Genti John
Genti John | |
---|---|
Lisa pildiallkiri. | |
Sünniaeg |
märts 1340 Gent, Flandria |
Surmaaeg |
3. veebruar 1399 London, Inglismaa |
Vanemad | Edward III ja Hainaulti Philippa |
Genti John; Lancasteri hertsog, Akvitaania hertsog ja Richmondi krahv (inglise keeles John of Gaunt; märts 1340 Gent – 3. veebruar 1399 London) oli Inglise kuninga Edward III kolmas poeg. Ta kuulus Plantagenetite dünastiasse ja oli Inglise kuninga Henry IV isa. Genti John oli oluline Inglise väejuht Saja-aastase sõja ajal.[1]
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Lapsepõlv
[muuda | muuda lähteteksti]Genti John sündis märtsis 1340. aastal Flandria linnas Gentis (tänapäeva Belgias), kus ta veetis oma esimesed elukuud. Tema ema oli Inglise kuninganna Hainaulti Philippa ja isa Inglise kuningas Edward III. Tal oli kaks vanemat venda: Woodstocki Edward, kes sai hiljem tuntuks kui Must Prints, ja Antwerpi Lionel.[2]
Genti John kasvas kuni umbkaudu kaheksanda eluaastani oma ema juures Woodstocki palees, seejärel anti ta oma vanema venna Musta Printsi hoole alla. Oma vennalt õppis ta, mida tähendab olla feodaalses ühiskonnas prints, juht ja sõdalane. 1350. aastate alguses reisis John koos oma vennaga ringi tema Inglismaa valdustes: Cornwallis ja Cheshire’is.[2]
Esimesed lahingud
[muuda | muuda lähteteksti]Genti John elas Saja-aastase sõja ajal. Johni esimene lahing (kus tal oli peamiselt pealtvaataja) oli Musta Printsi alluvuses kõigest kümneaastasena, kui 40–50 Kastiilia laeva ründasid 1350. aastal Inglise rannikut. Inglased võitsid lahingu, kuigi suurte kaotustega. Võimalus oma võimeid näidata tuli Johnile alles 1355. aastal Prantsusmaal, kui ta oli viieteistkümneaastane. Prantsusmaal hoolitses Johni eest ta isa lähedane toetaja ja sõber Henry, Lancasteri hertsog, kes oli juba oma eluajal kuulus diplomaat ja väejuht. Samal aastal tehti Calais’is Prantsusmaal Genti Johnist rüütel, mis oli keskajal suur au ja kandis endaga väga kõrget staatust. Juba 1355. aasta lõpus läks John oma isaga Šotimaale, kus neil tuli maha suruda ülestõus. Šotimaaga jäi John seotuks kogu oma elu, sest käis seal korduvalt kuninga esindajana ja oli nende seas väga populaarne. 1363. aastal pakuti teda asendajaks Šotimaa kuningale David II-le.[3]
1359. aastal kogus Johni isa Edward III uuesti kokku armee, et jälle Prantsusmaale minna. Seekord oli eesmärk prantslaste püha linn Reims. 12 000 meest piiras linna nädalaid, kuid prantslased keeldusid alla andmast. 1. mail 1360. aastal sõlmisid Bretignys Prantsusmaal Inglismaa ja Prantsusmaa rahulepingu, milles Edward III lubas loobuda oma nõudest Prantsuse kroonile ja inglased said endale Akvitaania provintsi, mis anti Mustale Printsile valitseda.[4]
Järgmine Lancasteri hertsog
[muuda | muuda lähteteksti]Henry, Lancasteri hertsog ja Johni äi, suri katku 1362. aastal. Kuna tal ei olnud poegi, pärisid tema kaks tütart Blanche ja Maude suured maa-alad ja varanduse. Maude suri peagi samuti katku ja John sai oma naise kaudu üheks Inglismaa rikkaimaks meheks. Varsti pärast Henry surma tegi Edward III Johni uueks Lancasteri hertsogiks.[4]
I Kastiilia sõjakäik ja Najera lahing
[muuda | muuda lähteteksti]1362. aastal sõlmisid Edward III ja Kastiilia kuningas Pedro rahulepingu, millega Kastiilia ja Inglismaa moodustasid sõjalise liidu. Kastiilia aadlikud sundisid Pedro 1366. aastal troonilt taganema ja ta põgenes Akvitaaniasse, et Mustalt Printsilt abi ja kaitset saada. Pedro lubas Mustale Printsile maavalduseid ja varandust, kui viimane aitab tal Kastiilia tagasi võita. Edward III nõusolekuga läks Genti John väeosade ja varudega Prantsusmaale ja ühines oma vennaga, et ette võtta sõjaretk Kastiiliasse. Järgnevates lahingutes Kastiilia uue kuninga Enrique Trastamara vastu olid Must Prints ja Genti John edukad. Aprillis 1367. aastal peetud Najera lahingus said nad lõpliku võidu ja Pedrost sai uuesti Kastiilia kuningas. Najera lahing oli üks Genti Johni karjääri suurimaid võite. Must Prints ja John naasid Akvitaaniasse ja Lancasteri hertsog läks edasi Inglismaale suvel 1367. aastal. Pedro aga taganes kohe oma lubadustest, mida ta oli Mustale Printsile andnud, ja seetõttu ei olnud Mustal Printsil raha, et oma meestele palka maksta.[5]
Probleemid Akvitaanias
[muuda | muuda lähteteksti]Kastiilia sõjakäigu ajal jäi Must Prints haigeks. Sellest haigusest ta ei taastunudki, kuigi elas veel mitmeid aastaid. Kuna tema mehed ei saanud hüvitist Kastiilia sõjakäigu eest, hakkasid nad ükshaaval prantslaste poolele üle minema ja Akvitaanias hakkas inglaste kontroll kaduma. Must Prints oli liiga haige, et seda tagasi võita ja Edward III saatis Genti Johni Akvitaaniasse korda looma. 1370. aastal läks Lancasteri hertsog umbkaudu tuhande mehega, kes olid peamiselt lancasterlased, Bordeaux’sse, et kaitsta inglaste huve Akvitaanias. Must Prints, kes oli raskelt haige ja ei olnud võimeline võitlema, pakkus Johnile Akvitaania leitnandi (haldaja) tiitlit. Lancasteri hertsog oli Akvitaanias septembrini 1372. aastal, senikaua, kuni kontroll provintsi üle oli kindel ja tal oli see võimalik üle anda usaldusväärsetele rüütlitele.[6]
1373. aastal tegi Lancasteri hertsog Prantsusmaale veel ühe sõjakäigu, mis lõppes katastroofiliselt, oma elu kaotas tuhandeid mehi. Kui sõjavägi Akvitaaniasse jõudis, olid 6000 mehest alles vaid vähesed ja nende toiduvarud olid otsas. Genti John naasis esimesel võimalusel Inglismaale.[7]
II Kastiilia sõjakäik
[muuda | muuda lähteteksti]Sel ajal kui Genti John 1370.–1372. aastal Akvitaanias oli, tekkis Lancasteri hertsogil plaan Kastiilia kuningaks saada. Vanemate vendade olemasolu tõttu oli tal väga väike võimalus ise kunagi Inglismaa kuningaks saada. Ambitsioonika mehena soovis ta siiski oma riiki või provintsi. Selleks oli tal vaja abielluda endise kuninga Pedro tütre Constance’iga, kes elas Musta Printsi kaitse all. Kastiilia kuningas Pedro, Constance’i isa, tapeti lahinguväljal 1369. aastal ja Enrique Trastamara sai uuesti Kastiilia kuningaks. Pedro testamendi põhjal pidi saama uueks Kastiilia kuningaks Constance’i abikaasa. John ja Constance abiellusid 21. septembril 1371. aastal Roquefortis ja Constance’ist sai uus Lancasteri hertsoginna.[8]
Varsti pärast nende saabumist Inglismaale 1372. aastal andsid Edward III ja tema nõukogu Lancasteri hertsogile ametlikult Kastiilia ja Leoni kuninga tiitli. Reaalset võimu Kastiilias see muidugi ei andnud.[6] Järgmised 18 aastat oli Kastiilia võitmine Lancasteri hertsogi peamine eesmärk.[8] Ta püüdis aastaid Inglise parlamenti ja Richard II veenda, et nad rahastaksid Kastiilia sõjakäiku, kuid poliitiline and majanduslik olukord Inglismaal oli liiga ebakindel, et uusi makse rahvale peale suruda. 1386. aastal sai Genti John viimaks parlamendilt loa ja rahastuse, et Kastiiliasse minna.[9]
Tegelikult ei valitsenud Kastiiliat Lancasteri hertsog kunagi. Sõjakäik ebaõnnestus ja John oli sunnitud loobuma oma nõudest Kastiilia troonile. Vastutasuks sai ta suure rahasumma ja tema tütar Catherine abiellus Kastiilia kuningaga, kindlustades Genti Johni vereliini Kastiilia troonil. Samal aastal pani ta ka oma vanima tütre Philippa mehele Portugali kuningale.[10]
Edward III esindaja
[muuda | muuda lähteteksti]Oma isa eluajal sooritas Genti John mitu diplomaatilist missiooni tema nimel, näiteks sügisel 1364. aastal pidas ta Brüsselis läbirääkimisi Flandria krahviga, et Johni noorem vend Langley Edward saaks abielluda krahvi tütre Margaretiga. Läbirääkimised ebaõnnestusid.[4]
1370. aastate lõpus oli Edward III juba vana mees ja ta poeg Must Prints oli liiga haige, et teda asendada. Genti Johnist sai Inglismaa kõige võimsam inimene.[6] 1376. aastal moodustati n-ö hea parlament (inglise keeles Good Parliament of 1376), mis nõudis kuningalt riigi paremat administratsiooni ja maksusüsteemi muutuseid.[11] Lancasteri hertsog oli ametlikult vahendaja kuninga ja parlamendi vahel, kuid tegelikult võis ta enamiku otsuseid ise vastu võtta. Kuna ta keeldus reformidest, saatis parlamendi laiali ja tühistas hea parlamendi vastuvõetud muudatused, muutus ta väga ebapopulaarseks nii rahva kui ka aadelkonna seas.[6] 1381. aasta Wat Tyleri lihtrahva ülestõusus hävitati tema Londoni residents, Savoy palee.[12]
Richard II onu
[muuda | muuda lähteteksti]Edward III suri 1377. aastal ja tema pojapojast Richard II-st sai uus kuningas. Richard II oli paar aastat varem surnud Musta Printsi poeg ja alles kümneaastane, kui troonile tõusis.[13] Genti John, kes oli aastatega järjest ebapopulaarsemaks muutunud, tõmbus tagaplaanile, kuid jäi Inglise printsina mõjukaks poliitiliseks jõuks.[14]
Hilisematel aastatel oli Lancasteri hertsogi rolliks peamiselt olla rahusobitaja oma noorema venna Gloucesteri hertsogi ja Richard II vahel. Gloucesteri hertsog püüdis ebaõnnestunult sooritada 1387. aastal paleepööret koos oma liitlastega, keda kutsuti inglise keeles Lord’s Appellant’s. Nende hulka kuulus ka Johni vanim poeg Henry Bolingbroke, kes saadeti pagendusse Prantsusmaale. Lancasteri hertsog ise oli Richard II suur toetaja ega peljanud seda näidata, olles andnud Richardi isale, Mustale Printsile, vande tema poega toetada.[15]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Genti John oli abielus kolm korda.[1]
Johni esimene abikaasa Lancasteri Blanche (1342–1368) oli tema kauge sugulane. Nad abiellusid mais 1359. aastal. Neil oli mitu last, nende seas tulevane Inglise kuningas Henry IV.[1] Pärast Blanche’i surma kirjutas kuulus inglise kirjanik Geoffrey Chaucer, kes oli Johni lähedane sõber ja tema õukonna liige, luuletuse "Hertsoginna raamat", mis räägib Johni igatsusest oma naise vastu.[16]
Teine abikaasa Kastiilia Constance (surm. 1394) oli Kastiilia kuninga Pedro tütar. Nad abiellusid 1371. aastal. Tegemist oli poliitilise abieluga, sest John soovis saada Kastiilia kuningaks. Selle abielu ajal oli John romantilises suhtes Katherine Swynfordiga, kellest sai Constance’i surma järel tema kolmas naine. Johni ja Constance’i tütar Catherine abiellus Kastiilia ja Leoni tulevase kuningaga.[17]
Johni kolmas naine oli Katherine Swynford, kes oli Johni ja Blanche’i laste õpetaja ja hoidja. Nad olid abieluvälises suhtes 1370. aastatel, mil neil sündis neli last. Nende ühistele lastele anti perekonnanimeks Beaufort ja neil (ja nende järglastel) oli oluline roll Rooside sõjas. John ja Katherine abiellusid 1394. aastal, misjärel kirik ja Inglise kuningas Richard II legitimeerisid Johni ja Katherine’i ühised lapsed, kuigi nad jäeti välja troonipärimise järjekorrast.[6]
Surm
[muuda | muuda lähteteksti]Genti John, Lancasteri ja Akvitaania hertsog suri 3. veebruaril 1399. Ta maeti oma esimese naise Blanche’i kõrvale. Kohe pärast tema surma konfiskeeris Richard II kogu Johni vara ja maavaldused. See ärgitas Johni poega Henry Bolingbroke’i naasma Inglismaale, kus ta sundis Richard II troonist loobuma ja sai ise 1399. aastal kuningas Henry IV-ks.[18]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 The Editors of Encyclopedia Britannica (25. veebruar 2022). "John of Gaunt, duke of Lancaster". Encyclopedia Britannica. Vaadatud 21. aprill 2022.
{{netiviide}}
: parameetris|autor=
on üldnimi (juhend) - ↑ 2,0 2,1 Carr, Helen (2021). The Red Prince: the life of John of Gaunt, Duke of Lancaster. London: Oneworld Publications. Lk 17–38.
- ↑ Carr, Helen (2021). The Red Prince: the life of John of Gaunt, Duke of Lancaster. London: Oneworld Publications. Lk 39–60.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Carr, Helen (2021). The Red Prince: the life of John of Gaunt, Duke of Lancaster. London: Oneworld Publications. Lk 61–84.
- ↑ Carr, Helen (2021). The Red Prince: the life of John of Gaunt, Duke of Lancaster. London: Oneworld Publications. Lk 85–112.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Carr, Helen (2021). The Red Prince: the life of John of Gaunt, Duke of Lancaster. London: Oneworld Publications. Lk 135–156.
- ↑ Carr, Helen (2021). The Red Prince: the life of John of Gaunt, Duke of Lancaster. London: Oneworld Publications. Lk 157–178.
- ↑ 8,0 8,1 Sumption, Jonathan (2009). Divided Houses: The Hundred Years War III. London: Faber and Faber Ltd. Lk 116.
- ↑ Carr, Helen (2021). The Red Prince: the life of John of Gaunt, Duke of Lancaster. London: Oneworld Publications. Lk 207–238.
- ↑ Carr, Helen (2021). The Red Prince: the life of John of Gaunt, Duke of Lancaster. London: Oneworld Publications. Lk 239–258.
- ↑ Sumption, Jonathan (2009). Divided Houses: The Hundred Years War III. London: Faber and Faber Ltd. Lk 257.
- ↑ Carr, Helen (2021). The Red Prince: the life of John of Gaunt, Duke of Lancaster. London: Oneworld Publications. Lk 179–206.
- ↑ Sumption, Jonathan (2009). Divided Houses: The Hundred Years War III. London: Faber and Faber Ltd. Lk 279–280.
- ↑ Sumption, Jonathan (2009). Divided Houses: The Hundred Years War III. London: Faber and Faber Ltd. Lk 284.
- ↑ Carr, Helen (2021). The Red Prince: the life of John of Gaunt, Duke of Lancaster. London: Oneworld Publications. Lk 259–284.
- ↑ Foster, Michael (2008) On Dating the Duchess: The Personal and Social Context of “Book of the Duchess. The Review of English Studies, 59:239, 185–196. http://www.jstor.org/stable/20184670 Vaadatud: 16. märts 2022.
- ↑ Carr, Helen (2021). The Red Prince: the life of John of Gaunt, Duke of Lancaster. London: Oneworld Publications. Lk 113–134.
- ↑ Carr, Helen (2021). The Red Prince: the life of John of Gaunt, Duke of Lancaster. London: Oneworld Publications. Lk 285–312.