kallale ja hammustab selle läbi, just nagu oleks noolega lastud (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія II, 527). Germaanlased usuvad, et kui vaskussi nõelatud inimene kohe ei sure, siis 9 aasta pärast ometi (Wuttke, D. d. Volksab., lk. 153).
Teisendi järele laenanud ühe silmaga vaskuss oma silma ühe silmaga ööbikule, kuid ööbik ei annud silma enam tagasi ja nii jäänud vaskuss päris pimedaks (Viies Rahvaraamat, 127). Vaskuss on vanapagana loodud, kes aga rutuga unustanud talle silmi pähe teha.
Vaskuss võib igas kohas silmapilk maa alla pugeda, ükskõik kui kõva maapind ka olgu.
Jõhv-uss.
Jüripäeval jõkke läinud hobuse sabast kukkunud üks jõhv vette; see hakanud kohe elama; teisendi järele loonud vanapagan sellest jõhv-ussi. Pea siginud nii palju jõhv-usse maailma, et inimesed ei saanud enam heina teha; nad lõiganud inimestel jalad kõige luuga otsast ära.
Inimesed kaevanud häda Taevataadile. See hävitanud nad ära; ainult veerikastesse soodesse jäänud mõni üksik veel järele. Meieaegsed jõhv-ussid ei avalda inimeste kohta enam nii suurt vaenu kui muistsed.
Vainuköis.
Vainuköis (Cnethocampa processionea) on kogu väikesi rukki-iva suuruseid halle usse, kes ahela moodi kas paigal seisavad või edasi rändavad, enamasti tamme poole, mille lehed nad siis paljaks närivad. Päeva ajal seisavad nad tavalisesti paigal, kuid öösi liiguvad nad edasi. Ülepea nähakse neid harukorral. Nõiad lasevad maa alt niisuguseid usse välja tulla inimestele kahju tegema. Niisugust vainuköit tuleb nimetissõrmega ära lahutada. Rosenplänter ütleb, et lahutamise puhul tuleb enne issameiet lugeda ja siis vaenuköit hakata peast lahutama (Beiträge IX, lk. 52). Kreutzwald seletab, et kui lahutamine korda ei lähe, lahutaja võib surma leida. Ülepea on vainuköie lahutaja sõrm hea arstiabi mõnesuguste haiguste parandamiseks (Blumberg, Quellen und Realien, lk. 64). — Kolme vainuköie lahutaja on arst; keda arstib, saab
246
