Frank Martin
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2020) |
| Frank Martin | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
15. september 1890 Genf |
| Surmaaeg | 21. november 1974 (84-aastaselt) |
| Amet | helilooja |
| Koduleht | https://www.frankmartin.org |
Frank Martin (15. september 1890 Eaux-Vives, tänapäeval osa Genfist – 21. november 1974 Naarden) oli Šveitsi helilooja, kes elas suurema osa oma elust Hollandis.
Lapsepõlv
[muuda | muuda lähteteksti]Sündinud hugenottide peres, kalvinistliku pastori Charles Martini pere kümnest lapsest noorimana, improviseeris Frank Martin klaveril juba enne kooli, ning üheksa-aastaselt, saamata mingitki muusikaharidust, kirjutas juba oma esimesed laulud.
12-aastaselt osales ta Bachi "Matteuse passiooni" ettekandel ning sai sellest tugevat mõjutust: Bachist sai tema mentor.
Austades oma vanemate soove, õppis ta kaks aastat matemaatikat ja füüsikat Genfi Ülikoolis, kuid tegeles õpingute kõrvalt ka heliloominguga ning õppis klaverit, kompositsiooni ja harmooniat oma esimese muusikaõpetaja Joseph Lauberi (1864–1953), Genfi helilooja ja selleks ajaks linna muusikaelu juhtiva figuuri juures. 1920. aastatel töötas Martin mõnda aega tihedas koostöös Émile Jaques-Dalcroze'iga, kellelt ta õppis palju rütmi ja muusikateooria vallas. Aastatel 1918–1926 elas Martin Zürichis, Roomas ja Pariisis: selle perioodi teoseid ilmestavad isikupärase helikeele otsingud.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]Tuntuim orkestriteos on 1944/45. aastal kirjutatud "Petite Symphonie Concertante", mis tegi Martini ka rahvusvaheliselt tuntuks, samas kui varajane "Missa" on populaarseim koorimuusikast ja "Kuus Igamehe monoloogi" (baritonile, klaverile ja orkestrile) sooloteostest. Ülejäänud looming sisaldab täispikka sümfooniat (1936–1937), kahte klaverikontserti, klavessiinikontserti, viiulikontserti, tšellokontserti, kontserti seitsmele puhkpillile ja kuueosalist seeriat üheosalisi "ballaade" erinevatele sooloinstrumentidele klaveri või orkestriga.
Vaimulikele tekstidele ja ainestikule loodud teoseid, nende hulgas näiteks "Le Mystère de la Nativité" ("Jõulumüsteerium", 1957/1959), peetakse 20. sajandi religioossete heliteoste paremikku kuuluvaks. Šveitsi muusik Ernest Ansermet, Martini loomingu meisterlik esitaja alates 1918. aastast, juhatas paljusid Martini loomingu lindistusi, nende hulgas ka oratooriumi "In Terra Pax" (1944) koos Orchestre de la Suisse Romande'iga.
Martin arendas välja oma küpse stiili, tuginedes Arnold Schönbergi kaksteisttoontehnikale, hakates sellest 1932. aasta kandis huvituma, kuid tonaalsust siiski mitte hüljates. Osa Martini inspireeritumast muusikast on kirjutatud tema 80. eluaastates; ta töötas oma viimase kantaadi "Et la vie l'emporta" kallal veel kümme päeva enne surma. Ta suri Hollandis Naardenis.