Eesti poliitika

Eesti riigi juhtimine toimub vabariigi parlamentaarse esindusdemokraatia raamistikus, kus valitsusjuht on peaminister ja riigipea on president. Seadusandlik võim on antud Eesti parlamendile. Täidesaatvat võimu teostab valitsus, mida juhib peaminister. Eesti kohtusüsteem on täidesaatvast võimust ja seadusandjast sõltumatu.

Eesti on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Euroopa Liidu ja NATO liige.

Ajalugu

Eesti iseseisvus kuulutati välja iseseisvusmanifestiga, mis võeti vastu 21. veebruaril 1918. Asutav Kogu moodustas demokraatliku vabariigi ning 15. juunil 1920 võeti vastu esimene Eesti põhiseadus. Eesti parlament (riigikogu) valis riigivanema, kes tegutses nii valitsuse juhina kui ka riigipeana. Vaikiva ajastu ajal olid kõik erakonnad peale Isamaaliidu keelatud ja parlament ei pidanud istungeid ajavahemikus 1934–1938, kuna riiki reguleeriti 1938. aastal Eesti esimeseks presidendiks valitud Konstantin Pätsi dekreediga. 1938. aastal võeti vastu uus põhiseadus ja kutsuti kokku Eesti parlament, seekord kahekojalise süsteemiga, kuhu kuuluvad Riigivolikogu (alamkoda) ja Riiginõukogu (ülemkoda). 1940. aastal okupeeriti Eesti Nõukogude Liidu poolt. Peagi järgnes Saksa okupatsioon (1941–1944). Mõlema okupatsiooni käigus võeti seadusjärgsed institutsioonid, mis valiti Eesti põhiseaduse järgi, võimult. 1944. aasta septembris, pärast Saksa vägede lahkumist, taastati endine kord, kuna Otto Tief moodustas 1938. aasta põhiseaduse kohaselt uue valitsuse. Tiefi valitsus kestis ainult 5 päeva, kuna Eesti okupeeriti taas Nõukogude Liidu poolt. 1991. aastal taastati Eesti Vabariik eelmise põhiseaduse alusel enne 1938. aastat, rahvahääletus kiitis uue põhiseaduse heaks 1992. aastal. Eesti alustas üleminekut sotsialistlikult majanduselt kapitalistlikule turumajandusele. 1. mail 2004 võeti Eesti vastu Euroopa Liitu.

Riiklikud institutsioonid

Parlament

Riigikogu on Eesti rahva esinduskogu, kellele põhiseaduse kohaselt kuulub seadusandlik võim. Riigikogul on 101 liiget, kes valitakse vabadel valimistel iga 4 aasta tagant. Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis. Igal liikmel on vaba mandaat, mis tähendab, et Riigikogu liige on kogu rahva esindaja.

 Pikemalt artiklis Riigikogu

Valitsus

Vabariigi valitsusele kuulub täidesaatev võim. Valitsus suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust. Valitsusse kuuluvad peaminister ja ministrid. Vabariigi president määrab peaministrikandidaadi, kellel on vaja riigikogu poolthäälte enamust. Valitsus astub ametisse ametivande andmisega riigikogu ees.

 Pikemalt artiklis Eesti valitsus

Riigipea

Eesti riigipea on Vabariigi President. Üldjoontes on riigipeal piiratud poliitiline võim, tal on esindusfunktsioon ning ta on vahekohtunik ehk võimude tasakaalustaja rollis. Presidendi valib Riigikogu või valimiskogu. Kandidaadiks võib olla vähemalt 40-aastane sünnilt Eesti kodanik, kes valitakse ametisse viieks aastaks ning üks isik võib olla presidendiks maksimaalselt kaks ametiaega järjest.

 Pikemalt artiklis Eesti president

Poliitilised parteid

Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine. Erakonna registreerimiseks on vaja vähemalt 500 liiget. Riigikogu, Euroopa parlamendi või kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel võib kandideerida ka üksikkandidaat.

 Pikemalt artiklis Eesti erakondade loend

Valimised

Eestis toimuvad Riigikogu valimised, kohaliku omavalitsuse volikogude valimised, Euroopa Parlamendi valimised ja Vabariigi Presidendi valimised.

 Pikemalt artiklis Eesti valimised

Välispoliitika

Eesti välissuhtluse ja diplomaatia ajalugu algab enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist ja selle ametlikku tunnustamist teiste riikide poolt. Eesti esimesed välisesindused asutas Eesti Maapäeva loodud välisdelegatsioon juba 1918. aasta alguses, siis kui ametlikke diplomaatilisi suhteid teiste riikidega sõlmitud veel polnud. Esimeseks Eesti välisesindajaks võib pidada Jaan Tõnissoni, kes juba 1918. aasta jaanuaris saabus Rootsi. Stockholmis rajati Rootsi võimude nõusolekul Eesti ajutine saatkond, kuigi Rootsi teatas de facto Eesti Vabariigi tunnustamisest alles 1919. aasta sügisel. 1918. aasta kevadel andsid Prantsusmaa (1. märts), Suurbritannia (20. märts) ja Itaalia (29. mai) de facto tunnustuse eestlastele kui rahvale ja nende esinduskogule – Maapäevale, mitte aga kui uuele riigile. Detsembris 1919 algasid Tartus Jaan Poska juhtimisel rahukõnelused Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Pärast keerulisi läbirääkimisi sõlmitigi 2. veebruaril 1920 Tartus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel ajalooline rahuleping, millega üksteist ka vastastikku tunnustati. Suvel 1920 tunnustas Eesti Vabariiki Soome, Läti ja Leedu tunnustamine algas jaanuaris 1921, USA 1922. Aastaks 1940 oli Eestil 11 saatkonda, esindus Rahvasteliidu juures Genfis, peakonsulaat New Yorgis, konsulaaresindusi oli ligikaudu 160. Aastal 1940 see protsess aga katkes vägivaldselt – Eesti Vabariik okupeeriti ja annekteeriti ebaseaduslikult 1940. aasta juunis Nõukogude Liidu poolt. Tänaseks (2020) on Eesti Vabariik sõlminud diplomaatilised suhted 193 riigiga.

Eesti välispoliitika üldeesmärgid on:

1. Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse kindlustatus rahvusvahelistes suhetes;

2. Heaolu kasv Eestis ning eestlaskonna huvide kaitse võõrsil;

3. Eesti kasvav panus üleilmsesse kestlikku arengusse.

 Pikemalt artiklis Eesti välispoliitika

Vaata ka

• Eesti keelepoliitika
• Eesti kodakondsuspoliitika
• Eesti lõimumispoliitika