Francisco de Goya

Francisco José de Goya Lucientes
Sündinud	30. märts 1746; Fuendetodos, Aragon, Hispaania
Surnud	16. aprill 1828; Bordeaux, Prantsusmaa
Rahvus	hispaanlane
Tegevusala	maalikunstnik
Kunstivool	romantism

Francisco José de Goya y Lucientes (30. märts 1746 Fuendetodos, Aragón, Hispaania – 16. aprill 1828 Bordeaux, Prantsusmaa) oli Hispaania maalikunstnik, skulptor, luuletaja ja arhitekt, kelle maalid, joonistused ja gravüürid peegeldasid kaasaegseid murrangulisi sündmusi ning mõjutasid olulisi 19. ja 20. sajandi kunstnikke.

Noorus

Goya pärines madala keskklassi perekonnast, tema vanemad olid José Benito de Goya y Franque ja Gracia de Lucientes y Salvador. Goya isa oli käsitööline ning töötas suurema osa eluajast kohalike altarimaalidega. Goya perekonna sotsiaalne ja rahaline seis võimaldas õpinguid Zaragozas asunud Escuelas Pías, kus Francisco tutvus Martin Zapateriga, kellest sai tema sõber ja eeskuju edasises elus.^[1]

Goya huvitus kunstist juba lapsena. 13-aastaselt sai temast õpipoiss kunstnik José Luzani kunstistuudios, kelle käe all õppis ta neli aastat. Goya varasemast loomingust on vähe säilinud, sest enamik tema teostest valmis pika perioodi vältel, kuna ta soovis maalid teostada ideaalselt.^[2]

Periood Itaalias

1763. aastal kolis Goya Itaaliasse, kus jätkas õpinguid, ning jõudis 1771. aastal Rooma. Sama aasta lõpul teenis ta esimese ametliku tasu freskode eest, mis järgmise kümne aasta jooksul valmisid.^[3] 1771. aastal sai avalikkusele tuntuks kunstniku esikteos "Hannibali minek üle Alpide", mis saadeti kandideerima ka kunstivõistlusele. Teos saavutas võistlusel teise koha.^[4]

Madrid

1773. aastal abiellus Goya Josefa Bayeuga, kes oli Zaragoza kunstniku Francisco Bayeu õde. Paaril sündis mitu last, kuid vaid poeg Xavier elas täiskasvanueani.

Kuigi Goya väitis elu lõpus, et tema põhilisteks eeskujudeks olid Rembrandt ja Velázquez, siis tema kunstnikukarjäär oli mõjutatud ka teistest kunstnikest. Goya õppis hilisbaroki mõjutuste all ning jätkas tööd uusklassitsistliku ja rokokoo stiili printsiipidest lähtuvalt. Tänu Anton Raphael Mengsi soovitusele võttis ta osa projektist, mis oli pühendatud suurte hispaania kunstnike teadvustamisele ja Goyale sai osaks võimalus tutvuda kuninglike kunstikogudega, kus teda haaras Velázqueze looming.^[5]

Karikatuuriperiood

Mitmekülgse loojana alustas Goya 1774. aastal tööd karikaturistina. Tema esimeseks tasustatud tööks sai jahipiltide sari Santa Barbara kuningliku gobeläänitöökoja tellimusel. Uues temaatikas loobuti mütoloogiast ning keskenduti pigem maistele teemadele, mis inimesi kõnetaksid.^[4] Töö oli mahukas ja sisult keeruline, sest teosed olid eelnevalt kindlaks määratud, mis ei võimaldanud Goyal viljeleda originaalse sisu poole. Teostel olid kindlad mõõtmed vastavalt ruumile seinal. Taoliste karikatuuride alguses valmis teose plaanist miniatuurne visand, mis hiljem, kui see oli aktsepteeritud, maaliti üle värvielementide ja täiustustega.^[1]

Kokkuvõtlikult valmis Goya käe all 63 karikaturistlikku teost peaaegu 16 aasta vältel.^[6] Tema karjäär õuekunstnikuna algas aastal 1775, kui Mengsi soovituste mõjul valmisid kaasaegsed aristokraatsed ja igapäevaelu stseenid. Mengsist sai pärast Tieopolo surma konkurentsitult kunstidirektor Hispaania õukonnas. Goya varajastes karikatuurides on Mengsile iseloomulik lihtsus, mida Mengs ise Goya teostes innustada lootis. Hilisemad karikatuurid väljendavad Goyale iseloomulikumat stiili, mis on keskendunud välismaistele traditsioonidele ja on suuresti mõjutatud tema huvist Velázqueze loomingu vastu.^[3] Karikatuurides lähtus ta iseloomulikest hispaaniapärastest nüanssidest, jättes kõrvale Madalmaadest tuntud loodusläheduse ja täpse kujutamise.^[2]

Graafikasari "Kapriisid"

1776. aastal valmis Goya menukas 80-osaline graafikasari "Kapriisid" ("Los Caprichos"). Esimese trüki avaldas kunstnik 1799. aastal täies mahus albumina ja avalikkust teavitati sellest ajakirjas Diario de Madrid 6. veebruaril 1799. Goya tõi teadaandes välja, et sarja sisuline pool ei puuduta kedagi isiklikult, vaid pigem keskendub esteetilise ja poliitkorra propaganda suhtele.

Sari oli range ühiskonnakriitilise alatooniga ja põhjustas rohkelt kõneainet, kuna sisaldas ajastule omase sõjalise poliitkorra pilkamist ja kritiseerimist. Kogumik mõjutas rahvast oluliselt ja seetõttu eemaldati kohe müügilt. Tänu hispaania kuningale Carlos IV käsule pääses Goya inkvisitsiooni käest^[7].

Õukond ja stiil

1780. aastal maalis ta teose "Kristuse ristilöömine" ning selle teosega valiti ta San Fernando kunstiakadeemia liikmeks. Sama asutus lükkas kunstniku tema varajases nooruses kaks korda tagasi. Goya loomingus oli romantilisi jooni, kuid stiili omapärasus ja iseseisvus ei võimalda teda ühegi stiiliga lõplikult seostada. Ta alustas rokokoolike portreedega, hilisemates teostes jõudis aga armutu tõetruuduse ja võimsate fantaasiapiltide loomiseni. Ta oli nii kuulus, et võis endale lubada maalidel varjamatult esile tuua kuningliku perekonna piiratust, rumalust ja inetust.^[4]

Haigus ja poliitilised mõjutused loomingus

1792. aastal haigestus Goya raskelt, mille tüsistusena jäi ta kurdiks. Tänapäeval kahtlustatakse, et see oli mürgistus, mille põhjustas värvipigmentides kasutatav plii. Elu lõpul jäi ta ka pimedaks.

1798. aastal esitati talle tellimus maalida San Antonio de la Floridasse freskod, mis sarnanesid märkimisväärselt Goya varasema loominguga.^[1] Ta oli sügavalt mõjutatud sõjalisest terrorist ning süngeid muljeid sõjast Prantsuse vägedega kujutas ta graafikasarjas "Sõjakoledused".^[6]

Hispaania monarhia taaselustamise perioodil 1808–1814 töötas Goya prantsuse õukonnas, kus tema looming polnud uue kuninga poolt heakskiidetud.^[5]

Õuemaalija kohalt lasti ta 1815. aastal lahti hoopis inkvisitsiooni nõudel. Selle põhjuseks oli tema maal "Alasti maja", mis oli valminud ajavahemikus 1797–1800. See oli esimene teadaolev maal kristlikus kultuuriruumis, kus oli kujutatud naise katmata häbemekarvu^[6].

Sari "Mustad maalid"

1819–1823 valmis Goyal 14-osaline maalisari, mida tänapäeval nimetatakse "mustadeks maalideks". Teosed olid peamiselt maalitud Goya maamaja seintele Madridis. Teoste täpset valmimisaega on keeruline dateerida, sest Goya eluajal ei olnud teadaolevalt kedagi, kes oleks neid oma silmaga näinud.

Maalid olid omapärased, sest kajastasid hüsteerilist, kummituslikku ja kõhedat tooni, mis väljendas kunstniku hirmu vaimuhaiguse ja poliitilise terrori ees. Kunstnik ei ole märkinud teostele pealkirju, kuid mitmed kunstiajaloolased on analüüsi põhjal teinud oma järeldusi ja kunstiteostele nimed andnud: "Atropos", "Dos viejos comiendo sopa", "Duelo a garrotazos", "El aquelarre", "Hombres leyendo", "Judith y Holofernes", "Peregrinación a la fuente de San Isidro", "Dos mujeres y un hombre", "Perro semihundido", "Saturno devorando a su hijo", "La Leocadia" ja "Fantastic Vision".^[8]

"Kronos", 1819–1823, Museo del Prado, Madrid
"El Perro", 1819–1823, Museo del Prado, Madrid
"Dos viejos", 1819–1823, Museo del Prado, Madrid
"Hombres leyendo", 1819–1823, Museo del Prado, Madrid
"Juudit ja Olovernes", 1819–1823, Museo del Prado, Madrid
"Dos mujeres y un hombre", 1819–1823, Museo del Prado, Madrid
"La Leocadia", 1819–1823, Museo del Prado, Madrid
"Atropos" ("The Fates"), 1819–1823, Museo del Prado, Madrid
"Duelo a garrotazos", 1819–1823, Museo del Prado, Madrid
"Dos viejos comiendo sopa", 1819–1823, Museo del Prado, Madrid
"El aquelarre", 1819–1823, Museo Lázaro Galdiano, Madrid
"Peregrinación a la fuente de San Isidro", 1819–1823, Museo del Prado, Madrid

Bordeaux ja viimased eluaastad (1824–1828)

Samal aastal, kui tema püüdlus taastada liberaalne valitsuskord luhtus, lahkus Goya vabatahtlikult Prantsusmaalt ning suundus Bordeaux’sse, kus ta elas ja töötas kuni elupäevade lõpuni. Leocadia Weiss, kes oli kunstniku kauge sugulane, hoolitses Goya eest tema Bordeaux' kodus, kui Bayeu suri. Ta veetis oma elu Goya Quinta del Sordo villas koos oma tütrega kuni 1824. aastani. Arvatakse, et naise ja kunstniku vahel võis olla romantiline suhe, kuid pigem jagasid nad sentimentaalset platoonilist suhet.^[9]

Goya suri 16. aprill 1828 Bordeaux's 82-aastaselt insulti. Tänapäeval on suur osa tema teostest Madridis Prado muuseumis.^[10]

"Nõialend", 1798, Museo del Prado, Madrid
"Aeg ja vana naine", 1810–1812, Palais des Beaux-Arts de Lille, Lille, Prantsusmaa
"Alasti maja", 1800, Museo del Prado, Madrid
"Kristuse ristilöömine", 1780, Museo del Prado, Madrid
"Hannibali minek üle Alpide", 1770, Museo del Prado, Madrid
"Arst", 1779, Scottish National Gallery, Šotimaa

Kino- ja telefilmid

"Goya in Bordeaux" (1999), Hispaania ajalooline draama, režissöör ja stsenarist Carlos Saura
"Goya: Crazy Like a Genius"^[11] (2007), dokumentaalfilm, režissöör Ian MacMillan (1999)
"Volaveérunt" (1999), režissöör Bigas Luna, Antonio Larreta romaani ainetel
"Goya's Ghosts" (2006), režissöör Miloš Forman

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Coca Garrido (1985). Goya. Hispaania, Barcelona: Editorial Escudo de Oro. Lk 10.
↑ ^2,0 ^2,1 Coca Garrido (1985). Goya. Hispaania, Barcelona: Editorial Escudo de Oro. Lk 4.
↑ ^3,0 ^3,1 Enriqueta Harris-Frankfort. "Francisco Goya". ENCYCLOPÆDIA BRITANNICA.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 Coca Garrido (1985). Goya. Hispaania, Barcelona: Editorial Escudo de Oro. Lk 13.
↑ ^5,0 ^5,1 "Biography of Goya". Goya: The Complete Works. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. november 2018.
↑ ^6,0 ^6,1 ^6,2 Michael Levey (1966, 1977). Rococo to Revolution. Singapore: C.S. Graphics Pte Ltd. Lk 212. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
↑ Frank I. Heckes (1978). "Goya's Caprichos". NGV.
↑ Arthur Lubow (2003). "The Secret of the Black Paintings". The New York Times Magazine. Vaadatud 2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Kasutatud= (juhend)
↑ Gassier, Pierre (1955). Goya: A Biographical and Critical Study. New York: Skira. Lk 103.
↑ Connell, Evan S (2004). Francisco Goya: A Life. New York: Counterpoint. Lk 235.
↑ Goya: Crazy Like a Genius

Välislingid

Francisco de Goya Art Reneval Centre lehel

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 Coca Garrido (1985). Goya. Hispaania, Barcelona: Editorial Escudo de Oro. Lk 10.

[:2-2] 2,0 ^2,1 Coca Garrido (1985). Goya. Hispaania, Barcelona: Editorial Escudo de Oro. Lk 4.

[britannica.com-3] 3,0 ^3,1 Enriqueta Harris-Frankfort. "Francisco Goya". ENCYCLOPÆDIA BRITANNICA.

[:1-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 Coca Garrido (1985). Goya. Hispaania, Barcelona: Editorial Escudo de Oro. Lk 13.

[:3-5] 5,0 ^5,1 "Biography of Goya". Goya: The Complete Works. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. november 2018.

[:4-6] 6,0 ^6,1 ^6,2 Michael Levey (1966, 1977). Rococo to Revolution. Singapore: C.S. Graphics Pte Ltd. Lk 212. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)

[7] Frank I. Heckes (1978). "Goya's Caprichos". NGV.

[8] Arthur Lubow (2003). "The Secret of the Black Paintings". The New York Times Magazine. Vaadatud 2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Kasutatud= (juhend)

[9] Gassier, Pierre (1955). Goya: A Biographical and Critical Study. New York: Skira. Lk 103.

[10] Connell, Evan S (2004). Francisco Goya: A Life. New York: Counterpoint. Lk 235.

[11] Goya: Crazy Like a Genius

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]