päike ja kuu, 50 hobusega ja 60 kutsariga, setud seevastu lasevad tähel kosja tulla
Säitsmel iks hobezel,
Katsal iks kaarasüöjäl.
(Setuk. l. I, 10.)
Täht võetakse vastu, sest „Tähti olli täusi miesi“ (Vana kannel, I, lk. 198) ja mõrsja ütleb talle:
Minost iks saa tähe naine,
Tähe poja mõrzija.
(Set. l. I, 9.)
Kreutzwald oskab „Kalevipojas“ tähe häid külgi hästi kirjeldada:
Tähel on sirevad silmad,
Meelemõtted mõlkumata,
Täht ei raiska viljategu
Ega riku rukkilõikust.
(Kalevipoeg I, 262—265.)
Kindla loomuga täht, Kreutzwaldil põhjatähe vanem poeg, viib kositava mõrsja koju, kuid selle kodu kohta rahvalaulud meile Salme ega Kureneiu laulus lähemaid andmeid ei paku.
Kanteletar (III, 6) laseb Suometarele niisama esmalt päikese, kuu ja põhjatähe kosja tulla ja neiu põhjatähele omaks minna. Vahe siis ainult see, et „Kalevipojas“ neiu saaja Põhjanaela vanem poeg, Kanteletares põhjatäht ise. Kanteletare kosjalaul vastab täiesti „Kalevipoja“, resp. rahva Salme lauludele.
Natuke teises valguses õpime „Kalevalas“ Küllikkit tundma. Sellelegi neiule tulevad päike, kuu ja täht kosja, kellest igaüks neiut pojale kosib, kuid see neiu ei võta tähtegi vastu ja täht peab niisama korviga oma teed minema, nagu teised kosilased, et hiljemini Lemminkäise saagiks langeda (Kalevala, XI, 30—42). Küllikki ei hooli seega „täiest mehest“, kõikumata loomuga tähest, nagu eesti Salme ja Kureneiu.
Setukeste laulud (I, 162) kõnelevad kord Ao tütrest, kes Alevile naiseks määratakse, aga kellest nad muidu lähemaid teateid ei anna. Samas laulus kuuleme veel ilmalapsi nutvat ja tähti tänitelevat, kuid Jeesus trööstib neid nende kurvastuses:
Ärä tie ikku, ilma latse,
Taiva inäp tie tähe tänitelgu — ui!
Sabatähte peetakse kolliks taeva tähestikus, vähemalt õnnetuse ettekuulutajaks. Üldiselt ustakse, et saba-
46
