Portugal

See artikkel räägib riigist; filmi kohta vaata artiklit Portugal (film)

---

Portugali Vabariik portugali República Portuguesa
Portugali lipp Portugali vapp
Riigihümn	A Portuguesa
Pealinn	Lissabon
Pindala	92 225 km² (2021)
Riigikeel	portugali
Rahvaarv	10 347 892 (2021)
Rahvastikutihedus	112,2 in/km²
Riigikord	poolpresidentaalne vabariik
President	Marcelo Rebelo de Sousa
Peaminister	Luís Montenegro
SKT	297,1 miljardit $ (2016)
SKT elaniku kohta	28 500 $ (2016)
Valuuta	euro (EUR)
Ajavöönd	maailmaaeg
Tippdomeen	.pt
ROK-i kood	POR
Telefonikood	351

Portugal (ametlikult Portugali Vabariik) on riik Lõuna-Euroopas Pürenee poolsaare lääneosas.

See piirneb läänes ja lõunas Atlandi ookeaniga ning idas ja põhjas Hispaaniaga, ühtlasi on Mandri-Euroopa kõige läänepoolsem riik. Lisaks Euroopa mandriosas asuvale territooriumile kuulub Portugali Vabariigile ka kaks saarestikku, Assoorid ja Madeira, millel on autonoomse piirkonna staatus. Nime on Portugal saanud Douro jõe suudmes asunud muistse rooma asula Portus Cale järgi, mille lähistel asub tänapäeval riigi suuruselt teine linn Porto.

Tänapäevase Portugali territoorium on olnud asustatud ja võitluste objektiks esiajast alates. Keltidele ja roomlastele järgnesid germaani rahvad läänegoodid ja sueebid; nende valdused hõivasid omakorda araablased ja berberid, keda hakati hiljem nimetama maurideks. Need muslimitest elanikud tõrjuti poolsaarelt välja sajandeid kestnud kristlike tagasivallutussõdade käigus, mida tuntakse nimetusega "rekonkista". 1139. aastal eraldus Portugali kuningriik Leóni kuningriigist. 15.–16. sajandil suurte maadeavastuste ajastul laiendas Portugal läänemaailma mõjupiire ja rajas esimese ülemaailmse koloniaalimpeeriumi. Portugalist sai üks majanduslikult, poliitiliselt ja sõjaliselt võimsamaid riike kogu maailmas, mis jagas 1494. aastal sõlmitud Tordesillase lepinguga suurema osa maailmast enda ja Hispaania vahel.

Portugali impeerium oli uusaegse Euroopa koloniaalimpeeriumidest kõige pikaealisem – see püsis ligi 600 aastat, alates Ceuta vallutamisest 1415. aastal kuni Macau loovutamiseni Hiinale 1999. aastal (de facto) või kuni Ida-Timori iseseisvumiseni 2002. aastal (de iure; kuigi ametlikult Portugali valduses, okupeeris Ida-Timori juba 1975. aastal Indoneesia). Impeerium hõlmas tohutu territooriumi, millel asub tänapäeval 53 iseseisvat riiki, avaldades sügavat kultuurilist ja arhitektuurilist mõju üle maailma. Selle pärandiks on tänapäevases maailmas 250 miljonit portugali keelt kõnelevat inimest (mis teeb portugali keelest kõnelejate arvult kuuenda keele maailmas) ja lisaks veel mitmed portugali keelel põhinevad kreoolkeeled. Portugali rahvusvaheline mõju hakkas oluliselt vähenema 19. sajandil, eriti pärast Brasiilia iseseisvumist. 5. oktoobril 1910 kukutati revolutsiooniga kuningavõim ja loodi demokraatlik, kuid ebastabiilne vabariik. 1920.–1930. aastatel asendus demokraatia parempoolse autokraatliku režiimiga, mida tuntakse Estado Novo ('uus riik') nime all. Demokraatia taastati pärast Portugali koloniaalsõda ja 1974. aasta nelgirevolutsiooni. Nende sündmuste käigus või järel said iseseisvuse senised kolooniad Angola, Mosambiik, São Tomé ja Príncipe, Roheneemesaared ning Guinea-Bissau.

Portugal on arenenud riik, millel on arenenud majandus, kõrge elustandard ja kvaliteetne taristu. Teedevõrgu kvaliteedilt on Portugal 2014. aasta andmetel maailmas 2. kohal ja kogu taristu kvaliteedilt 12. kohal. Ühtlasi kuulub Portugal maailma globaliseerunumate ja rahulikumate riikide sekka, näiteks globaalses rahuindeksis oli riik 2014. aastal 18. kohal. Portugal kuulub paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, sealhulgas ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Euroopa Liitu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni.

Portugal oli üks esimesi riike maailmas, mis kaotas tsiviilõiguses surmanuhtluse (1867). 2001. aastal pälvis Portugal rahvusvahelist tähelepanu sellega, et esimese maailma riigina dekriminaliseeriti seal narkootikumide tarbimine. Juunis 2010 sai Portugalist kuues riik Euroopas ja kaheksas riik maailmas, kus jõustus riiklikul tasandil samasooliste abielu.

Nimi

Riigi ametlik nimi on portugali keeles República Portuguesa, eesti keeles Portugali Vabariik. Lühinimi on mõlemas keeles Portugal.

Portugali nimi tuleb antiikajal Douro jõe suudmes, tänapäevase Porto linna lähistel asunud roomlaste asula Portus Cale nimest. Portus tähendab ladina keeles sadamat, Cale päritolu on aga vaieldav. Kuna samas kohas asus varem keltide asula, siis on arvatud, et nimi Callaici või Cale võis olla seda piirkonda asustanud keldi hõimu etnonüüm. Samas leidub ajaloolasi, kelle arvates rajasid Portus Calele eelnenud asula hoopis kreeklased ja Cale nimi tuleb kreekakeelsest sõnast Καλλις ('ilus').

Alternatiivne teooria, mille pakkus välja 15.–16. sajandi vahetusel elanud šoti filosoof ja ajaloolane Hector Boece, väidab, et Portugali nimi tuleb hoopis kohanimest Porto Gatelli, mille andis Bragale (teise versiooni kohaselt Portole) sellesse piirkonda elama asunud gaelide esiisa Goídel Glas ehk Gatelo.

Suurus ja piirid

Portugali pindala on 92 090 km² (91 470 km² maad, 620 km² vett), millega ta on maailma riikide seas suuruselt 111. kohal. Eestiga võrreldes on Portugal pindalalt veidi üle kahe korra suurem. Pürenee poolsaare kogupindalast moodustab Portugal ühe kuuendiku.

Euroopa läänepoolseima maana Pürenee poolsaare lääne- ja edelarannikul on Portugalil maismaapiir vaid ühe riigi, Hispaaniaga. Portugal piirneb Hispaaniaga põhjas ja idas, maismaapiiri kogupikkus on 1214 km. See on pikim Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline riigipiir. Maismaapiirist oluliselt pikem on Portugali rannajoon, kokku 1793 km. Selle tingib Portugali piirnemine läänes ja lõunas Atlandi ookeaniga, samuti pikendavad Portugali rannajoont talle kuuluvad Assooride ja Madeira saarestikud.

Maismaapiiri osas on Portugalil ja Hispaanial endiselt lahendamata küsimusi. Portugal on vaidlustanud piiri Caia ja Cuncose jõe deltade vahel, mis kujunes välja 1801. aastal pärast Olivenza liitmist Hispaaniaga. Kuigi vastavalt Badajozi rahule läks piirkond Hispaania koosseisu, leiab Portugal, et rahulepingu tingimused tühistati 1815. aastal Viini kongressiga ja peab seda de iure endiselt enda territooriumiks. Seetõttu puudub seal ka konsensus piiri osas.

Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonile ulatuvad Portugali territoriaalveed rannajoonest 12 meremiili kaugusele ja eksklusiivse majandustsooni ulatus merel on 200 meremiili. Eksklusiivse majandustsooni pindala on kokku 1 727 408 km², mis on Euroopa riikide seas suuruselt 3. ja maailma riikide seas suuruselt 11. kohal.

Äärmuspunktid

Portugali maismaaterritooriumi äärmuspunktideks on põhjas Cevide küla Viana do Castelo ringkonnas (42° 9' N, 8° 11' W), lõunas Santa Maria neem Faro ringkonnas (36° 57' N, 7° 53' W), läänes Roca neem Lissaboni ringkonnas (38° 46' N, 9° 30' W) ja idas Paradela küla Bragança ringkonnas (41° 34' N, 6° 11' W). Roca neem on ühtlasi kogu Mandri-Euroopa läänepoolseim punkt.

Kui arvestada ka Portugalile kuuluvaid saarestikke, siis on riigi ja ühtlasi kogu Euroopa läänepoolseim punkt Monchique saar Assooride saarestikus (39° 29' N, 31° 16' W) ning riigi lõunapoolseim punkt Ponta do Sul Fora saarel (30° 2' N, 16° 2' W).

Ajavöönd

Portugal on üks neljast Euroopa riigist, kus on kasutusel maailmaaeg. Teised sellised riigid on Iirimaa, Island ja Suurbritannia. Ajavahe Eestis kehtiva Ida-Euroopa ajaga on −2 tundi.

Loodus

Satelliidifoto, millel on näha Portugali pinnamood

Pinnamood

Portugali pinnamoes võib eristada kahte küllaltki erinevat piirkonda: riigi põhja- ja keskosa, mis asuvad Meseta kiltmaa äärealal, koosnevad peamiselt lavamaadest ja mäeahelikest. Viimaste seas on suurim Serra de Estrela ahelik, mille kõrgeim tipp on Torre (1993 meetrit); riigi lääne- ja lõunaosas domineerivad peamiselt madalikud ja madalad mäed. Riigi lõunaosas on vaid üks mäeahelik, São Mamede, kus kõrgused ulatuvad üle 1000 meetri merepinnast.

Kõrgeid mägesid leidub ka vulkaanilise tekkega Assooridel ja Madeiral – Madeira saarestiku kõrgeim tipp on Madeira saarel asuv Pico Ruivo (1862 meetrit), Assooride ja ühtlasi kogu Portugali kõrgeim tipp aga Pico saarel asuv Ponta de Pico (2351 meetrit).

Tervikuna jäävad Portugali keskmised kõrgused siiski alla 700 meetri – üle selle piiri ulatub vaid üks kaheksandik riigi territooriumist. Tejo jõest põhja pool on üheksa kümnendikku territooriumist kõrgemal kui 400 meetrit merepinnast.

Geoloogiline ehitus

Portugali geoloogilisest ehitusest rääkides tuleks eristada kolme piirkonda: riigi põhjaosa, põhjapoolne sisemaa ja riigi lõunaosa.

Põhja-Portugalina käsitletakse Atlandi ookeani rannikul asuva ajaloolise Minho provintsi alasid, mida ümbritsevad Larouco mäed. Seal domineerivad peamiselt moondekivimid (kristalsed kildad, kildad ja kvartsiidid) ja tardkivimid (sh granitoidid), milles esinevad murrangud on soodustanud kuumaveeallikate teket.

Põhjapoolse sisemaa moodustab kahest küljest Hispaaniaga piiratud Trás-os-Montese piirkond. Sisemaa lavamaad on sügavate murrangutega ja koosnevad enam kui 540 miljoni aasta vanustest Eelkambriumi kivimitest, peamiselt kiltadest ja granitoididest.

Lõuna-Portugal moodustab kolm viiendikku riigi territooriumist; need on alad Douro ja Tejo jõe alamjooksust lõunas. Rannikualade aluspinna moodustavad seal suures osas Triiaseaegsed settekivimid, peamiselt liivakivi. Sisemaal domineerivad Juura ladestu settekivimid (lubjakivi), millega vaheldumisi leidub kriidiaegseid settekivimeid (liivakivi, konglomeraadid). Vulkaaniline tegevus on tekitanud basaldist lavamaasid. Tejo ja Guadiana jõe vahel Alentejo regioonis domineerivad lavamaad, mis koosnevad kambriumi ja siluri ajastu kristalsetest kiltadest või lubjakivist. Algarve piirkonna mäed koosnevad peamiselt mesosoikumi aegsest lubja- ja liivakivist; erandiks on Serra de Monchique' mäed, mis on moodustunud valdavalt süeniidist.

Tejo ja Sado jõe suudmeala loetakse Mandri-Euroopa seismiliselt aktiivsemate piirkondade hulka, kõige tõsisem maavärinate oht on Assooride saarestikus.

Enamik Assooride ja Madeira saari on vulkaanilise tekkega ja nende geoloogilises koostises domineerivad basaltkivimid. Suurem osa vulkaane ei ole tegutsenud enam sajandeid, kuid 1958. aastal purskas veel Faiali vulkaan (kõrgus 1043 meetrit). Teistest kunagi aktiivsetest vulkaanidest väärivad mainimist Agua de Pau, Furnas, Pico, San Jorge, Sete Cidades ja Terceira.

Loodusvarad

Maavaradest on olulisel kohal mitmesugused metallid: leidub ja kaevandatakse raua- ja vasemaaki, tsinki, tina ja volframit, väärismetallidest hõbedat ja kulda. Portugalil on ka suured uraanivarud. Vähesel määral kaevandatakse oma energiavajaduse leevendamiseks kivisütt.

Olulised on mitmed kivimid ja mineraalid: leidub kipsi, marmorit ja savi, samuti naatriumkloriidi (soola) sisaldavaid mineraale. Palju on mineraalveeallikaid.

Portugali rohked ja kiirevoolulised jõed on suurepärased hüdroenergia allikad. Jõed ja territoriaalveed on ka rikkad kalade poolest. Nii looduslikult kasvavate kui ka kunstlikult kasvatatavate korgitammede koorest saadakse korki.

Haritavat maad on Portugalis vaid 11,88% kogu pindalast.

Mullastik

Portugali mullad on suuresti välja kujunenud vulkaanilise tegevuse mõjul ning on valdavas osas kuivad ja happelised liivmullad, mis ei ole taimekasvatuseks soodsad. Nii kliimatingimused kui ka mullatüübid eeldavad põllumajandusega tegelemiseks rohket niisutust. Erandiks on peamiselt Tejo, aga ka teiste jõgede orgudes jõesetete baasil tekkinud liivsavimullad, samuti Lõuna-Portugali Alentejo regiooni üksikud dioriidi väljasopistused, mis on tekitanud viljakaid mustmulla ladestusi.

Veekogud ja märgalad

Alqueva veehoidla

Portugali läbivad mitmed jõed, mis saavad enamikus alguse Hispaaniast, voolavad valdavalt idast läände ja suubuvad Atlandi ookeani; seega asub Portugal nende alamjooksul. Põhjast lõuna suunas liikudes on tähtsaimad jõed Minho, Douro, Mondego, Tejo ja Guadiana. Kirdest edelasse voolav Tejo jõgi jagab Portugali kaheks, eristades pinnamoelt erinevat põhja- ja lõunaosa.

Suuri looduslikke järvi Portugalis ei ole ja suurimad sisemaised veekogud on paisude abil tekitatud veehoidlad. Suurim nende seas on Alqueva veehoidla, mille pindala on 250 km². Küll leidub Portugalis mitmeid väiksemaid järvi, eriti Serra da Estrela mäeahelikus. Tähtsaimad neist on liustike sulamisel tekkinud Comprida ja Escura.

Lõuna-Portugali jõgede suudmetes esineb laguune, millest üks tuntumaid on Aveiro laguun Vouga jõe suudmes. Jõgede suudmealadel on rannik sageli soine, seal esineb ka soolasoid.

Kliima

Portugali mandriosa kliima

Lissaboni kliimadiagramm

Portugal asub lähistroopikas, tal on lähistroopiline vahemereline kliima sooja ja niiske talvega ning palava ja kuiva suvega. Portugali sisemaa lõunaosas, Beja ümbruses esineb väikesel alal ka kuiva poolkõrbe- ehk stepikliimat.

Portugal kuulub Euroopa kõige soojemate riikide hulka: mandriosa aasta keskmine õhutemperatuur on madalaim mägise sisemaa põhjaosas (8–12 °C), kõrgeim Lõuna-Portugalis ja Guadiana jõeorus (16–19 °C). Portugali lõunapoolseima regiooni Algarve kliimat võib võrrelda Hispaania lõunaranniku või Edela-Austraalia kliimaga.

Lõuna-Portugali kliima on niisiis riigi põhjaosast mõnevõrra soojem ja kuivem. Lõunarannikul Faros on augusti keskmine maksimaalne õhutemperatuur 28,8 °C. Kõige vihmasem kuu on seal detsember, mil sademete hulk on 94 mm. Samal ajal on Põhja-Portugali tähtsaimas linnas Portos augusti keskmine maksimaalne õhutemperatuur 25 °C ja lausa seitsmel kuul aastas ületab sademete hulk seal 100 mm.

Suvine õhutemperatuuri rekord talletati 1. augustil 2003 Amarelejas, kus sooja oli 47,4 °C. Kõige külmem on olnud 5. veebruaril 1954 Penhas da Saúdes, kus õhutemperatuuriks mõõdeti −16 °C.

Päikesepaistet on keskmiselt 2500–3200 tundi aastas, talvel keskmiselt 4–6 tundi päevas ja suvel keskmiselt 10–12 tundi päevas. Kõige päikeselisem piirkond on Kagu-Portugal, kõige vähem päikest näeb Loode-Portugalis.

Portugali kõige vihmasem piirkond on Serra da Estrela mäeahelik, kus aasta sademete hulk on tihti üle 2500 mm. Piirkonniti on aasta sademete hulk väga erinev, kuid Mandri-Portugalis on sademeid keskmiselt 920 mm aastas. Lund esineb peamiselt sisemaal ja Põhja-Portugali mägistes piirkondades. Mäeahelikes nagu Serra de Estrela, Serra do Gerês, Serra do Marão ja Serra de Montesinho ei ole talvel haruldased ka temperatuurid alla −10 °C. Lumesadu võib seal esineda oktoobrist maini. Lõuna-Portugalis leidub lund harva ja ainult kõrgemates mäetippudes.

Igal aastal tekitavad probleeme ulatuslikud metsatulekahjud. Tavaliselt esineb neid kesksuvel, kuid kuivadel aastatel võib metsapõlengute hooaeg alata juba jaanuaris ja kesta kuni novembrini. Atlandi ookeanilt tulevad talvetormid ja nende tekitatud suured lained, mis kliimamuutuste mõjul on tugevnenud, põhjustavad Portugali rannikualal erosiooni. Kasvanud on ka neist loodusnähtustest tingitud inimohvrite arv.

Merepinna temperatuur ulatub läänerannikul 14–16 °C talvel 18–21 °C suvel. Lõunarannikul on merevesi veidi soojem, sealsed veetemperatuurid ulatuvad 15–17 °C talvel ja 21–24 °C suvel.

Assooride ja Madeira kliima

Nii Assooride kui ka Madeira saarestikul valitseb lähistroopiline vahemereline kliima, kuigi saarte vahel on ka erinevusi. Mere mõjud ja mägine maastik muudavad ilma ennustamise seal keeruliseks. Võrreldes mandriga kõigub õhutemperatuur saartel vähem.

Assooridel kõigub keskmine päevane õhutemperatuur vahemikus 11–26 °C. Ida-Assooridel on reeglina kuivad suved ja pehmed talved, Lääne-Assooride kliimat mõjutab tugevamalt ookean, seal on suved jahedamad ja sademerohked. Sademete hulk suureneb idast läände, ulatudes keskmiselt 700–1600 mm aastas. Kõige vihmasem on kõige kõrgem saartest, Pico, kus aasta keskmine sademete hulk on 6300 mm. Päikesepaistet on talveperioodil 3–4 tundi päevas ja suveperioodil 7–8 tundi päevas. Merevee temperatuur jääb tavaliselt vahemikku 14–22 °C.

Madeira kliimat mõjutavad Golfi hoovus ja Kanaari hoovus, mis tagavad aasta läbi saarestikus maheda kliima. Funchali keskmine õhutemperatuur kõigub näiteks 15,9 °C märtsis kuni 22,2 °C augustis. Madeira saare eri osades kõigub aasta sademete hulk 553–3084 mm, teistel saartel on erinevused sademete hulgas väiksemad. Kõige niiskemad on kuud oktoobrist märtsini. Merevee temperatuur Madeira saarte rannikul on talvel 17–18 °C ja suvel 24–25 °C, ulatudes suvel kohati isegi 26 °C.

Osal Madeira saartest on tavalisest erinev kliimatüüp – näiteks Porto Santo saarel valitseb poolkõrbeline kliima ja sademete hulk on seal 362 mm aastas. Administratiivselt Madeira koosseisu kuuluvad Selvagensi saared on kõrbelise kliimaga ja aasta keskmine sademete hulk on seal vaid 150 mm.

• Portugali maastikud ja kliima
• 
  Algarve kaljud ja liivarannad
• 
  Sete Cidadese vulkaanilised järved São Migueli saarel
• 
  Serra da Estrela, Mandri-Portugali kõrgeim mäeahelik
• 
  Alentejo suured tasandikud ja korgipuud
• 
  Curral das Freirase sügavad orud Madeira saarel

• 
  Haritav maa Põhja-Portugali mäekülgedel ja jõeorgudes
• 
  Tüüpiline mets Montesinho rahvuspargis Braganças
• 
  Portugali kõrgeim tipp Ponta de Pico vulkaanilisel Pico saarel
• 
  Mäed ja meri Arrábida rahvuspargis
• 
  Kõrbeline Pessegueiro saar Alentejo rannikul

Taimestik

Kuna inimesed on Portugali alasid asustanud juba tuhandeid aastaid, on vähe säilinud sealsest algsest elusloodusest. Vaatamata sellele on Portugali taimestik väga mitmekesine.

Puudest leidub Portugalis mitmesuguseid männiliike, eriti merimändi ja piiniat, aga ka mitmeid tammeliike, eelkõige harilikku tamme, pürenee tamme, korgitamme, iilekstamme ja portugali tamme. Samuti on levinud kastanipuu. Kunstlikult hakati 1950. aastatel nende majandusliku väärtuse (rakendamine paberitööstuses, taimede kiire kasv) tõttu Portugali sisse tooma eukalüptiliike ja need nüüd laialdaselt levinud. Kokku on metsade all 31% riigi pindalast. Kõige tihedamad metsad asuvad Beira regioonis. Ülejäänud osa kultiveerimata maast moodustavad peamiselt võsa ja stepid.

Vähestes maailma paikades leidub unikaalsed lähistroopilisi taimekooslusi, mida nimetatakse loorberimetsadeks: Portugalis leidub neid eriti rohkelt Madeira saarestikus, aga ka Assooride saartel. Madeira saarel leidub umbes 100 endeemilist taimeliiki.

Kultuurtaimedena on laialt levinud harilik jaanikaunapuu, harilik mandlipuu, oliivipuu, viigipuu, viinapuu ja harilik sibul.

21. sajandi alguseks oli Portugalis üle 500 võõrliigi, neist 184 oli sisse toodud aastatel 1974–1999. Kokku moodustasid võõrliigid selleks ajaks umbes 15% Portugali taimestikust. Teistel andmetel moodustavad võõrliigid Portugali taimestikust isegi kolmandiku.

Loomastik

Pürenee kaljukits

Portugalis leidub kokku 400 liiki selgroogseid, selgrootute liikide arv on teadmata. Nii nagu ka Hispaanias, on levinumad imetajad pulstikkitsed, pürenee kaljukitsed, hirved ja metssead. Põhja-Portugalis võib kohata ibeeria hunti, Malcata mägesid asustab ibeeria ilves.

Roomajatest võib Portugalis kohata Colubridae sugukonna madusid: harilik nastik, harilik silenastik, hoburaud-vilbasnastik, kapuutsnastik, lõuna-silenastik, rästiknastik, Macroprotodon brevis ja trepi-roninastik‎. Samuti esineb seal sugukonna Lamprophiidae maoliiki Malpolon monspessulanus ning rästiklasi nagu tömpnina-rästik ja Seoane rästik.

Portugali aladel on mitmeid peatuspaiku Euroopa ja Aafrika vahel kevadel ja sügisel liikuvatele rändlindudele. Neist peatuspaikadest tähtsaimad on São Vicente neem ja Serra de Monchique mäeahelik. Portugalis on loendatud kokku ligi 600 linnuliiki (võttes arvesse nii seal pesitsevaid kui ka rändel Portugali läbivaid liike). Assooridel ja Madeira saarestikus peatuvad lisaks Euroopa ja Aafrika liikidele ka mõned Ameerika liigid, keda Portugali mandriosas ei kohta.

Portugalis on üle 100 liigi mageveekalu alates suurtest sägadest (Tejo rahvusvahelises looduspargis) kuni väikeste ja endeemiliste liikideni, kes asustavad ainult väikseid järvi. Mõned neist haruldastest endeemidest on elupaikade kadumise, veesaaste ja põudade tõttu ohustatud. Lisaks järvedele ja jõgedele on kalarikkad ka Atlandi ookeani veed Portugali läänerannikul; Portugali territoriaalveed kuuluvad maailma kalarikkaimate sekka. Meres elavaid kalaliike on Portugalis tuhandeid, väga levinud on sardiin, tuunikala ja makrell. Veeasukate seas on ka mitmeid bioluminestsentseid organisme, näiteks vahel randadeski vaadeldav helendav plankton.

Putukate seas on Portugalis samuti mitmeid endeeme, aga ka laiemalt levinud liike nagu põderpõrnikas ja tsikaadide perekonda kuuluvad liigid.

Kõige omapärasem ja endeemirohkem on Assooride ja Madeira loomastik, mis kujunes välja eraldi ülejäänud Portugali faunast. Hinnanguliselt leidub seal 1700 endeemilist liiki. Näiteks ainuüksi Madeira saarel on võimalik näha enam kui 250 liiki tigusid. Nende saarestike loorberimetsades leidub rohkelt mitmesuguseid imetajaid: rebaseid, mäkrasid, ibeeria ilveseid, ibeeria hunte, pürenee kaljukitsi, metskasse, jäneseid, nirke, tuhkruid, kameeleone, manguste, aafrika tsiibeteid, pruunkarusid ja muid loomaliike.

Jahipidamine on lubatud umbes ühel kolmandikul Portugali territooriumist.

Looduskaitse

Peneda-Gerêsi rahvuspark on Portugali ainus rahvuspark

Berlenga saarte loodusreservaat

Douro rahvusvaheline looduspark

Portas de Ródão loodusmälestis

Portugali territooriumil on kokku 44 looduskaitseala. Kaitsealad hõlmavad kokku umbes 5% Portugali territooriumist.

Neist riiklikke kaitsealasid on 32: 1 rahvuspark, 13 loodusparki, 9 loodusreservaati, 2 maastikukaitseala ja 7 loodusmälestist. Need riiklikud objektid on järgmised:

• Peneda-Gerêsi rahvuspark
• Alvão looduspark
• Arrábida looduspark
• Douro rahvusvaheline looduspark
• Guadiana oru looduspark
• Kagu-Alentejo ja Vicente ranniku looduspark
• Litoral Norte looduspark
• Montesinho looduspark
• Ria Formosa looduspark
• Serra da Estrela looduspark
• Serra de São Mamede looduspark
• Serras de Aire ja Candeeirose looduspark
• Sintra-Cascaisi looduspark
• Tejo rahvusvaheline looduspark
• Berlenga saarte loodusreservaat
• Castro Marimi ja Vila Real de Santo António soolasoode loodusreservaat
• Paul de Arzila loodusreservaat
• Paul do Boquilobo loodusreservaat
• Sado jõe suudmeala loodusreservaat
• Santo André ja Sancha laguunide loodusreservaat
• São Jacinto düünide loodusreservaat
• Serra da Malcata loodusreservaat
• Tejo jõe suudmeala loodusreservaat
• Caparica ranniku fossiilide maastikukaitseala
• Serra do Açori maastikukaitseala
• Avelino kivimurd (loodusmälestis)
• Carenque (loodusmälestis)
• Lagosteiros (loodusmälestis)
• Mondego neem (loodusmälestis)
• Mua kalju (loodusmälestis)
• Ourémi/Torres Novase sauruste jalajäljed (loodusmälestis)
• Portas de Ródão (loodusmälestis)

Keskkonnaprobleemid

Peamised keskkonnaprobleemid Portugalis on pinnase erosioon, tööstuse ja sõidukite põhjustatud õhusaaste ja iseäranis rannaalasid mõjutav veesaaste.

1990. aastal moodustas Portugali valitsus keskkonnaprobleemide ohjeldamiseks ja looduskaitse tõhustamiseks keskkonnaministeeriumi.

Riik

Riigikord

Portugal on demokraatlik poolpresidentaalne vabariik. Portugali pealinn on riigi suurim linn Lissabon.

Riigis kehtib 2. aprillil 1976 vastu võetud ja 25. aprillil 1976 jõustunud põhiseadus, mida on viimast korda muudetud 2005. aastal.

Kehtiv põhiseadus sätestab klassikalise võimude lahususe seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu vahel. Põhiseaduses on kirjeldatud nelja peamist riiklikku institutsiooni: president, parlament, valitsus ja kohtud.

Portugalis kehtib mitmeparteisüsteem. Valimisõigus on vähemalt 18-aastastel Portugali kodanikel. Riigis kehtib 1979. aastal vastu võetud valimisseadus, mida muudeti viimati 2001. aastal. Piiratud naiste valimisõiguse kehtestas Portugal 1931. aastal, laiendas seda 1946. ja 1968. aastal ning kaotas täielikult kõik soopõhised erinevused valimisõiguses 1974. aastal.

Portugali rahvuspüha on Portugali päev ehk Camõesi päev, mida tähistatakse 10. juunil. See on Portugali kuulsaima luuletaja Luís Vaz de Camõesi surmapäev (1580. aastal).

Täidesaatev võim

Täidesaatva võimu kaks peamist institutsiooni Portugalis on president ja valitsus.

President

 Pikemalt artiklites Portugali president, Portugali presidendivalimised ja Portugali riigipeade loend

Portugali riigipea on president, kes valitakse viieaastaseks ametiajaks otsevalimistel, millel saavad osaleda vähemalt 18-aastased Portugali kodanikud. Sama inimese võib valida presidendiks kokku kaheks järjestikuseks ametiajaks.

Portugali president on ühtlasi relvajõudude ülemjuhataja. Tema volituste hulka kuulub peaministri ja valitsuskabineti ametisse nimetamine, kuid ta peab seejuures arvestama parlamendivalimiste tulemusi. Tal on õigus vabastada peaminister ametist, saata laiali parlament ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamiseks, vetostada seadusi ja kuulutada riigis välja sõjaseisukord.

Alates 9. märtsist 2016 on president Sotsiaaldemokraatliku Partei liige Marcelo Rebelo de Sousa, kes valiti ametisse sama aasta jaanuaris toimunud presidendivalimistel.

Presidendi juures tegutseb nõuandva organina riiginõukogu, millega president on kohustatud nõu pidama teatud oluliste otsuste langetamisel (peaministri ja valitsuse tagandamine, parlamendi laialisaatmine, sõja kuulutamine, jms). Riiginõukogu koosseisu kuuluvad:

• parlamendi esimees
• peaminister
• konstitutsioonikohtu esimees
• õiguskantsler
• piirkondade valitsuste juhid
• kõik kehtiva põhiseaduse järgi ametisse valitud endised presidendid
• presidendi nimetatud viis isikut
• parlamendi valitud viis isikut

Valitsus

Peaminister António Costa

 Pikemalt artiklites Portugali peaminister, Portugali valitsus ja Portugali valitsusjuhtide loend

Kõrgeim igapäevane täidesaatev võim kuulub valitsusele ehk ministrite nõukogule, mida juhib presidendi ametisse nimetatud valitsusjuht ehk peaminister. Vastavalt põhiseadusele peab president arvestama peaministri määramisel parlamendivalimiste tulemusi, mis tähendab, et reeglina nimetatakse peaministriks valimised võitnud erakonna esimees.

Valitsuse liikmed kinnitab ametisse president, kuid ta lähtub selles peaministri tehtud ettepanekust. Peaministril on õigus nimetada endale ka asepeaministrid, kelle arv pole piiratud. Kui valitsuses puudub asepeaminister, peab peaminister kindlaks määrama, kes ministritest teda vajadusel asendab.

Põhiseadus kohustab valitsust koostama tegevuskava ja esitama selle parlamendile kinnitamiseks. Tegevuskava kinnitamiseks on vajalik parlamendi liikmete absoluutne häälteenamus.

Alates 26. novembrist 2015 on Portugali peaminister Sotsialistliku Partei esimees António Costa. Tema valitsuses on 15 liiget: peaminister ja 14 ministrit, ministritest 4 on naised.

Esimene ja seni ainus naisminister Portugali ajaloos oli 1974. aastal sotsiaalministriks nimetatud Maria de Lourdes Pintasilgo (1979–1980).

Seadusandlik võim

 Pikemalt artiklites Vabariigi Kogu ja Portugali parlamendivalimised

São Bento palee Lissabonis (Portugali parlamendihoone)

Seadusandlikku võimu teostab Portugali Vabariigis parlament, mille ametlik nimi on Vabariigi Kogu. See on ühekojaline parlament, mille liikmete arv võib vastavalt põhiseadusele ulatuda 180–230 liikmeni. Enne 1989. aastal põhiseadusse tehtud parandusi võis Vabariigi Kogus olla kuni 250 liiget.

Vabariigi Kogu liikmed valitakse otsevalimistel nelja-aastaseks ametiajaks. Valimiste täpsema korra, sealhulgas valimisringkondade arvu ja piirid, sätestab valimisseadus. Kehtiva valimisseaduse järgi on riigis praegu 22 valimisringkonda, kust valitakse maksimaalne lubatud arv (230) parlamendi liikmeid.

Vastavalt põhiseadusele võivad parlamendivalimistel kandideerida ainult parteide nimetatud kandidaadid. Sellega välistab Portugali põhiseadus üksikkandidaadid. Parteidel on lubatud moodustada valimisliite ja neil on lubatud esitada oma nimekirjas kandidaate, kes ei ole partei liikmed.

Euroopa Liidu liikmesriigina valib Portugal oma esindajad ka Euroopa Parlamenti. Praegu on Portugalil Euroopa Parlamendis 21 saadikut.

Parteid

 Pikemalt artiklis Portugali parteid

Kuna parlamendivalimistel on võimalik kandideerida ainult parteinimekirjades, on parteid oluliseks vahendiks seadusandliku ja täidesaatva võimu teostamisel.

Portugalis kehtib mitmeparteisüsteem, kus domineerivad kaks suuremat parteid – paremtsentristlik Sotsiaaldemokraatlik Partei, mis Euroopa Liidu tasandil kuulub Euroopa Rahvaparteisse, ja vasakpoolne Sotsialistlik Partei, mis Euroopa Liidu tasandil on Euroopa Sotsialistliku Partei liige.

Lisaks neile on tavaliselt esindatuseni parlamendis jõudnud veel kolm poliitilist liikumist: konservatiivne CDS – Rahvapartei, vasakäärmuslike parteide liit Demokraatlik Ühtsuse Koalitsioon ja vasakpoolne Vasakblokk. Kokku on Portugalis registreeritud üle 20 partei.

Õigussüsteem

 Pikemalt artiklites Portugali õigussüsteem ja Portugali uimastipoliitika

Porto kohtumaja

Rahvuskaart paraadvormis

Portugali õigussüsteem põhineb Mandri-Euroopa õigussüsteemil. Kuna Portugal on Euroopa Liidu liikmesriik, kehtib seal ka Euroopa Liidu õigus.

Riigi õigussüsteemi peamised alusdokumendid on põhiseadus (1976, hiljem muudetud), tsiviilseadustik (1966, hiljem muudetud) ja karistusseadustik (1982, hiljem muudetud). Muud olulised õigusaktid on äriseadustik (1888, hiljem muudetud) ja tsiviilkohtumenetluse seadustik (1961, hiljem muudetud). Sama õigus kehtis ka Portugali kolooniates ning mõjutab siiani nende tänapäevaks iseseisvate riikide õigussüsteemi.

Portugali kohtute struktuur ja toimimise põhialused on sätestatud riigi põhiseaduses. Eristatakse järgmisi kohtu tüüpe:

• konstitutsioonikohus;
• ülemkohus ning sellele alluvad esimese ja teise astme kohtud;
• ülemhalduskohus ning sellele alluvad muud haldus- ja maksukohtud;
• audiitorkohus.

Lisaks näeb põhiseadus ette võimaluse moodustada merekohtuid, arbitraažitribunale ja rahukohtuid. Kaitsejõududesiseseid õigusrikkumisi lahendavad sõjakohtud.

Korrakaitsega tegelevad Portugalis politseiametkonnad. Sandarmeeria funktsioone täidab Vabariiklik Rahvuskaart (Guarda Nacional Republicana), mis tegutseb peamiselt maapiirkondades. Tsiviilpolitseid nimetatakse Avaliku Julgeoleku Politseiks (Polícia de Segurança Pública) ja see tegutseb peamiselt linnades. Mõlemad ametkonnad alluvad siseministeeriumile. Lisaks on olemas eraldi kriminaalpolitsei (Polícia Judiciária), mis allub justiitsministeeriumile.

Portugal oli üks esimesi riike maailmas, kus kaotati surmanuhtlus. 1852. aastal kaotati surmanuhtlus poliitiliste kuritegude eest ja 1867. aastal kõigi tsiviilkuritegude eest. 1911. aastal kaotati surmanuhtlus ka sõjaväelises õigussüsteemis. Tänapäeval on maksimaalne karistus 25 aastat vangistust.

Portugalis on maailma ühed liberaalsemad uimastiseadused. Paljude narkootiliste ja psühhotroopsete ainete valdamine isiklikuks otstarbeks on alates 2001. aastast dekriminaliseeritud.

Sümbolid

Portugali riiklikud sümbolid on vastavalt põhiseaduse 11. artiklile riigilipp ja riigihümn.

Portugali lipp selle tänapäevasel kujul võeti ametlikult kasutusele 30. juunil 1911. See on põhiseaduse kohaselt "vabariigi enesemääramise ning Portugali iseseisvuse, ühtsuse ja terviklikkuse" sümbol ja lipu muutmine eeldab põhiseaduse muutmist.

Portugali vappi ei ole mainitud küll eraldi riigi põhiseaduses, kuid seegi on riigi üks sümboleid. See võeti tänapäevasel kujul kasutusele koos lipuga 30. juunil 1911 ja on lihtsustatud kujul integreeritud ka Portugali lipu disaini.

Portugali hümn on "A Portuguesa". See laul võeti hümnina kasutusele pärast vabariigi väljakuulutamist 1910. aastal, kuid kirjutati algselt 1890. aastal protestina Portugali kuningriigi otsuse vastu nõustuda Suurbritannia ultimaatumiga osa koloniaalvalduste loovutamiseks Aafrikas.

Portugali rahvustaimeks kinnitati 2011. aastal korgitamm.

Haldusjaotus

 Pikemalt artiklis Portugali haldusjaotus

Portugali 1. järgu haldusüksused on autonoomne piirkond (região autónoma) ja ringkond (distrito).

Autonoomseid piirkondi on kaks: selles staatuses on mõlemad Portugalile kuuluvad saarestikud, Assoorid ja Madeira.

Autonoomsed piirkonnad

Autonoomne piirkond	Pindala (km²)	Rahvaarv (2011)
Assoorid	2333	246 772
Madeira	801	267 785

Portugali mandriosa on jagatud 18 ringkonnaks, mis on kõik saanud nime ringkonna keskuse järgi: Aveiro, Beja, Braga, Bragança, Castelo Branco, Coimbra, Évora, Faro, Guarda, Leiria, Lissabon, Portalegre, Porto, Santarém, Setúbal, Viana do Castelo, Vila Real ja Viseu.

Põhiseadus nägi juba 1976. aastal ette piirkondlike omavalitsuste moodustamise ja ringkondade kaotamise, kuid kuna Portugal ei ole siiani haldusreformi ellu viinud, kehtib 1977. aasta seadus, mis lubab kuni reformi teostamiseni säilitada ringkonnad.

Ringkonnad

	Ringkond	Pindala (km²)	Rahvaarv (2011)			Ringkond	Pindala (km²)	Rahvaarv (2011)
1	Lissabon	2761	2 250 533		10	Guarda	5518	160 939
2	Leiria	3517	470 930		11	Coimbra	3947	430 104
3	Santarém	6747	453 638		12	Aveiro	2808	714 200
4	Setúbal	5064	851 258		13	Viseu	5007	377 653
5	Beja	10225	152 758		14	Bragança	6608	136 252
6	Faro	4960	451 006		15	Vila Real	4328	206 661
7	Évora	7393	166 706		16	Porto	2395	1 817 117
8	Portalegre	6065	118 506		17	Braga	2673	848 185
9	Castelo Branco	6675	196 264		18	Viana do Castelo	2255	244 836

Portugali 2. järgu haldusüksus on município, neid on Portugalis kokku 308. Need jagunevad omakorda 3. järgu haldusüksusteks, mille nimi on freguesia – neid on Portugalis kokku 4260. Need kaks on juriidilises mõttes ainsad kohalikud haldusüksused – Portugali halduskorralduses ei eksisteeri juriidiliste mõistetena linnasid ega külasid.

Euroopa Liidu statistika kogumiseks kasutab Portugali valitsus statistiliste territoriaaljaotuste nomenklatuuri, mille järgi on Portugal jagatud seitsmeks piirkonnaks: Alentejo, Algarve, Assoorid, Kesk-Portugal, Lissabon, Madeira ja Põhja-Portugal. Need on jagatud omakorda kokku 28 alampiirkonnaks. Erandiks on Assoorid ja Madeira, kus alampiirkondi ei eksisteeri.

Riigikaitse

 Pikemalt artiklis Portugali relvajõud

Portugali relvajõudude väeliigid ja nende sõjatehnika

Portugali maavägi
Chaimite V-200

Portugali merevägi
MEKO-200 PN

Portugali õhujõud
F-16 Fighting Falcon

Riigikaitse eest vastutavad vastavalt põhiseaduse 273. artiklile Portugali relvajõud, mille ülesanne on riikliku iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamine ning Portugali elanikkonna vabaduse ja julgeoleku kaitse kõikvõimalike välisohtude ja -agressiooni eest.

Portugali relvajõudude ülemjuhataja on vabariigi president. Riigikaitse küsimustes konsulteerib teda Riigikaitse Ülemnõukogu.

2014. aastal kulutas Portugal riigikaitsele 1,29% sisemajanduse kogutoodangust, mis jäi märkimisväärselt alla NATO liikmetele kehtestatud soovitusliku 2% taset, kuid tõusis võrreldes 2013. aastaga 0,9%. Riigikaitse eelarve rahaline maht oli 2,1387 miljardit eurot.

Varem oli Portugalis üldine kaitseväekohustus, kuid 2004. aastal asendati see vabatahtliku väeteenistusega, milles võivad osaleda kõik kehtestatud kriteeriumitele vastavad 18–30-aastased Portugali kodanikud. Erandolukorras on võimalik kohustusliku väeteenistuse ajutine taastamine või mobilisatsiooni väljakuulutamine.

Portugali relvajõududel on kolm väeliiki: maavägi, merevägi ja õhujõud. Tegevteenistuses oli 2014. aasta seisuga kokku 32 992 meest ja naist, kellest 54% teenis maaväes, 26% mereväes ja ülejäänud 20% õhujõududes. Naiste osakaal oli 12%.

20. sajandil osalesid Portugali relvajõud kahes suures relvakonfliktis: esimeses maailmasõjas ja Portugali koloniaalsõjas. Hiljem on Portugali relvajõud osalenud rahvusvahelistel rahutagamismissioonidel Ida-Timoris, Bosnia ja Hertsegoviinas, Kosovos, Afganistanis, Somaalias, Iraagis ja Liibanonis. Portugal on algatanud ka mitmeid ühepoolseid sõjalisi missioone välismaal, peamiselt Portugali kodanike aitamiseks. Nii sekkuti 1992. aastal Angola kodusõtta ja 1998. aastal Guinea-Bissau relvakonflikti.

Assooride saarestikus Terceira saarel Lajesi õhubaasis paikneb umbes 600 Ameerika Ühendriikide õhuväelast. Lissaboni lähistel Oeirases asus 1972–2012 NATO Euroopa Liitlasvägede kõrgema peakorteri üks kolmest juhtimiskeskusest (Allied Joint Force Command Lisbon).

Rahvusvahelised suhted

Portugalil on kaks territoriaalvaidlust oma naaberriigi Hispaaniaga:

• Olivenza – Olivenza (portugalipäraselt Olivença) kuulus alates 1297. aastast Portugali koosseisu, kuid läks pärast Apelsinide sõda 1801. aastal Badajozi lepinguga Hispaaniale. Portugal leiab, et 1815. aastal toimunud Viini kongressi otsuste põhjal oleks Hispaania pidanud Olivenza tagastama. Vaatamata sellele ei ole Hispaania Olivenzast loobunud ning peab seda tänapäevani nii de facto kui ka de iure oma territooriumiks.
• Selvagensi saared – saarestik on lähemal Kanaari saartele (165 km) kui Madeirale (280 km), mille koosseisu nad halduslikult kuuluvad. Itaalia meresõitjad avastasid need 1364. aastal ja kuni 1971. aastani kuulusid need eraomanikele. Siis ostis Portugali valitsus saared ära ja asutas tervet saarestikku hõlmava loodusreservaadi. Hispaania on samuti neid saari endale nõudnud ja see vaidlus on aeg-ajalt kahe riigi vahel pingeid tekitanud. Saared ise ei ole majanduslikult eriti väärtuslikud, kuid need võimaldavad Portugalil Atlandi ookeanil märkimisväärselt laiendada oma eksklusiivset majandustsooni.

Kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse

Portugal kuulub järgmistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse:

• Aafrika Arengupank (AfDB)
• Aasia Arengupank (ADB)
• Austraalia Grupp
• Doonau Komisjon (CD)
• Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC)
• Euroopa Investeerimispank (EIB)
• Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE)
• Euroopa Keskpank (ECB)
• Euroopa Kosmoseagentuur (ESA)
• Euroopa Liit (EL/EU)
• Euroopa majandus- ja rahaliit (EMU)
• Euroopa Nõukogu (CE)
• Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD)
• Euroopa Tuumauuringute Keskus (CERN)
• Inter-Ameerika Arengupank (IADB)
• Interpol
• Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon (OPCW)
• Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioon (WIPO)
• Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO)
• Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon (WMO)
• Maailma Terviseorganisatsioon (WHO)
• Maailma Tolliorganisatsioon (WCO)
• Maailma Turismiorganisatsioon (UNWTO)
• Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD)
• Multilateraalne Investeeringute Garanteerimise Agentuur (MIGA)
• Pariisi Klubi (assotsieerunud liige)
• Parlamentidevaheline Liit (IPU)
• Portugalikeelsete Riikide Ühendus (CPLP)
• Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO)
• Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur (IAEA)
• Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon (IDA)
• Rahvusvaheline Arvelduspank (BIS)
• Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA)
• Rahvusvaheline Finantskorporatsioon (IFC)
• Rahvusvaheline Hüdrograafia Organisatsioon (IHO)
• Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC)
• Rahvusvaheline Liikuvsatelliitide Organisatsioon (IMSO)
• Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO)
• Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM)
• Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK/IOC)
• Rahvusvaheline Punane Rist (ICRM)
• Rahvusvaheline Põllumajandusarengu Fond (IFAD)
• Rahvusvaheline Rekonstrueerimis- ja Arengupank (IBRD)
• Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (ISO)
• Rahvusvaheline Telekommunikatsiooni Liit (ITU)
• Rahvusvaheline Telekommunikatsioonisatelliitide Organisatsioon (ITSO)
• Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (ICAO)
• Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO)
• Rahvusvaheline Valuutafond (IMF)
• Zanggeri Komitee (ZC)
• Tuumaenergia Agentuur (NEA)
• Union Latina
• Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO/UN)
• Ülemaailmne Postiliit (UPU)
• ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (UNESCO)
• ÜRO Integreeritud Missioon Ida-Timoris (UNMIT)
• ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents (UNCTAD)
• ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR)
• ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO)
• ÜRO Tööstusarengu Organisatsioon (UNIDO)

Lisaks on Portugalil vaatlejastaatus järgmistes rahvusvahelistes organisatsioonides:

• Ameerika Riikide Organisatsioon (OAS)
• Ladina-Ameerika Integratsiooni Assotsiatsioon (LAIA)
• Vaikse Ookeani Allianss

Suhted Eestiga

 Pikemalt artiklis Eesti-Portugali suhted

Portugal tunnustas Eesti Vabariiki de facto 1918. aastal ja andis Eestile de iure tunnustuse 6. veebruaril 1921. Portugal ei tunnustanud kunagi Eesti annekteerimist NSV Liidu poolt. 1987. aastal keelas toonane peaminister Aníbal Cavaco Silva NSV Liitu suundunud Portugali parlamendidelegatsioonil protesti märgiks külastada Eestit. 2008. aastal autasustas Eesti president Toomas Hendrik Ilves Cavaco Silvat mittetunnustamispoliitika järjekindla järgimise eesti Maarjamaa Risti teenetemärgi ketiga.

Portugal taastunnustas Eesti Vabariiki 27. augustil 1991, diplomaatilised suhted taastati sama aasta 1. oktoobril.

Aastatel 2006–2012 oli Portugalil saatkond Tallinnas. Alates 2012. aastast haldab Eestit Helsingis asuv Portugali saatkond. Alates 2020. aastast on Portugali suursaadik Soomes ja Eestis Francisco Vaz Patto.

Eesti suursaatkonna Lissabonis avas 17. augustil 1998 peaminister Mart Siimann. Eesti suursaadik Portugalis on alates 2022. aastast Moonika Kase. Lisaks on Eestil Portugalis kolm aukonsulit.

Rahvastik

Portugali 1. järgu haldusüksuste rahvastikutihedus

 Pikemalt artiklis Portugali rahvastik

Demograafilised näitajad

2016. aasta juuli seisuga oli Portugali hinnanguline rahvaarv Luure Keskagentuuri andmetel 10 833 816 inimest ja riik maailmas rahvaarvult 83. kohal. Portugali Riiklik Statistikainstituut esitab hinnangulise rahvaarvu 2015. aasta seisuga – selle järgi elas Portugalis kokku 10 341 330 inimest, neist 9 839 140 riigi mandriosas, 245 766 Assooridel ja 256 424 Madeiral. Viimane rahvaloendus toimus Portugalis 2011. aastal. Selle andmetel elas Portugalis 10 562 178 inimest, neist 10 047 621 riigi mandriosas, 246 772 Assooridel ja 267 785 Madeiral. 2015. aasta hinnangulise rahvaarvu põhjal oli keskmine rahvastikutihedus 112,3 inimest/km².

Tegemist on vananeva rahvastikuga riigiga. Seejuures on rahvastiku ealine struktuur teiste Euroopa riikide, sealhulgas Eestiga võrreldes üsna tüüpiline. 2016. aasta hinnangutel oli kuni 14-aastasi inimesi 15,5%, 15–24-aastasi 11,4%, 25–54-aastasi 41,9%, 55–64-aastasi 12,1% ja üle 65-aastasi 19,15%. Mediaanvanus oli 41,8 aastat, meestel 39,8 ja naistel 44 aastat. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel oli 2012. aastal Portugalis keskmine eeldatav eluiga 81 aastat – meestel 77 ja naistel 84 eluaastat.

Portugal on negatiivse loomuliku iibega riik, kus surmade arv ületab sündide arvu. 2016. aasta hinnangute kohaselt oli riigis 1000 elaniku kohta 9,1 sündi ja 11,1 surma. Ühe naise kohta sündis 1,53 last. Rändeiive on aidanud hoida Portugali rahvastikku siiani kerges kasvus: 2014. aastal lisandus iga 1000 elaniku kohta 2,74 immigranti ja rahvastiku juurdekasv oli kokku 0,12%, 2016. aastal lisandus iga 1000 elaniku kohta 2,6 immigranti ja rahvastiku juurdekasv oli 0,07%.

Linnad

2011. aasta rahvaloenduse andmetel moodustas linnaelanikkond Portugali rahvastikust 61,1%, 2015. aasta hinnangutel oli linnaelanikkonna osakaal veelgi kasvanud ja moodustas 63,5%. Linnastumise tempo on perioodil 2010–2015 olnud hinnanguliselt 0,97% aastas.

Portugali suurim linn on pealinn Lissabon, kus 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas 552 700 inimest. Selle suurlinna-alas elas aga samal ajal 2 821 876 inimest. Suuruselt teise linna Porto piirides elas vaid 237 591 inimest, kuid selle suurlinna-ala elanikkond ulatus 1 759 524 inimeseni.

Portugali suurimad linnad
Koht	Nimi	Rahvaarv	Porto Vila Nova de Gaia	Koht	Nimi	Rahvaarv
1	Lissabon	552 700		11	Queluz	75 169
2	Porto	237 591		12	Rio Tinto	64 185
3	Vila Nova de Gaia	186 502		13	Barreiro	63 353
4	Amadora	175 136		14	Aveiro	60 058
5	Braga	136 885		15	Viseu	57 975
6	Funchal	111 541		16	Odivelas	56 847
7	Coimbra	105 842		17	Leiria	50 533
8	Setúbal	98 131		18	Matosinhos	49 486
9	Almada	96 404		19	Guimarães	47 588
10	Agualva-Cacém	79 805		20	Faro	47 575

Rahvad

Ajalooliselt on Portugali rahvastik olnud väga homogeenne, eriti pärast mauride ja juutide pagendamist, kuid alates 20. sajandi viimasest kümnendist on oluliselt kasvanud immigrantide osakaal rahvastikus.

Üle 90% Portugali elanikkonnast moodustavad portugallased, kes kuuluvad romaani rahvaste hulka. Nad kujunesid välja muistsetest lusitaanidest ja keltidest, romaniseerusid Rooma ülemvõimu ajal ning segunesid hiljem maa vallutanud sueebide ja araablastega.

Portugali ajaloolised rahvusvähemused on juudid ja mustlased. Portugali juudid kuuluvad sefaradi juutide hulka. Kuigi suurem osa juute kihutati 15. sajandi lõpul Portugalist välja, lubati riiki jääda neil, kes võtsid vastu katoliku usu. Neid nimetati ajalooliselt uuskristlasteks (cristãos-novos) või marraanideks (marranos). Suur osa neist jätkas salaja juudi usukommete täitmist, hoides nii alal oma pärandi ja identiteedi. Tänapäeval on neid umbes 1% rahvastikust. Portugali mustlaste kogukond elab peamiselt Algarve piirkonnas.

Kui 1960. aastatel rändasid paljud portugallased peamiselt majanduslikel põhjustel riigist välja, moodustades suuri portugallaste kogukondi Kesk- ja Lääne-Euroopa riikides (eelkõige Prantsusmaal, Luksemburgis ja Šveitsis), siis alates 1990. aastatest on Portugal ise muutunud immigratsiooni sihtriigiks. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Portugalis 394 496 välisriikide kodanikku, võrreldes 2001. aastaga suurenes nende arv 74%. Kõige enam oli Portugali endistest kolooniatest pärit immigrante, kelle seas domineerisid omakorda brasiillased (kokku 109 787 ehk 27,8% kõigist Portugalis alaliselt elavatest välismaalastest). Kõige suurem immigratsiooni kasv on viimasel 15 aastal olnud Hiinast ja Ida-Euroopa riikidest, eriti Rumeeniast ja Ukrainast. Perioodil 2001–2011 kasvas hiinlaste arv riigis 427% võrra 11 458 inimeseni, rumeenlaste arv 815% võrra 24 356 inimeseni ja ukrainlaste arv 213% võrra 33 790 inimeseni.

Keeled

Portugali ainus riigikeel on portugali keel. See on romaani keel, mis sarnaneb kõige enam Hispaanias Galicias kõneldava galeegi keelega. Ühe teooria kohaselt olid need keeled kuni 12. sajandini üks keel (galeegi-portugali keel) ja hakkasid teineteisest eralduma pärast Portugali iseseisvumist; teise teooria kohaselt on galeegi keel portugali keele murre. Suuri sarnasusi on portugali keelel ka hispaania keelega – kahe keele sõnavara sarnaneb 89% ulatuses.

Lisaks Portugalile on portugali keel riigikeeleks veel mitmes endises Portugali kolooniates – Angolas, Brasiilias, Ekvatoriaal-Guineas, Guinea-Bissaus, Ida-Timoris, Mosambiigis, Roheneemesaartel ning São Tomé ja Príncipes. 2008. aastal viidi Portugalis kasutatav portugali keele ortograafia vastavusse Brasiilia portugali keele ortograafiaga.

Portugali- ja mirandakeelne tänavasilt Miranda do Douros

Portugali territooriumil eristatakse ja kõneldakse mitmeid portugali keele murdeid. Need murded jagunevad nelja rühma: Põhja-Portugali, Kesk-Portugali, Lõuna-Portugali ja saarte murded.

Täiesti eraldi keele moodustab peamiselt Portugali kirdeosas kõneldav miranda keel. See on astuuria-leoni rühma kuuluv romaani keel, millele anti 1990. aastate lõpul kolmes kohalikus omavalitsuses paralleelse ametliku keele staatus portugali keele kõrval. Miranda keele kõnelejaid on Portugalis umbes 5000 inimest ja see on kantud ohustatud keelte nimekirja.

Võõrkeeltest kõneldakse Portugalis peamiselt inglise keelt, aga ka mitmeid romaani keeli. Rahvusvahelise keeleõppefirma EF Education First koostatava inglise keele kui võõrkeele oskuse edetabelis on Portugal riikide seas 21. kohal, paigutudes mõõduka inglise keele oskusega riikide hulka ning edestades mitmeid Euroopa riike (näiteks Itaaliat, Prantsusmaad ja Venemaad).

Religioon

 Pikemalt artiklis Religioon Portugalis

Neitsi Maarja kirik Fátimas on üks suuremaid temale pühendatud kirikuid maailmas

2011. aasta rahvaloenduse andmetel olid 81% Portugali elanikest katoliiklased. Teistesse kristlikesse kirikutesse kuulus 3,3% rahvastikust, kõigi teiste religioonide esindajaid (sealhulgas juute ja muslimeid) oli kokku 0,6%. Ühtegi usku ei tunnistanud 6,8% inimestest ja 8,3% keeldus oma usulisi veendumusi avalikustamast. Need tulemused saadi vähemalt 15-aastaste elanike küsitlemisel.

2012. aastal Portugali Katoliku Ülikooli teadlaste läbi viidud uuring näitas, et 79,5% Portugali elanikest pidasid ennast katoliiklasteks ja 18% käisid regulaarselt missal. 2001. aasta andmetel oli katoliiklasi veel 86,9%. Seevastu tõusis 11 aastaga märkimisväärselt mitte ühtegi usku tunnistavate elanike osakaal (2001 – 8,2%, 2012 – 14,2%).

Portugal on sekulaarne riik: kirik ja riik on ametlikult lahutatud. Esimest korda kehtestati see põhimõte pärast Portugali Vabariigi väljakuulutamist 1910. aastal ja seda sätestab ka 1976. aasta põhiseadus. Usuelu puudutavatest seadustest on oluline veel 2001. aastal vastu võetud usuvabaduse seadus.

Ajalooliselt on suhted Portugali riigi ja katoliku kiriku vahel olnud soojad ja tihedad. Ka suuremas osas Portugali pühades, rahvakommetes ja traditsioonides on märgata katoliikluse tugevat kultuurimõju. Alates autoritaarse režiimi langemisest 1974. aastal on kiriku mõju ühiskonnaelus jätkuvalt vähenenud, kuid kultuuriliselt on katoliiklus endiselt tugevalt seotud portugallaste identiteediga.

Ametlikke suhteid katoliku kirikuga reguleerib Portugali ja Vatikani vahel sõlmitud konkordaat. Selle esimene versioon allkirjastati 1940. aastal ja seda muudeti 1975. aastal eesmärgiga seadustada riigis tsiviilabielu. See dokument kehtis kuni 2004. aastani, mil allkirjastati uus, 2001. aasta usuvabaduse seaduse nõuetele vastav konkordaat.

Majandus

 Pikemalt artiklites Portugali majandus ja Portugali võlakriis

20. sajandil tegi Portugal läbi kaks kiire majanduskasvu perioodi. Neist esimene leidis aset 1960. aastatel ja 1970. aastate alguses ning seda iseloomustas Portugali majandusstruktuuri oluline ümberkujunemine: seni domineerinud põllumajanduse asemel hakkasid üha olulisemaks muutuma tööstus ja teenindus. Pärast 1970. aastate keskpaiga ühiskondlikke vapustusi (riigikorra muutus, asumaade kaotamine, massilise riigistamise kaasa toonud vasakpoolne majanduspoliitika) kõikuma löönud majandus pöördus uuele kasvule 1980. aastate alguses. Majanduse arengule aitas kaasa Portugali liitumine Euroopa Ühendusega 1986. aastal.

1990. aastate lõpus majanduskasv aeglustus. 1. jaanuaril 2002 võttis Portugal kasutusele euro.

2000. aastate lõpus alguse saanud suur majandussurutis kutsus Portugalis esile kinnisvarakriisi ja sundis riiki välja aitama kaht suurt raskustesse sattunud Portugali panka. Suure majandussurutise kannul tabas Portugali 2010. aastal avaliku sektori võlakriis, mis oli osa mitmeid Euroopa riike tabanud niinimetatud Euroopa võlakriisist ja hakkas leevenema alles 2013.–2014. aastal. Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Valuutafondi survel ellu viidud avaliku sektori reformid, millega kaasnesid ka ulatuslikud kärped ja koondamised, aitasid koos välisabiga kriisi ületada, kuid täielikult ei ole Portugali majandus kriisi mõjudest siiani taastunud.

Peamised majandusnäitajad

Portugali sisemajanduse kogutoodang (SKT) oli 2013. aasta hinnangul 243,3 miljardit USA dollarit, millega Portugal paigutus maailma riikide seas 54. kohale. 2000. aastate lõpust on SKT majanduskriisi tõttu pidevalt langenud.

Portugali majandusvabaduse indeks on 65,3. Sellega on ta maailma riikide seas 64. kohal. Peamiste probleemidena on Portugali majandusvabaduse puhul välja toodud avaliku sektori liiga suured kulud ja jäik tööseadusandlus.

2013. aastal vähenes Portugali majandus tervikuna veel 1,4%, kuid 2014. aastal pöördus majandus esimest korda pärast kriisi kasvule. 2014. aasta majanduskasvuks hinnati 0,9%.

2014. aastal langes Portugal esimest korda pärast 2009. aastat deflatsiooni. Portugali inflatsioon oli sel aastal −0,36% (2013 – 0,20%, 2012 – 1,92%). Euroala keskmine inflatsioon oli samal ajal 0,54%.

Tööealisi elanikke oli 2013. aastal Portugalis 5 395 000. Tööpuuduse määr oli 16,8% ja jätkas kriisi tõttu veel kasvamist (2012. aastal oli töötus 15,7%, 2010. aastal ainult 10,7%). 2014. aasta esimeses kvartalis hakkas tööpuudus esimest korda alates kriisi algusest vähenema.

Portugali avaliku sektori kulud on tuludest suuremad ja selle võlakoormus kasvab. 2012. aastal oli avaliku sektori võlg 123,6% sisemajanduse kogutoodangust, 2013. aastaks oli see kasvanud 127,8% sisemajanduse kogutoodangust. Üldine maksukoormus oli 43,5% sisemajanduse kogutoodangust, millega Portugal kuulub maailmas suure maksukoormusega riikide hulka (25. kohal). Riigieelarve puudujääki on kriisiaastatel oluliselt vähendatud (2009 – 10,1%, 2013 – 5,1%), kuid see pole peatanud riigi võlakoormuse kasvu. Riigi välisvõlg oli 2013. aasta alguseks 508,3 miljardit dollarit, millega Portugal oli maailma riikide seas 26. kohal. Portugal kuulub ka Euroopa kõige korrumpeerunumate riikide hulka – Ernst & Youngi 2013. aasta uuringu kohaselt oli ta Euroopa Liidu riikide seas korruptsioonitasemelt kuuendal kohal.

Allpool vaesuspiiri elas 2013. aastal 18% elanikkonnast.

Põllumajandus

Põhja-Portugalis Douro jõe orus asub rohkelt viinamarjaistandusi, mille saagist valmistatakse portveini

Primaarne sektor andis 2016. aastal 2,4% sisemajanduse kogutoodangust.

Suurem osa Portugali põllumajandusest põhineb väikestel ja keskmistel, valdavalt perekondadele kuuluvatel talumajapidamistel. Eriti palju väga väikseid ja seetõttu majanduslikult väheefektiivseid talusid on Portugali põhjaosas. Põllumajanduse saagikus jääb alla Euroopa Liidu keskmise, selle peamised põhjused on investeeringute vähesus, madal mehhaniseerituse tase ja väetiste ebapiisav kasutamine. Samas tegutseb selles sektoris siiski ka suuri ja edukaid ekspordile orienteeritud põllumajandusettevõtteid (näiteks Vitacress, Sovena, Lactogal, Vale da Rosa, Companhia das Lezírias ja Valouro).

Portugali peamise põllumajandustoodangu moodustavad teravili (eriti riis, mais, nisu ja oder), kartul, tomatid, oliivid ja viinamarjad. Alates 1999. aastast on kasvatatud ka geenmuundatud maisi. Uuematest põllukultuuridest kasvatatakse päevalilli. Olulisel kohal on puuviljandus, mille kultuuride seas domineerivad õuna- ja apelsinipuud.

Levinud on looma- ja linnukasvatus, kuigi selle tähtsus on piirkonniti erinev: kasvatatakse veiseid, sigu, kodukitsi, lambaid ja kanu. Portugali loomakasvatus ei suuda rahuldada elanikkonna vajadusi ja riik sõltub liha impordist.

Ajaloolise mereriigina on Portugalis olulisel kohal kalandus. Ühtlasi tarbitakse Portugalis maailma riikidest kõige enam kala ja kalatooteid ühe elaniku kohta. Portugali vetest püütakse umbes 70 kalaliiki. Euroopa Liidu toetusel uuendati 1990. aastatel kalalaevastikku ja kalurite väljaõpet, mis aitas Portugali kalanduse efektiivsust tõsta, kuid siiski ei suuda Portugali enda kalurid riigi kalavajadust rahuldada ja umbes veerand riigis tarbitavatest kalatoodetest imporditakse. Peamised kalasadamad on Leixões Portugali põhjaosas, Peniche ja Setúbal riigi läänerannikul ning Portimão ja Olhão riigi lõunaosas Algarves.

Oluline on ka metsandus, mis annab toorainet Portugali paberi-, ehitusmaterjali- ja mööblitööstusele. Metsad katavad ligi kaks viiendikku Portugali territooriumist, eriti rohkelt on neid mägistel aladel. 19. sajandi lõpust alates on metsa istutatud ka varem põllukultuuride kasvatamiseks rakendatud, kuid väikese saagikusega aladele. Portugal on maailma juhtiv korgitootja; lisaks korgitammele on olulised metsakultuurid ka eukalüpt ja mänd.

Tööstus

Sekundaarne sektor andis 2016. aastal 21,9% sisemajanduse kogutoodangust.

Neli viiendikku Portugali tööstusest on koondunud kahte piirkonda: Lissaboni ja Setúbali ümbrusse riigi lõunaosas ning Porto, Braga ja Aveiro ümbrusse riigi põhjaosas. Esimeses piirkonnas domineerib rasketööstus (nafta rafineerimine, keemiatööstus, tsemenditööstus, masinaehitus), kuid samuti on seal olulisel kohal elektroonikatööstus, puidutööstus ja toiduainetööstus, eriti kalatoodete ja jookide tootmine. Riigi põhjaosas domineerib kergetööstus: Porto on oluline tekstiili-, jalatsi-, veini- ja toiduainetööstuse keskus, Aveiro on keskendunud puidutööstusele, Braga tugevuseks on tekstiilitööstus, elektroonika ja köögitarvete valmistamine. Masinaehitus- ja plastitehaseid paikneb Coimbra ja Leira ümbruses.

Portugalis on hästi arenenud toiduainetööstus, riik kuulub maailma suuremate tomatipasta ja veini tootjate hulka.

Suurtest rahvusvahelistest koostööprojektidest väärib mainimist Palmelas tegutsev autotehas AutoEuropa, mis kuulub Saksamaa autotootjale Volkswagenile. Samuti toodetakse Portugalis mitmesuguseid lennukite komponente: selles valdkonnas on suurimad ettevõtted Alverca do Ribatejos asuv Portugali firma OGMA ja Brasiilia lennukitootja Embraer. 21. sajandi alguses on hüppeliselt kasvanud biotehnoloogia- ja infotehnoloogiafirmade tähtsus Portugali majanduses.

Soojuselektrijaamad Carregados

Energeetika üks keskusi on 150 km Lissabonist lõunas asuv süvaveesadam Sines. Kuna Portugal sõltub nelja viiendiku osas oma energiavajaduse rahuldamisel välismaistest energiaallikatest, siis on strateegiliselt oluline tööstusharu riiki sisse toodud toornafta töötlemine. Kuigi Portugalis leidub ka kivisütt, on see madala kvaliteediga ja suurema osa elektrienergia tootmiseks kuluvast kivisöest peab Portugal samuti importima. 1997. aastal valmis Põhja-Aafrika ja Portugali vaheline gaasitoru maagaasi importimiseks. Kodumaistest energialiikidest on soojusenergiast olulisem hüdroenergia, mille kasutamist soodustavad mitmed Portugali läbivad suured jõed.

Portugali mäetööstus tegeleb peamiselt riigis leiduvate maavarade kaevandamise ja töötlemisega. Portugali mäetööstuse konkurentsivõime on kaasaja Euroopas suhteliselt tagasihoidlik, mistõttu maavarade kaevandamine on 1970. aastatest vähenenud. Kaevandatakse näiteks kroomi, tina, vaske ja volframit, neist peamised ekspordiallikad on volfram ja vasekontsentraat. Olulisel kohal on ka mineraalide ja marmori kaevandamine ning eksport.

Teenindus

Teenindus andis 2016. aastal 75,9% sisemajanduse kogutoodangust.

Sintras asuv Pena palee kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse

Portugal on oluline turismi sihtkoht, mistõttu on majanduses oluline roll turismimajandusel ja sellega seotud teenindusharudel. 2013. aastal külastas Portugali umbes 8 324 000 välisturisti, kes jätsid riiki ligi 12,284 miljardit USA dollarit. Turistide arv on kasvamas – võrreldes 2010. aastaga kasvas 2013. aastal Portugali välisturistide arv ligi 1,5 miljonit ja nende toodud tulu nominaalväärtuses 2,2 miljardit. Turismis oli otseselt hõivatud 7,2% kogu tööjõust, kuid koos kaudselt turismist sõltuvate töökohtadega andsid turism ja sellega seotud teenused ligi 18,2% kogu Portugali tööhõivest. Turism andis Portugali sisemajanduse kogutoodangust 5,8% ja sellega paigutus Portugal maailma riikide seas 45. kohale.

Peamised turismipiirkonnad Portugalis on Lissaboni, Coimbra ja Porto linnad, Algarve piirkond ning Assooride ja Madeira saarestikud. Aastatel 2013–2014 on need sihtkohad saanud ka mitmeid rahvusvahelisi turismiauhindu. Religioosse turismi sihtkohana on oluline Fátima, mida seostatakse 1917. aastal aset leidnud ilmutustega (Fátima neitsi Maarja).

Kuni 2000. aastate lõpu kriisideni iseloomustas Portugali ka näiliselt tugev pangandus- ja kindlustussektor, kuid kriisides osutusid paljud Portugali finantsettevõtted nõrgaks ja vähekindlustatuks võetud finantsriskide suhtes. Kaks suurt Portugali panka, Banco Português de Negócios ja Banco Privado Português, vajasid ulatuslikku riigiabi – neist esimene on tänapäevaks müüdud, teine likvideerimisel. 2014. aastal sattus raskustesse Portugali suuruselt teine pank Banco Espírito Santo, mis vajas samuti ulatuslikku riigiabi ja jagati lõpuks kaheks ettevõtteks.

Väliskaubandus

Väikese riigi kohta on Portugalil ulatuslik väliskaubandus. Riigi peamised kaubanduspartnerid on teised Euroopa Liidu liikmesriigid, kuid viimastel kümnenditel on oluliselt kasvanud Portugali endiste kolooniate, eriti Angola ja Brasiilia roll.

Eksport

Portugali peamised ekspordiartiklid on põllumajandustoodang, toidukaubad, vein, naftatooted, keemiatooted, plastid ja kumm, nahktooted, puitmaterjal ja kork, puidumass ja paber, tekstiilid, riided, jalatsid, masinad ja masinaosad ning metallid.

2015. aasta seisuga olid Portugali peamised ekspordipartnerid Hispaania (25%), Prantsusmaa (12,1%), Saksamaa (11,8%), Suurbritannia (6,7%), Ameerika Ühendriigid (5,2%), Angola (4,2%) ja Holland (4%).

2015. aasta hinnangul oli ekspordi rahaline maht 54,33 miljardit USA dollarit ja see on aastast aastasse langenud.

Import

Portugali peamised impordiartiklid on põllumajandustoodang, keemiatooted, sõidukid ja sõidukiosad, optikatooted, arvutitarvikud ja -osad, pooljuhid ja muud elektroonikatööstuse komponendid, naftatooted, metallid, toiduained ja tekstiilid.

2015. aasta seisuga olid Portugali peamised impordipartnerid Hispaania (32,9%), Saksamaa (12,9%), Prantsusmaa (7,4%), Itaalia (5,4%) ja Holland (5,1%).

2015. aasta hinnangul oli impordi rahaline maht 64,49 miljardit USA dollarit.

Rahandus

Portugali riiklik trüki- ja mündikoda (Imprensa Nacional-Casa da Moeda)

Portugali kuningriigis kehtis rahaühikuna Portugali reaal. Pärast Portugali Vabariigi väljakuulutamist võeti 1911. aastal kasutusele uus rahaühik eskuudo, mis jagunes 100 sentaavoks.

1998. aastal liitus Portugal Euroopa majandus- ja rahaliiduga, alustades ettevalmistusi Euroopa ühisraha euro kasutuselevõtmiseks. 1. jaanuaril 2002 võeti euro kasutusele Portugali uue valuutana ja 28. veebruaril 2002 kadus eskuudo lõplikult käibelt.

Nii nagu teiste euroala riikide puhul, kontrollib ka Portugali rahapoliitikat Euroopa Keskpank. Riigi keskpanga rolli täidab 1846. aastal asutatud Portugali Pank (Banco de Portugal), mille üheks ülesandeks sai pärast asutamist raha emissioon. Sellega tegeles pank kuni euro kasutuselevõtmiseni. 1975. aastal tehti Portugali Pangale ülesandeks ka pangandussüsteemi riiklik järelevalve. Alates 1999. aastast jagab Portugali Pank oma funktsioone Euroopa Keskpangaga.

Portugali pangandussektor sai tugevalt kannatada suure majandussurutise ja sellele järgnenud võlakriisi käigus. Mitu panka võeti pankrotiohtu sattununa riigi poolt üle, muuhulgas ka riigi suuruselt teine pank Banco Espírito Santo. Varade mahult on riigi suurimad tegutsevad pangad Caiza Geral de Depositos ja Banco Comercial Português, mis kuuluvad maailma 150 suurima panga hulka. Portugali turul tegutseb ka Hispaania panku.

Maksusüsteem

Portugalil on keeruline ja mitmeastmeline maksusüsteem.

Ettevõtte tulumaks on Portugalis 21%, millele lisandub alates 1,5 miljoni euro suurusest kasumist astmeline lisamaks 3–7% sõltuvalt kasumi suurusest. Lisaks võib kohalik omavalitsus selle territooriumil registreeritud ettevõtte kasumit maksustada täiendavalt veel kuni 1,5% lisamaksuga. Maksusoodustusi tehakse väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

Peamine tarbimismaks on käibemaks, mille tavamäär on 23%. Lisaks kehtib teatud teenustele ja toodetele alandatud käibemaksumäär, vastavalt kas 6% või 13%. Enamik toidukaupu, kommunaalkulusid, majutus- ja transporditeenused on maksustatud kuueprotsendilise käibemaksuga. Käibemaksuvabad on finantsteenused, ravimid, haridus- ja koolituskulud.

Eraisikutele kehtib progressiivne tulumaks, millel on viis astet vahemikus 14,5–48%. Sissetulekutele üle 80 000 euro kuus rakendatakse veel täiendavat solidaarsusmaksu 2,5–5% sõltuvalt sissetuleku suurusest. Maksustatud on ka kapitalitulu, kinnisvaratehingud, maa, pärand ja mootorsõidukid.

Teed ja transport

Maanteetransport

Maantee IC27 Algarves

Portugali üks prioriteete alates 1970. aastate algusest on olnud maanteedevõrgu arendamine, mille tulemusel on riik teedevõrgu kvaliteedilt 2014. aasta andmetel maailmas 2. kohal. 2008. aasta andmetel oli riigis 82 900 km maanteid, neist 71 294 km kõvakattega. Kiirteede kogupikkus oli 2613 km. Riigi esimene kiirtee ehitati 1944. aastal ja see ühendas pealinna Lissaboni rahvusstaadioniga, kuid laialdasem kiirteede ehitus algas 1980. aastatel. Teedeehitusele aitas kaasa Portugali liitumine Euroopa Ühendusega ja sealt saadud struktuuritoetused. Kaks suuremat riigisisest kiirteed ühendavad Lissaboni ja Portot ning Lissaboni ja Algarve regiooni, lisaks ühendab kiirtee Lissaboni ka Hispaania pealinna Madridiga. Teedevõrgu haldamisega tegeles aastakümneid riiklik teedevalitsus (Estradas de Portugal), mis 2007. aastal reorganiseeriti samanimeliseks riiklikuks aktsiaseltsiks. Teede ehituse ja korrashoiu rahastamiseks kasutatakse mitmesuguseid otseseid makse – kõik autoomanikud on kohustatud tasuma aastast teemaksu, lisaks kehtivad kiirteedel ja suurematel maanteedel läbisõidu pealt kogutavad teemaksud ehk niinimetatud teetollid.

Vasco da Gama sild

1998. aastal valmis Lissaboni lähistel 17,2-kilomeetrine Vasco da Gama sild üle Tejo jõe, mis on Euroopa pikim sild. See ei ole siiski suutnud leevendada Lissaboni ja selle lähiümbruse liiklusummikuid, mistõttu on aastaid olnud kaalumisel veel ühe silla või autotunneli rajamine.

Raudteetransport

Portugali raudteede kogupikkus oli 2008. aastal 3319 km. Enamiku raudteevõrgust (2700 km) moodustas laiarööpmeline raudtee, millest 1436 km oli elektrifitseeritud. Raudteevõrku haldab riigiettevõte REFER, kauba- ja reisirongiliiklusega tegeleb teine riigiettevõte Comboios de Portugal (CP). 2013. aastal transportis CP kokku umbes 107 200 000 reisijat. Majandussurutise ja võlakriisi tingimustes on raudteeliiklust, eriti reisirongiliiklust viimasel viiel aastal olulisel määral kärbitud.

Lennutransport

TAP Portugali Airbus A320-214

2013. aastal oli Portugalis kokku 64 lennujaama, millest 43 olid kõvakattega maandumisradadega. Viies lennujaamas ületas maandumisradade kogupikkus 3047 meetrit. Riigi suurim lennujaam on Lissaboni Portela lennujaam. Rahvusvahelised lennujaamad asuvad lisaks Lissabonile ka Bejas, Faros ja Portos, aga ka Madeira saarel Funchalis ja Assooride saarestikus São Migueli saarel Ponta Delgada lähistel. Enamikku suuremaid lennujaamu haldub riigiettevõte ANA Aeroportos de Portugal.

Portugali rahvuslik lennufirma on riigile kuuluv TAP Portugal, kuigi selle kõrval pakuvad lennuühendusi veel mitmed kodu- ja välismaised lennundusettevõtted. Juulist 2014 kuni jaanuarini 2015 teenindas TAP Portugal ka otselende Tallinna ja Lissaboni vahel.

Veetransport

Portugali suurimad sadamad on Leixões, Lissabon, Setúbal ja Sines. Ainsaks laevatatavaks siseveeteeks on Douro jõgi, mille laevatatav osa ulatub 210 km kaugusele Portost.

Portugali kaubalaevastikku kuulus 2010. aasta seisuga 109 laeva, millest 81 oli välisriikide omanduses ja 15 registreeritud välisriikides.

Meedia ja telekommunikatsioon

 Pikemalt artiklis Portugali meedia

Portugali uudisteagentuur on 1986. aastal asutatud Lusa – Agência de Notícias de Portugal, millest riigile kuulub 50,14%.

Raadio ja televisioon

Portugali avalik-õiguslik ringhääling on Rádio e Televisão de Portugal (RTP, tõlkes 'Portugali Raadio ja Televisioon'). See edastab 16 raadiokanalit ja 8 telekanalit. Osa neist on üleriigilised, osa regionaalsed, osa suunatud peamiselt välisriikide elanikkonnale. Viimaste seas on näiteks raadiokanalid RDP Africa ja RDP Internacional ning telekanalid RTP Africa ja RTP Internacional.

Kokku tegutses 2008. aastal riigis umbes 40 kodumaist telekanalit. Eraomandis raadiokanaleid oli riigis kokku üle 300. Enam kui pooltel majapidamistel oli olemas kaabel- või satelliittelevisiooniteenus, mis tagas neile juurdepääsu ka rohketele välismaistele telekanalitele.

Trükiajakirjandus

Sarnaselt teiste lääneriikidega on ka Portugali trükiajakirjandus kaotanud 21. sajandil nii lugejaid kui ka reklaamiraha. Suurem osa trükiajakirjandusest on koondunud suurte kodumaises omanduses meediakonglomeraatide kätte. Neist olulisemad on:

• Cofina – omab 5 ajalehte, 6 ajakirja ja 1 telekanalit. Olulisemad grupile kuuluvad väljaanded on päevaleht Correio da Manhã (asutatud 1979, tiraaž ~150 000 eksemplari), majandusteemaline päevaleht Jornal de Negócios (asutatud 1998, tiraaž ~12 500), sporditeemaline päevaleht Record (asutatud 1948, tiraaž ~80 000) ja nädalalõpu ajakiri Sábado (tiraaž ~84 000).
• Global Media Group (varem Controlinveste) – annab välja 8 ajalehte, sealhulgas Portugali vanimate väljaannete hulka kuuluvat kahte päevalehte Diário de Notícias (asutatud 1864, tiraaž ~31 000) ja Jornal de Notícias (asutatud 1888, tiraaž ~82 000).
• Grupo Impresa – ettevõtte portfelli kuulub 14 trükiväljaannet ja 7 telekanalit. Olulisematest ajalehtedest kirjastab Impresa nädalalehte Expresso (asutatud 1973, tiraaž ~98 000).
• Sonaecom – on keskendunud viimastel aastatel rohkem telekommunikatsiooniärile, kuid omab ka päevalehte Público (asutatud 1990, tiraaž ~35 000).

Enamik üleriigilisi päevalehti ilmub pealinnas Lissabonis, vaid Jornal de Notíciase toimetus asub Portos ja Públicol on toimetused nii Lissabonis kui ka Portos.

2014. aasta lõpu seisuga oli suurima tiraaži ja läbimüügiga päevaleht Correio da Manhã (tiraaž 148 730, läbimüük 110 422 eksemplari).

Sidevõrgud

2012. aasta seisuga oli Portugalis 4 558 000 telefonivõrgu abonenti (35. koht maailma riikide seas) ja 12 312 000 mobiilside klienti (70. koht maailma riikide seas). Portugali maakood on 351.

Interneti kasutajaid oli Portugalis 2014. aasta seisuga 7 015 519, mis tähendab, et internetti kasutas 66,12% elanikkonnast. Võrreldes 2013. aastaga kasvas interneti kasutajate arv 2%. Maailma riikide seas oli Portugal kasutajate arvult 53. kohal. Portugali tippdomeen on .pt.

Suurimad telefoni- ja internetiteenuse osutajad Portugalis on ettevõtted Portugal Telecom (PT) ja NOS Comunicações. Kolm peamist mobiilsideoperaatorit on Portugal Telecomi gruppi kuuluv TMN, firmade ZON ja Optimus ühinemisel 2014. aastal tekkinud NOS Comunicações ja Suurbritannia ettevõte Vodafone.

Haridus ja teadus

 Pikemalt artiklites Portugali haridus ja Portugali teadus

Portugal on kõrge kirjaoskusega maa. 2011. aasta hinnangul oli kirjaoskuse tase riigis 95,4%, meeste seas 97% ja naiste seas 95%.

2013. aastal moodustasid hariduskulud 5,7% ning kulutused teadus- ja arendustegevusele on viimastel aastatel püsinud umbes 1,5% juures sisemajanduse kogutoodangust.

Nii hariduse kui ka teaduse riikliku koordinatsiooniga tegeleb Portugalis haridus- ja teadusministeerium.

Üldharidus

Portugali haridussüsteemi astmed on eelkool (3–5-aastastele lastele), põhikool (kolmeastmeline, kokku 9 aastat), keskkool (3 aastat) ja kõrgkool (ülikoolid ja polütehnikumid). Üldharidus on riigis tasuta (välja arvatud erakoolides), koolikohustus kehtib põhikoolis ehk 6.–15. eluaastani.

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni PISA 2009. aasta uuringu kohaselt on keskmise 15-aastase Portugali kooliõpilase kirjaoskus ning teadmised matemaatikas ja loodusteadustes võrreldavad tema eakaaslaste oskuste ja teadmistega Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal, Rootsis, Saksamaal, Suurbritannias, Taanis ja Ungaris. Portugali õpilaste keskmine tulemus oli uuringus 489 punkti, jäädes veidi madalamaks uuringu üldisest keskmisest (493 punkti).

2012. aasta seisuga omandas 43,6% Portugali keskkooliõpilastest kutsekeskharidust.

Kõrgharidus

Portugali vanima kõrgkooli Coimbra Ülikooli õu

Üle 35% 20-aastastest portugallastest õpib mõnes kõrgkoolis. Kõrgkoolide tüüpe on Portugalis kaks: ülikoolid, mis keskenduvad eelkõige akadeemilisele õppele, ning polütehnikumid, mis on rakendusliku suunitlusega kõrgkoolid. Eksisteerivad nii riiklikud kui ka erakõrgkoolid. Valdavalt on õppekeeleks portugali keel, kuigi üha enam pakutakse ka ingliskeelseid kursusi.

Alates 2006. aastast on Portugal osalenud üleeuroopalises kõrgharidusstandardite ühtlustamises ehk niinimetatud Bologna protsessis. Kõrghariduses on kolm astet: kolme- kuni nelja-aastane bakalaureuseõpe (licenciatura), ühe- kuni kaheaastane magistriõpe (mestrado) ja enamasti kolmeaastane doktoriõpe (duotoramento).

Portugali vanim ülikool on 1290. aastal asutatud Coimbra Ülikool, mis asutati esialgu Lissabonis ja viidi Coimbrasse üle hiljem. Tänu Portugali koloniaalimpeeriumile on Portugal pannud aluse Ladina-Ameerika vanimale tehnikakõrgkoolile (Real Academia de Artilharia, Fortificação e Desenho, asutatud 1792) ja Aasia vanimale meditsiinikoolile (Escola Médico-Cirúrgica de Goa, asutatud 1842).

2014.–2015. õppeaastal oli maailma 500 parima ülikooli nimestikus kolm Portugali ülikooli: Porto Ülikool (293. koht), Universidade Nova de Lisboa (312. koht) ja Coimbra Ülikool (351. koht). Portugali suurim ülikool on Lissaboni Ülikool, kus on üle 48 000 üliõpilase.

Teadus- ja arendustegevus

Portugali peamised teadusasutused on riiklikud ülikoolid ja ülikoolidest sõltumatud riiklikud uurimisinstituudid nagu näiteks Instituto Nacional de Engenharia, Tecnologia e Inovação (INETI) ja Instituto Nacional dos Recursos Biológicos (INRB). Teadustegevuse riiklikku rahastamist korraldab haridus- ja teadusministeeriumi haldusalas tegutsev teaduse ja tehnoloogia sihtasutus (Fundação para a Ciência e a Tecnologia, FCT). Majanduskriisi tingimustes on teaduse rahastamine vähenenud – aastatel 2010–2012 langes teaduskulutuste osakaal 1,6 protsendilt 1,5 protsendile sisemajanduse kogutoodangust.

Ibeeria Rahvusvaheline Nanotehnoloogia Laboratoorium Bragas

Suuremate erakapitalil põhinevate teadusasutuste hulka kuuluvad biomeditsiiniuuringutega tegelevad Instituto Gulbenkian de Ciência ja Fundação Champalimaud. Neist teine annab alates 2007. aastast välja iga-aastast teadusauhinda Prémio de Visão António Champalimaud, millega tunnustatakse pimesuse vastu võitlemisel edu saavutanud teadlasi.

Mitmeid teadus- ja arendusprojekte korraldatakse koostöös naaberriigi Hispaaniaga. Suuremate koostööprojektina väärivad mainimist Bragas asuv Ibeeria Rahvusvaheline Nanotehnoloogia Laboratoorium ja hajusarvutusprojekt Ibercivis. Portugal kuulub mitmesse Euroopa teadusorganisatsiooni, näiteks nagu Euroopa Kosmoseagentuur (ESA), Euroopa Tuumauuringute Keskus (CERN), ITER ja Euroopa Lõunaobservatoorium (ESO). Teadus- ja arendustegevuses on oluline roll ka Euroopa Liidu raamprogrammidel.

Teadusmuuseum Visionarium Santa Maria de Feiras

Tehnoloogilise innovatsiooni soodustamiseks on riigis rajatud ja rajamisel teadusparke, millest enamik on koondunud teadusparkide ühendusse Tecparques. Suuremad ja tuntumad teaduspargid on Oeirases asuv Taguspark, Lissabonis asuv Lispolis, Coimbra lähistel asuv Biocant ja Porto lähistel asuv Portus Park. Teaduspargid on loodud ka Assooridel ja Madeiral.

Riigi üks vanemaid ja prominentsemaid teadusühinguid on 1779. aastal asutatud Lissaboni Teaduste Akadeemia, millel on kokku 70 täisliiget ja 140 korrespondentliiget.

Portugali teadlane António Egas Moniz võitis ajuangiograafia ja leukotoomia väljatöötamise eest 1949. aastal Nobeli auhinna füsioloogias või meditsiinis, saades esimeseks Nobeli auhinna laureaadiks Portugalis.

Teaduse ja tehnika saavutuste populariseerimiseks ja eksponeerimiseks on moodustatud riiklik agentuur Ciência Viva ('elav teadus'). Portugali teadussaavutusi saab näha ka sellistes muuseumides nagu Coimbra Ülikooli Teadusmuuseum, Lissaboni Ülikooli juures asuv Riiklik Loodusloo Muuseum ja Santa Maria da Feiras asuv teadusmuuseum Visionarium.

Portugalis asub maailma üks suuremaid ja Euroopa suurim suletud akvaarium – Lissaboni okeanaarium.

Tervishoid

 Pikemalt artiklis Portugali tervishoid

Peamised tervisenäitajad

Santo Teotónio haigla Viseus

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel oli 2012. aastal Portugalis keskmine eeldatav eluiga 81 aastat – meestel 77 ja naistel 84 eluaastat.

Sünnitusel surnud naiste arv oli 2010. aastal oli 8 surmajuhtumit 100 000 sünnituse kohta, mis on maailmas üks madalamaid näitajaid – emade suremuselt on Portugal maailma riikide seas 162. kohal. Laste suremus oli 2014. aasta andmetel 4,48 surma 1000 elussünni kohta, mis on samuti väga hea näitaja – maailma riikide seas oli Portugal laste suremuselt 188. kohal. Veel 1970. aastate lõpus suri 24 last iga 1000 elussünni kohta, kuid neonatoloogia areng on suremust kiiresti ja efektiivselt vähendanud.

Sarnaselt enamiku Eur-A kategooria riikidega (väga väikese laste ja täiskasvanute suremusega Euroopa riigid) sureb enamik portugallasi mittenakkushaigustesse. Haigestumine ja suremus südame-veresoonkonna haigustesse on Euroopa keskmisest kõrgem, kuid selle kaks peamist komponenti, südame isheemiatõbi ja peaajuveresoonte haigused näitavad ülejäänud Eur-A kategooria riikide taustal vastupidist arengut: Portugalis on peamine surmapõhjus just ajuveresoonkonna haigused (17%). Ülejäänud Eur-A riikidega võrreldes surevad portugallased 12% vähem vähki, kuid samal ajal ei vähene vähki suremus nii kiiresti kui teistes sama kategooria riikides. Vähki esineb keskmisest sagedamini lastel ja alla 44-aastastel naistel. Kui Eur-A keskmisest vähem esineb kopsuvähki ja rinnavähki, siis emakakaelavähi ja eesnäärmevähi esinemissagedus on suurem. Eur-A kategoorias on Portugalis kõrgeim suremus diabeeti ja see on oluliselt alates 1980. aastatest kasvanud.

2009. aastal oli HIV esinemissagedus täiskasvanud elanikkonna seas 0,6%, see viirus oli hinnanguliselt umbes 42 000 inimesel ja aastas suri selle tõttu alla 500 inimese.

Rasvumus on kasvav probleem, 2008. aastal oli rasvunud täiskasvanuid 24% rahvastikust ja sellega paigutus Portugal maailma riikide seas 69. kohale.

Tervishoiusüsteem

Portugali suurim haigla on Santa Maria haigla Lissabonis

2011. aastal kulutas riik tervishoiule 10,7% sisemajanduse kogutoodangust. 2009. aasta andmetel oli riigis iga 1000 elaniku kohta 3,76 arsti ja 3,4 haiglavoodikohta.

Portugali tervishoius eksisteerib kõrvuti kolm tervisekindlustussüsteemi: riiklik tervisekindlustus, teatud erialade töötajatele loodud spetsiaalsed tervisekindlustusskeemid (tervisekindlustuse allsüsteemid) ja vabatahtlik eratervisekindlustus. Riiklik tervisekindlustus hõlmab kogu elanikkonda. Lisaks sellele on umbes 20–25% elanikkonnast kaetud täiendavalt veel tervisekindlustuse allsüsteemidega ja ligi 20% elanikkonnast on täiendav eratervisekindlustus.

Tervishoiupoliitika ja tervishoiusüsteemi toimimise eest vastutab tervishoiuministeerium. Ministeeriumi haldusalas tegutseb viis piirkondlikku tervishoiuvalitsust, mille ülesanne on tagada riikliku tervishoiupoliitika elluviimine, vajalike juhendite ja protokollide koostamine ning tervishoiuteenuste kvaliteet. Tervishoiusüsteemi üheks arengusuunaks on detsentraliseerimine, mis peaks andma rohkem rahalist ja haldusvastutust piirkondadesse. Tegelikult on siiani suudetud detsentraliseerida ainult esmaabi süsteem.

Riiklikku tervisekindlustust, mis loodi esialgsel kujul 1946. aastal, rahastatakse peamiselt maksudest, eelkõige sotsiaalmaksust. Tervisekindlustuse allsüsteemidesse teevad makseid nendega liitunud töötajad ja tööandjad. Samamoodi rahastavad eratervisekindlustust oma maksetest sellega liitunud isikud. Eraraha on Portugali tervishoiusüsteemis umbes 30% – lisaks erakindlustusele hõlmab see ka patsientide otsemakseid tervishoiuteenuse osutajatele nende teenuste eest, mida kindlustus ei hüvita.

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Portugali ajalugu

Esiajalugu

Rooma-eelsed hõimud ja nende asuala laienemise suunad Portugalis

Portugali esiajalugu on osa kogu Pürenee poolsaare kui terviku varasest ajaloost. Tänapäevase Portugali aladele jõudsid esimesena umbes 100 000 aastat tagasi neandertallased. Kesk-Portugalist Estremadurast Nova da Columbeira koopast avastatud neandertallase hammas on vanim Portugali aladelt leitud inimfossiil. Homo sapiens saabus Portugali aladele umbes 35 000 aastat tagasi.

Arheoloogilisi leide on Portugalis saadud mitmest paleoliitikumi ajastust. Perioodist 25 000 – 10 000 aastat tagasi pärinevad Beira Alta piirkonnast Côa jõe orust leitud, kaljudesse ja kivirahnudesse graveeritud loomade (hobused, mägikitsed, tarvad) kujutised. Tegemist on seni suurima paleoliitikumiaegse vabaõhukunsti leiuga kogu maailmas.

Mesoliitikumi ajal umbes 11 000 aastat tagasi muutus Portugali kliima sarnaseks sellega, millisena teame seda tänapäeval. Sel perioodil kasutati mikroliite ja toituti peamiselt limustest. Surnuid maeti sel ajal juba asulatesse, nii näiteks on Tejo jõe alamjooksul Muge asulakohas leitud üle 200 matuse. Neoliitikumi ajal hakati Portugalis kodustama kariloomi, kasvatama teravilja ning püüdma merest ja jõgedest kala. IV aastatuhandel eKr ehitati matmiseks dolmeneid, hiljem hakati rajama käiguskalmeid ja kaljudesse raiutud hauakambreid. III aastatuhande lõpus eKr jõudis Portugali kellpeekrite kultuur, sel ajal õpiti kasutama vaske ja pronksi. II aastatuhandest eKr pärinevad esimesed kindlustatud asulad (näiteks Palmella). Rauaaja alguseks Portugalis peetakse 9.–8. sajandit eKr. Sellele ajastule omase castro kultuuri paremini säilinud asulakohad on Citânia de Briteiros Minho piirkonnas Guimarãesi linna lähistel ja Citânia Sanfins tänapäevasest Porto linnast kirdes.

• 
  Citânia de Briteirose asulakoht
• 
  Arheoloogiline artefakt Citânia de Briteirosest
• 
  Rist Citânia de Briteirosest
• 
  Citânia de Briteirose asulakoha infotahvel
• 
  Arheoloogiline artefakt Citânia de Briteirosest.
• 
  Samast leitud pedra formosa

Oletatakse, et I aastatuhandel eKr tungisid Kesk-Euroopa aladelt Portugali mitme lainena keldid, kes varasema rahvastikuga segunedes panid aluse mitmele rahvusrühmale, mis jagunesid omakorda hõimudeks ja hõimuliitudeks. Riike keldi hõimude seas välja ei kujunenud. Esimese migratsioonilaine ajaks on pakutud perioodi 10.–6. sajandini eKr. Portugali asustanud hõimude hulka kuulusid põhjas elanud galläägid ja Portugali keskosas elanud lusitaanid. Lusitaanid olid kindlasti indoeurooplased, kuid kas ka keldid, selles osas ei ole ajaloolased ühel meelel.

Sel ajal kui keldi hõimud asustasid riigi põhja- ja keskosa, jõudsid mereteed pidi Portugali lõunarannikule foiniiklased ja hiljem ka kreeklased. Kõige enam mõjutasid Portugali ajalugu Põhja-Aafrikas asunud Kartaago meresõitjad ja kaupmehed. Arvatakse, et nende ekspeditsioonid jõudsid välja isegi Tejo jõe suudmealani. Aastatel 221–218 eKr rajas Kartaago silmapaistvaim väejuht Hannibal Portugali lõunarannikule Algarvesse püsiva asula, mida roomlased hakkasid hiljem kutsuma Portus Hannibaliseks ja mis asus tänapäevase Portimão linna lähistel. Kartaagolaste kohalolekule osutavaid esemeid on leitud lisaks Algarve rannikualadele ka Beira Litorali ja Minho piirkondadest.

Antiikaeg

3. sajandiks eKr oli selge, et Pürenee poolsaar langeb varem või hiljem mõne suurriigi mõju alla. Esialgu näis, et selleks saab Kartaago. 218 eKr korraldas Kartaago väejuht Hannibal Carthago Novast (tänapäevane Cartagena Hispaanias) eduka sõjakäigu Põhja-Itaaliasse, millega vallandus Teine Puunia sõda. See ajendas roomlasi pöörama tähelepanu Pürenee aladele, nad korraldasid samal aastal vasturünnaku ja vallutasid 209 eKr Carthago Nova, moodustades peatselt tänapäevase Hispaania aladel kaks provintsi, Hispania Citerior ja Hispania Ulterior. Sealt tungisid nad umbes 202 eKr tänapäevase Portugali lõunaossa ja hakkasid liikuma järk-järgult põhja suunas.

Rooma tempel Évoras on üks muistse Lusitaania provintsi sümbolitest

Tänapäevaste piiridega Portugali vallutamisele kulus roomlastel 175–200 aastat ja see nõudis rohkelt inimelusid. Roomlaste võim lõi kõikuma kui aastal 150 eKr puhkes Portugalis mäss. Lusitaanlased ja teised kohalikud hõimud, kes koondusid Viriathuse juhtimise alla, suutsid tagasi vallutada Pürenee poolsaare lääneosa. Roomlased saatsid ülestõusnute vastu mitu leegioni eesotsas vabariigi parimate väejuhtidega, kuid mässuliste edasitungi ei suudetud peatada. Siis muutsid roomlased strateegiat ja ostsid üles Viriathuse liitlased, et need ta ise tapaksid. 139 eKr Viriathus mõrvati ja mässuliste hõimude uueks juhiks sai Tautalus, kes ei suutnud aga enam roomlastele piisavat vastupanu osutada.

Aastatel 61–44 eKr okupeerisid Hispania Ulteriori kubernerid Julius Caesar ja Gnaeus Pompeius lõplikult Tejo ja Douro jõe vahele jäänud maad. Ka vähesed iseseisvuse säilitanud lusitaanlased integreerusid aja jooksul kultuurimõjude tulemusel Rooma riiki. Portugali alade vallutamise viis lõpule aastatel 24–19 eKr keiser Augustus, kes alistas Portugali mägise põhjaosa.

Rooma riigi ligi 450 aastat kestnud võim tõi kaasa kohaliku elanikkonna romaniseerumise, millele aitas kaasa ka roomlastest asunike ja endiste sõdurite asustamine vallutatud aladele. See oli siiski aeglane protsess ja jõudis lõpule alles läänegootide ajastul. Rooma võimuga kaasnes kiire linnade teke ja teedevõrgu areng, samuti suurte kaevanduste rajamine. Linnadest said ka sulatuskatlad, kus lusitaanlased segunesid roomlastega. Suurem osa tänapäevaseid Portugali linnu kujunes välja just Rooma ajal: vähesed nagu Pax Julia (tänapäeval Beja) ja Bracara Augusta (tänapäeval Braga) rajati uusasundustena, enamik kujunesid välja aga varasematest asulatest. Nende seas olid Olispio (Lissabon), Ebora (Évora), Scallabis (Santarém), Aeminium (Coimbra), Ossonoba (Faro) ja Portus Cale (Porto), mis andis hiljem nime Portugali riigile. Muistsetes rooma asulakohtades on säilinud mitmeid Rooma ehituskunsti mälestisi nagu saunad, templid, sillad, teed, tsirkused, teatrid ja kodanike majad. Samuti on leitud nii võõrast kui kohalikku päritolu roomaaegseid münte ja mitmesuguseid keraamilisi leide.

Aastal 27 eKr moodustati valdavast osast Portugali aladest Lusitania provints, kuid tänapäevase riigi põhjaosa kuulus Hispania Citeriori (kandis hiljem Tarraconensise nime) provintsi koosseisu. Keiser Diocletianuse ajal (284–288 pKr) moodustati Tarraconensise provintsi loodeosast uus Gallaecia provints, mille koosseisu läks ka Portugali põhjaosa ja mille halduskeskuseks sai Bracara Augusta (Braga).

2. sajandil hakkas Portugali aladel levima kristlus, kuid domineeriva rooma usundi kõrval olid sel ajal elujõulised ka veel vanad keldi usundi tavad ja Lähis-Idast Euroopasse jõudnud kristluse-eelsed kultused. Sarnaselt ülejäänud Rooma riigiga sai kristlus Portugalis algul sallitud ja seejärel ainsaks lubatud usundiks 4. sajandil.

Rooma võimu viimaseid aastaid Pürenee poolsaarel ja germaani hõimude saabumist on kirjeldanud 5. sajandi ajaloolased Paulus Orosius (u 380–420) ja Aquae Flaviae piiskop Hydatius (u 400–469).

Keskaeg

Sueebid ja läänegoodid

Sueebide riik (roheline) ja läänegootide riik (oranž)

Läänegootide riigi haldusjaotus enne araablaste sissetungi (u 700)

Enne 5. sajandit ei olnud germaanlaste rünnakud Lusitania ja Gallaecia provintse tõsiselt ähvardanud, kuid 5. sajandi alguses see olukord muutus. Aastatel 409–411 ründas barbarite konföderatsioon (sueebid ja vandaalid koos oma liitlaste alaanide ja sarmaatlastega) Rooma valdusi Pürenee poolsaarel, hõivates peaaegu kogu territooriumi peale Tarraconensise provintsi. Vallutatud maad jagati rahvaste vahel ära – Lusitania provintsi said oma valdusse alaanid, Gallaecia läks vandaalide valdusse. Suure rahvasterändamise ajal pidasid vallutajad omavahel mitmeid sõdu: lõpuks jäid algsetest vallutajatest Pürenee poolsaarele pidama vaid sueebid, teiste asemele tulid aga esimest korda 416. aastal Hispaania aladele tunginud läänegoodid.

Sueebid rajasid umbes 409. aastal esimesena oma kuningriigi, mille pealinn asus kas tänapäevases Bragas või selle lähistel. Kuningriigi esimesed valitsejad oli Hermeric (kuni 438) ja tema poeg Réchila (438–448). Nende võim Pürenee poolsaarel laienes kuni 456. aastani, mil nad sattusid konflikti läänegootide valitseja Theoderich II, kes purustas sueebide väed, hukkas nende kuninga Rechiariuse ja laastas nende valdused.

Läänegoodid laiendasid oma võimu tänapäevase Portugali aladele Theoderich II ja tema järeltulija Eurichi (võimul 466–484) ajal. 585. aastal vallutasid nad ka Põhja-Portugali hõlmanud sueebide kuningriigi. Läänegootide riigi keskuseks kujunes Toledo Hispaanias ja vaid väga lühikesel perioodil (549–554) resideeris läänegootide kuningas endise Lusitania provintsi aladel. Läänegootide võimu ajal oli kuni kuningas Reccaredi pöördumiseni 587. aastal domineerivaks religiooniks kristluse ariaanlik vorm. Sel ajal oli tänapäevase Hispaania ja Portugali aladel tekkinud juba ka suur juutide kogukond. Läänegootide riik jäi püsima kuni 8. sajandi alguseni, mil seda tabasid üheaegselt viljaikaldusest tingitud näljahädad ning araablaste ja berberite rünnakud.

Maurid Pürenee poolsaarel

Al-Ándalus osana Omaijaadide kalifaadist (u 720)

Araablaste kalifaadi laienemine:

██ Muḩammad (622–632)

██ Neli esimest kaliifi (Rashidun, 632–661)

██ Omaijaadid (661–750)

Córdoba kalifaat al-Manşūri võimu tipul (u 1000)

Esimene suur muslimite invasioon, milles osalesid peamiselt berberid, toimus üle Gibraltari väina Põhja-Aafrikast 711. aastal. Berberid purustasid läänegootide armee, kuningas Rodrigo hukkus kas lahingus või tapeti peatselt pärast seda. 712. aastal langes Toledo ja 716. aastaks olid kõik läänegootide tähtsamad keskused langenud muslimite võimu alla. Portugali alad alistati aastatel 713–715.

Portugal muutus nüüd osaks Omaijaadide kalifaadist, mille valdused ulatusid Induse jõest Atlandi ookeanini. Omaijaadide kalifaat lagunes küll 750. aastal, kuid dünastia säilitas võimu senise kalifaadi lääneosas, kus ‘Abd ar-Raḩmān I rajas 756. aastal iseseisva Córdoba emiraadi. 929. aastal nimetati see ümber Córdoba kalifaadiks. Kalifaat lagunes 1031. aastal ja selle senise 23 haldusüksuse kubernerid kuulutasid ennast iseseisvateks valitsejateks. Nende valdusi nimetati taifadeks. Enda kontrolli all olevale Pürenee poolsaare osale andsid muslimid nimeks Al-Ándalus ja Portugal moodustas selle lääneosa.

Peamine haldusüksus muslimite võimu all oli kura, millest igaühel oli oma kuberner ja halduskeskus. Portugali aladel asus neid eri perioodidel kuni kümme, neist tähtsaimate keskused olid Beja, Silves, Alcácer do Sal, Santarém, Lissabon, Idanha ja Coimbra.

Kuna muslimite võimuperiood Pürenee poolsaarel langes islami tsivilisatsiooni kuldajale, tõi see kaasa mitmed arengud teaduses ja tehnoloogias. Kaliifid soodustasid haridust ja kultuuri. Põllumajanduses arendati oluliselt niisutussüsteeme, kasvatama hakati uusi vilju nagu apelsinid, virsikud, safran, datlid, suhkruroog ja puuvill. 10. sajandil oli Córdoba kalifaat teaduslikult ja majanduslikult enamikust Euroopa kristlikest riikidest märkimisväärselt arenenum. Maure ehk vallutatud aladele elama asunud araablasi ja berbereid ei olnud ilmselt üle mõne tuhande ja reeglina asustasid nad vaid alasid Tejo jõest lõunas. Muslimite enamuse moodustasid islami vastu võtnud põliselanikud, keda hakati portugali keeles tähistama sõnaga muladi (araabia sõnast mūwallad). Valdav osa vallutatud maade elanikest säilitas siiski kristliku usu.

Kalifaadi lagunemine 11. sajandi esimesel poolel tähendas muslimite võimu allakäigu algust. Taifade valitsejad võitlesid pidevalt omavahel ja valdused käisid käest kätte: suurem osa Portugalist kuulus esialgu Aftasiidide Badajozi taifasse, vahepeal eksisteeris seal lühikest aega Lissaboni taifa ning lõpuks kuulus see Abbadiidide dünastia valitsetavale Sevilla taifale. Muslimite ühtsuse suutsid lühiajaliselt taastada 11. sajandi lõpus Marokost sisse tunginud Almoraviidid ja uuesti 12. sajandi keskel samuti Marokost saabunud Almohaadid.

Rekonkista

Astuuria kuningriigi rajaja Pelayo monument

Kristlaste riigid jäid püsima Pürenee poolsaare põhjaosas; Portugalis oli valduste loomulikuks piiriks suure osa ajast Douro jõgi. Aastatel 718–722 pani läänegootide juhiks tõusnud ja edukalt mauride rünnakud tõrjunud Pelayo aluse Astuuria kuningriigile, mille tuumikuks kujunesid tänapäevase Hispaania aladel asuvad Kantaabria mäed ja Biskaia lahe rannikualad. Just Astuuria kuningriigist sai alguse Pürenee poolsaare tagasivallutussõjad, mis on tuntud rekonkista nime all.

Alfonso III valitsusajal 868. aastaks õnnestus kristlastel tagasi vallutada maa-ala Douro ja Minho jõe vahel. Seda piirkonda ja sealseid kunagisi linnu hakati uuesti asustama kristlastega. 869. aastal sai sellest piirkonnast Vímara Peresi valitsuse all uus krahvkond Astuuria kuningriigi koosseisus. Vímara Peres andis sellele nime muistse sadamalinna Portus Cale järgi ja nii sai see tuntuks Portucale ehk Portugali krahvkonnana. Muuhulgas asutas ta ka uue, oma nime kandva linna Vimaranese, mida teatakse tänapäeval Guimarãesi nime all ja peetakse Portugali riikluse hälliks.

878. aastal hõivasid kristlased ka Mondego jõel asuva strateegilise tähtsusega Coimbra linna, kuid 987. aastal vallutas kaliif al-Manşūr linna kristlastelt tagasi ja surus nad uuesti Douro jõe taha. Kui Córdoba kalifaat lagunes ja muslimid sattusid pidevatesse omavahelistesse sõdadesse, kasutas olukorda ära 910. aastal Astuuria kuningriigi jagunemisel tekkinud Leóni kuningriik. Eriti jõuliselt ründas muslimite riike Kastiilia ja Leóni troonid ühendanud Fernando I (valitses 1037–1065). 1057. aastal alustati Douro ja Mondego jõe vahelise ala tagasivallutamist: 1058 langes Viseu ja 1064 alistus kristlastele taas Coimbra. Tagasivallutatud aladele asustati enamasti kristlasi, kellest paljud olid varem põgenenud põhja muslimite tagakiusamise eest ja said nüüd koju tagasi pöörduda.

1096. aastal naitis Kastiilia ja Leóni kuningas Alfonso VI oma tütre Teresa Burgundia hertsogi noorema poja Henriga, kes sai kaasavaraks Portugali krahvkonna ja pani aluse tulevase Portugali kuningriigi troonile tõusnud Burgundia dünastiale. Pärast kodusõja puhkemist Leóni kuningriigis 1109. aastal valitses ta sisuliselt sõltumatult. Tema ja ta perekonna kuninglikest ambitsioonidest andis juba tunnistust see, et kui Henri või portugalipäraselt Henrique 1112. aastal suri, hakkas nende poja Afonso I eest regendina valitsenud Teresa kasutama kuninganna tiitlit.

Ourique lahing oli oluline samm Portugali rekonkista ajaloos

Krahvinna Teresa ja tema armukese Fernão Peres de Trava valitsus ei olnud aga meelepärane paljudele Portugali aadlikele, kelle poolele asus 1127. aastal selgelt ka valitsejanna 18-aastane poeg Afonso. Puhkes kodsõda, mille otsustas 24. juunil 1128 Guimarãesi lähistel toimunud São Mamede lahing. Teresa väed said seal lüüa ja Afonsost sai Portugali ainuvalitseja. 1131. aastal viis ta oma pealinna Guimarãesist üle Coimbrasse, mis toetas tema plaane tungida edasi lõunas asuvatele mauride aladele.

25. juulil 1139 purustas ta Ourique lahingus Almoraviidide väed. Selle lahingu kohta on väga vähe teada, isegi mitte selle täpset toimumiskohta. Ka kuupäev on vaid oletuslik. Pärast seda olevat ta kutsunud kokku Lamego cortese, kus Braga peapiiskop kroonis ta esimeseks Portugali kuningaks. Ka seda sündmust on peetud vaid hilisemas ajaloos käibele tulnud müüdiks. Ilmselt ei kroonitud Afonsot kunagi ja ta hakkas ennast ise kuningaks tituleerima, tõenäoliselt juba aastaid enne otsustavat võitu mauride üle. Siiski saavutas ta oma tiitlile aastate jooksul ka tunnustuse – 1143. aastal tunnustas seda Kastiilia ja Leóni kuningas Alfonso VII ning 1179. aastal paavst Aleksander III.

Sõjaliste ordude toel jätkasid Afonso I ja tema järeltulijad tungimist lõuna suunas. Tema ajal hõlmas Portugal umbes poole oma tänapäevasest territooriumist. Rekonkista lõpuks võib pidada aastaid 1249–1250, mil kuningas Afonso III juhtimisel vallutati Algarve piirkond ja likvideeriti viimased mauride tugipunktid Portugali lõunarannikul. Selle tulemusel kujunesid välja Portugali piirid, mis on püsinud suures osas muutumatuna tänapäevani.

Maadeavastuste-eelne periood

João I pani aluse Portugali koloniaalimpeeriumile

13. sajandil teravnesid suhted katoliku kiriku ja Portugali monarhide vahel. Nii Afonso II kui ka Afonso III sattusid paavsti interdikti alla, sest püüdsid takistada maavalduste koondumist kiriku kätte. Konflikti lahendas Afonso III poeg Dinis I (valitses 1279–1325). Kuigi ta võõrandas kiriku kätte ebaseaduslikult koondunud maad ning keelustas vaimulikel ordudel ja vaimulikel kinnisvara omandamise, sõlmis ta 1288. aastal piiskoppidega suhete normaliseerimiseks konkordaadi, mille paavst Nicolaus IV kinnitas järgmisel aastal. Tema ajal anti Portugalis varju ka Prantsusmaal tagakiusamise alla sattunud Templiordu liikmetele ja rajati 1319. aastal selle baasil Kristuse ordu. Tema ja ta järglaste ajal valitses Portugali ja selle naabrite vahel enamasti rahu.

Aastatel 1348–1351 laastas Portugali sarnaselt teiste Euroopa riikidega katkuepideemia, mille tulemusel suri rannikualadel ligi kaks kolmandikku elanikkonnast.

Juba Dinis I ajal hakkasid tihenema Portugali kaubandussidemed Inglismaaga – esimene kaubandusleping sõlmiti kahe riigi vahel 1308. aastal. 1373. aastal sõlmiti Portugali ja Inglismaa vahel ka poliitiline liiduleping, mille allkirjastasid Londonis Saint Pauli katedraalis Inglismaa kuningas Edward III ja Portugali prints Dom Fernando. Inglismaa lubas sellega edaspidi kaitsta Portugali Kastiilia rünnakute eest. See on üks püsivamaid liidulepinguid maailma ajaloos, mida järgiti sajandeid ning mis on kaudselt aluseks ka Portugali ja Suurbritannia tänapäevastele headele suhetele.

1383. aastal pärast kuningas Fernando I surma, kelle mõlemad pojad olid surnud enne teda, esitas nõude Portugali troonile tema väimees, Kastiilia kuningas Juan I. Suuremale osale Portugali aadlist oli kastiillase trooniletõus vastuvõetamatu – aasta lõpul puhkes riigis kodusõda, millesse sekkusid ka Kastiilia väed. Juan I vastaseid asusid juhtima surnud kuninga poolvend, Avisi ordu suurmeister Dom João ja väejuht Nuno Álvares Pereira, kellel õnnestus kolmekordses ülekaalus olnud Kastiilia väed 6. aprillil 1384 toimunud Atoleirosi lahingus purustada. Lõplikult said kastiillased lüüa 14. augustil 1385 peetud Aljubarrota lahingus, mis kindlustas Portugali iseseisvuse järgmiseks 200 aastaks. 6. aprillil 1385 oli Coimbras kogunenud kortes kuulutanud Dom João Portugali uueks kuningaks, millega sai alguse Avisi dünastia.

Uusaeg

Suured maadeavastused

Padrão dos Descobrimentos ehk Avastuste monument asub Lissabonis ja on pühendatud Portugali maadeavastustele 15.–16. sajandil

Suurte maadeavastuste ajastu juhatasid sisse Portugali avastus- ja vallutusretked väljaspool Euroopat. Väga oluline roll oli seejuures kuningas João I pojal Henrique Meresõitjal, kes sai paljude nende retkede peamiseks toetajaks ja rahastajaks. Sel perioodil uurisid portugallased Atlandi ookeani, avastades seejuures Assooride, Madeira ja Roheneemesaarte saarestikud ning kaardistades ja koloniseerides osa Aafrika rannikust. Nad avastasid idapoolse meretee Indiasse ümber Hea Lootuse neeme, avastasid Brasiilia, uurisid India ookeani, rajasid kaubateed läbi suurema osa Lõuna-Aasia ning saatsid Euroopa riikidest esimesena kaubandus- ja diplomaatilised missioonid Hiinasse ja Jaapanisse. Kõige sellega panid nad aluse esimesele ülemaailmsele koloniaalimpeeriumile.

1415. aastal hõivati Põhja-Aafrikas muslimite õitsev kaubanduskeskus Ceuta, millest sai Portugali esimene ülemerekoloonia. Madeira saartele jõuti aastatel 1418–1419, koloniseerimine algas seal 1425. aastal; Assooride saarestik avastati 1432. aastal ja koloniseerimine algas 1439. aastal. 1437. aastal püüti vallutati Tangieri linna, kuid see katse ebaõnnestus. Kuigi ebaõnnestunud sõjakäik vähendas portugallaste huvi Põhja-Aafrika vastu, ei peatanud see koloniaalekspansiooni laiemalt: 1456. aastal jõudsid portugali meresõitjad Roheneemesaartele, 1488. aastal avastas aga Bartolomeu Dias Indiasse teed otsides Hea Lootuse neeme. Aafrika rannikule rajati 15. sajandil mitmeid kaubanduspunkte, millest kujunesid hiljem kolooniad. Sealt hangiti paljusid sel ajal nõutud kaupu kullast orjadeni.

Vasco da Gama avas Portugalile tee itta

7. juunil 1494 allkirjastati Tordesillase leping, mis jagas väljaspool Euroopat avastatud maa-alad Portugali ja Hispaania (tollal veel Kastiilia) vahel mööda eraldusjoont 370 ljööd Roheneemesaartest lääne pool. Kahe riigi koloniaalvaidluse olid esile kutsunud Kastiilia lipu all seilanud Christoph Kolumbuse avastused.

1498. aastal jõudis Portugali maadeavastaja Vasco da Gama Indiasse ning pani aluse Portugali ja selle 1,7 miljoni elaniku senisest veelgi suuremale majanduslikule õitsengule. Kultuurielus soodustas see Portugali renessanssi. 1500. aastal avastas Pedro Álvares Cabral teekonnal Indiasse Brasiilia, kuigi on oletatud, et portugallased võisid Brasiiliast olla teadlikud ka juba varem. Samal aastal jõudis Portugali maadeavastaja Gaspar Corte-Real tänapäevase Kanada rannikule ja rajas asunduse, millest kasvas hiljem välja Portugal Cove-St. Philip'si linn. Süstemaatilist Põhja-Ameerika koloniseerimist portugallased siiski läbi ei viinud. Samuti on alust arvata, et 1500. aastal jõudsid Portugali maadeavastajad ka Gröönimaale.

Kümmekond aastat hiljem vallutas Afonso de Albuquerque Portugalile Goa Indias, Ormuzi Pärsia lahe rannikul ja Malaka poolsaare ranniku. Nii saavutasid portugallased kontrolli kaubanduse üle India ookeanis ja Atlandi ookeani lõunaosas. Portugali meresõitjad jõudsid välja Ida-Aasiasse, külastades ja koloniseerides alasid Hiina ja Jaapani rannikul ning Timori saarel. Viimastel aastatel ilmnenud tõendid näivad osutavat, et ka Austraaliat ei avastanud esimesena hollandlased, vaid 1521. aastal portugallased.

22. aprillil 1529 allkirjastasid Portugal ja Hispaania Zaragoza lepingu, mis määras kindlaks nende koloniaalvalduste vahelise piiri (Tordesillase antimeridiaan) Maa idapoolkeral.

Sel ajastul sai Portugalist majanduslikult, sõjaliselt ja poliitiliselt maailma juhtiv riik. Portugali domineerimine maailma meredel kestis 15. sajandi lõpust 16. sajandi lõpuni, kuid majanduse õitseng jäi lühikeseks. Seda nõrgestasid rohke väljaränne, katk, näljahädad, marraanide ja moriskite tagakiusamine ning hinnarevolutsioon. 16. sajandil suurenes ühiskonnas taas katoliku kiriku võim: 1536. aastal alustas tegevust inkvisitsioon ja suure mõju saavutas samal perioodil asutatud jesuiitide ordu.

Personaalunioon Hispaaniaga

João de Bragança võitis Portugali iseseisvussõja ja tõusis 1640. aastal Portugali troonile João IV nime all

Portugali iseseisvust piirati oluliselt aastatel 1580–1640. See juhtus Avisi dünastia hääbumise tõttu. Kaks selle viimast kuningat, 1578. aastal Marokos Alcácer Quibiri lahingus langenud Sebastião I ning tema vanaonu ja järeltulija Henrique I surid ilma järeltulijateta, kutsudes esile 1580. aasta Portugali troonipäriluskriisi.

Sellest kriisist väljus võitjana Hispaania (ametlikult endiselt Aragóni ja Kastiilia) kuningas Felipe II, kes krooniti 1581. aastal Portugali kuningaks Filipe I nime all. Formaalselt Portugal oma iseseisvust ei kaotanud ja riigid olid ühendatud vaid valitseja isiku kaudu, nii et ametlikult oli tegemist personaaluniooniga, kuid Felipe II järeltulijad asusid Portugali autonoomiat oluliselt piirama. Portugal kaotas ka õiguse ajada iseseisvat välispoliitikat ning tõmmati Hispaania poolel kaheksakümneaastasesse sõtta Hollandiga. Sõda halvendas Portugali suhteid oma traditsioonilise liitlase Inglismaaga ja viis Pärsia lahe ääres asuva Hormuzi koloonia kaotuseni. Aastatel 1595–1663 peetud Hollandi-Portugali sõjas tungisid Hollandi kaubandusfirmad Portugali kolooniatesse ja tegid lõpu Portugali kaubandusmonopolile India ookeanil.

Portugali mõjutas negatiivselt ka Felipe IV (Portugali kuningana Filipe III) soosiku ja peaministri, Olivarese krahvi Gaspar de Guzmán y Pimenteli (ametis 1621–1643) tsentraliseerimispoliitika. Tema ajal püüti Portugali ühendada Kastiilia haldus- ja finantssüsteemi, suurendati kastiillaste osakaalu Portugali riigiametites ja paigutati Portugali aladele Kastiilia garnisonid.

Portugallased tõusid Hispaania ülemvõimu vastu üles 1634. ja 1637. aastal, kuid need ülestõusud lõppesid tulemusteta. Edukaks osutus 1640. aasta ülestõus, sest see sattus samale ajale Kataloonias puhkenud ülestõusuga ning Hispaania ja Prantsusmaa vahel puhkenud sõjategevusega. Ülestõusu etteotsa asus Bragança hertsog João, kes kuulutati pärast Hispaania garnisonide väljakihutamist 15. detsembril 1640 Portugali kuningaks João IV nime all. Sellega sai ühtlasi alguse Bragança dünastia.

Hispaania keeldus aga Portugali iseseisvust tunnistamast ja nii puhkes detsembris 1640 Portugali iseseisvussõda, mis kestis kuni 1668. aastani. 1660. aastatel asus Portugali sõjaliselt toetama Inglismaa kuningas Charles II ja 1668. aastal sõlmitud Lissaboni rahuga oli Hispaania sunnitud tunnistama Portugali iseseisvust.

17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses avastati Brasiilias mitmeid uusi maavarasid. Neist kõige olulisem oli kulla leidmine Minas Geraisis 1693. aastal ja teemantide avastamine 1728. aastal. Nii mängis Brasiilia üha olulisemat rolli Portugali sissetulekute tagamisel. See tagas ka kuningavõimule iseseisva sissetulekuallika, mis võimaldas kuningas João V (troonil 1706–1750) suurendada oma absolutistlikku võimu ja loobuda üldse kortese kokkukutsumisest.

Pombali markii ajastu

Sebastião José de Carvalho e Melo reformis peaministrina Portugali

1750. aastal sai Portugali välisministriks mitmes Euroopa riigis saadikuks olnud Sebastião José de Carvalho e Melo. Kuningas José I ja tema ema Austria Maria Anna soosikuna edutati ta 1755. aastal Portugali peaministriks, kellena ta asus suures osas Suurbritanniast inspiratsiooni saanuna läbi viima mitmeid majanduslikke, poliitilisi ja sotsiaalseid reforme.

Kohe tema valitsusaja alguses tabas Portugali riigi ajaloo suurim katastroof, 1755. aasta Lissaboni maavärin, mis hävitas Lissaboni linna ja põhjustas ainuüksi pealinnas eri hinnangutel 10 000 – 100 000 inimese surma. Peaminister de Carvalho e Melo kiire ja efektiivne tegutsemine maavärina tagajärgede likvideerimisel suurendas tema võimu veelgi. Lissaboni linn ehitati üles vähem kui ühe aastaga. 1759. aastal anti talle Oeirase krahvi ja 1770. aastal Pombali markii tiitel.

Carvalho e Melo reformis enamiku Portugali majandusharudest, alustades suhkru- ja teemandikaubandusega. Ta asutas kaks kaubakompaniid, millest üks sai ülesandeks tegeleda kalatööstuse ja -kaubandusega Algarves, teise vastutusalasse kuulus kaubandus Brasiilia põhjaosas. 1756. aastal võttis ta riikliku kontrolli alla portveinikaubanduse. Samuti asutas ta mitmeid uusi tööstusharusid nagu kübaratööstus, lauanõude tööstus, jpm. Ta piiras ka Briti kaupmeestele Portugalis ja selle kolooniates antud laialdasi eesõigusi. Ta reformis riigi maksusüsteemi ja kehtestas universaalse õiguskoodeksi, mis laienes kõigile seisustele.

Kiriku- ja hariduspoliitikas oli tema oluliseks sammuks jesuiitide ordu keelustamine ja jesuiitide väljasaatmine Portugalist 1759. aastal. See võimaldas tal haridussüsteemis suurendada riigi rolli. 1768. aastal seadis ta sisse kuningliku tsensuuri, millele allutati 1771. aastal põhiharidussüsteem, 1772. aastal reformis ta Coimbra Ülikooli.

Hispaania-Portugali sõjas aastatel 1761–1763 toetus ta tugevalt Suurbritannia sõjalisele abile ja sõda lõppes sellele eelnenud status quo taastamisega. Peaministrina reformis Carvalho e Melo ka Portugali maa- ja mereväe.

1773. aastal kaotas ta Portugalis ja Portugali India kolooniates orjanduse. Samuti kehtestas ta riigis piiratud kujul usuvabaduse, lõpetades katoliku kiriku kõrval tegutsenud muude kristlike usuühingute tagakiusamise.

Carvalho e Melo viis oma reformid läbi valgustatud absolutismi vaimus ja kuigi enamik neist tõid Portugalile mitmekülgset kasu, on neid ka kritiseeritud. Tema sammud aitasid tugevdada autokraatiat isikuvabaduste piiramise ja opositsiooni allasurumise kaudu. Ta vaigistas igasuguse kriitika ja süvendas kolooniate majanduslikku ekspluateerimist. Jätkusuutlike valitsemismehhanismide loomise asemel keskendus ta isikliku poliitilise ja majandusliku võimu kasvatamisele. Muidugi ei sallinud tema reforme ka kõrgaadel ja vaimulikkond, kelle õigusi need oluliselt piirasid.

José I surma järel troonile tõusnud Maria I ei sallinud peaministrit ja tagandas Pombali markii 1777. aastal kõigist ametitest. Suur osa tema reformidest tühistati. Kuna Maria I oli vaga naine, lubas ta kohe riiki tagasi ka jesuiidid.

Napoleoni vallutused ja kodusõda

Kuningas João VI ajal sai Portugalist riik mitmel mandril

Pärast Maria I vaimuhaiguse süvenemist 1790. aastatel koondus reaalne võim üha enam tema poja, kroonprints João kätte, kes nimetati 1799. aastal ametlikult regendiks ja tõusis ema surma järel 1816. aastal troonile João VI (valitses 1816–1826) nime all.

Portugal osales nii Prantsuse revolutsioonisõdades kui ka neile järgnenud Napoleoni sõdades. See tõi kaasa kahel korral invasiooni Portugali territooriumile. 1801. aastal tungisid Hispaania väed niinimetatud Apelsinide sõja ajal Alentejosse, mille tulemusel kaotas Portugal Hispaaniale Olivenza linna. 1807. aastal tungis Portugali Napoleon I oma vägedega ja kuninglik perekond põgenes Brasiiliasse. Portugalis pidasid aastatel 1808–1811 omavahel võitlusi Prantsusmaa ja Suurbritannia väed, rahu Prantsusmaa ja Portugali vahel sõlmiti ametlikult alles 1814. aastal.

Napoleoni sõdadega algas Portugali ja tema koloniaalimpeeriumi allakäik, mis kestis kuni 20. sajandi teise pooleni.

Kuninglik perekond jäi Brasiiliasse kuni 1821. aastani. 1815. aastal anti Brasiiliale, mis seni oli olnud koloonia staatuses, võrdne positsioon emamaaga. Portugali kuninga ametlikuks tiitliks sai edaspidi Portugali, Brasiilia ja Algarvede kuningas. Samal ajal levisid mõlemal pool ookeani liberaalsed ideed, muuhulgas nõuti konstitutsiooni vastuvõtmist. Portugalis Portos vallandus 1820. aastal liberaalne revolutsioon, mis sundis kuningat 1821. aastal Portugali tagasi pöörduma ja kinnitama liberaalide juhtimisel vastu võetud riigi esimese põhiseaduse.

1822. aastal püüdis Portugali valitsus Brasiilialt kuningriigi staatust ära võtta, kuid brasiillased ei olnud sellega nõus. Brasiiliasse asevalitsejaks jäänud kroonprints Pedro soovis tagada Bragança dünastia püsimise Brasiilia troonil ja nõustus seetõttu Brasiilia iseseisvumisega. 7. septembril 1822 kuulutas Brasiilia ennast sõltumatuks keisririigiks, mille esimeseks keisriks krooniti Pedro I. Portugal kaotas sellega oma suurima ja rikkaima territooriumi.

Portugalis viisid lahkhelid absolutistide ja konstitutsionalistide vahel 1820. aastatel mässude ja ülestõusudeni, mis kulmineerusid aastatel 1828–1834 toimunud kodusõjaga. Selles said absoluutse monarhia toetajad eesotsas João VI noorema poja Miguel I lüüa ja Portugalist sai lõplikult konstitutsiooniline monarhia Brasiilia keisri Pedro I tütre Maria II (võimul 1834–1853) valitsemise all.

Uus koloniaalekspansioon

Kindral Mouzinho de Albuquerque oli 19. sajandi Portugali üks tähtsamaid koloniaaladministraatoreid

19. sajandi keskpaigaks oli Portugal kaotanud enamiku asumaid Lõuna-Ameerikas ja Aasias. Aafrika rannikul püsisid aga Portugali valduses mitmed vanad portugallaste rajatud asulad nagu Luanda, Benguela, Bissau, Lourenço Marques ja Porto Amboim. 19. sajandi teisel poolel keskendus Portugal oma mõjuvõimu laiendamisele nende asustatud punktide ümber, et võistelda teiste Aafrikat koloniseerivate Euroopa riikidega. Kolm prioriteetset piirkonda olid Portugali jaoks Angola, Mosambiik ja Guinea.

Berliini konverentsil 1884–1885 määrati Portugali soovil kindlaks tema koloniaalvalduste piirid Aafrikas, et vältida Portugali sajanditepikkuste huvide riivamist olukorras, kus uued ja vanad Euroopa koloniaalriigid püüdsid Aafrikas haarata endale võimalikult palju alasid. Neil kümnenditel rajasid portugallased mitmeid uusi linnu Aafrika sisemaale, näiteks Nova Lisboa, Sá da Bandeira, Silva Porto, Malanje, Tete, Vila Junqueiro, Vila Pery ja Vila Cabral. Linnaehitus jätkus ka Aafrika rannikul, kus asutati Beira, Moçâmedes, Lobito, João Belo, Nacala ja Porto Amélia. 19. sajandi lõpus hakati ranniku ja sisemaa vahele rajama raudteeliine, näiteks Benguela raudtee Angolas ja Beira raudtee Mosambiigis.

1890. aasta Suurbritannia ultimaatum puudutas samuti Aafrika kolooniaid ning rikkus sõbralikke suhteid Portugali ja Suurbritannia vahel. Selle ultimaatumi põhjal kohustus Portugal oma väed välja tõmbama aladelt Angola ja Mosambiigi vahel, kuhu britid kavatsesid rajada Kaplinnast Kairosse kulgeva raudtee. Portugal oli need alad (tänapäeval Sambia ja Zimbabwe) kandnud juba oma roosale kaardile ja oleks nii saanud Aafrika kahel rannikul asuvad kolooniad ühendada. Suurbritannia ultimaatumi tõttu sellest plaanist siiski loobuti. Portugali ja Suurbritannia asumaade piirid Aafrikas määrati lõplikult kindlaks 1891. ja 1899. aasta lepingutega, mis taastasid ja kindlustasid vanade liitlaste head suhted. 20. sajandi alguseks kuulus Portugalile umbes 8% kogu Aafrikast.

Samal ajal süvenesid emamaal majanduslikud, rahanduslikud ja poliitilised probleemid, kuid lahendusi neile ei suudetud leida. Stagnatsiooni olukorras andis 1890. aasta ultimaatum üha ebapopulaarsemale monarhiale veel täiendava löögi ja tugevdas riigis vabariiklaste positsioone. Portugali kuningavõimu autoriteet nõrgenes veelgi pärast 1906. aastal kehtestatud peaminister João Franco diktatuuri ja 1. veebruaril 1908 toimunud atentaati, milles hukkusid nii kuningas Carlos I kui ka kroonprints Luís Filipe.

Lähiajalugu

Vabariigi loomine

1910. aasta revolutsioon ei leidnud algul laialdast toetust ja arvati, et see kukub läbi. Selle tulemusel kukutati aga Portugalis konstitutsiooniline monarhia ja kehtestati vabariik

Pärast edukat atentaati kuningale ja troonipärijale 1908. aastal tuli võimule Carlos I noorem poeg Manuel II, kes 18-aastaselt ei olnud piisavalt tugev valitseja, et ühendada omavahel rivaalitsevaid poliitilisi rühmitusi. Toetus monarhiale üha vähenes ja augustis 1910 toimunud parlamendivalimistel saavutasid vabariiklased võidu nii Lissabonis kui ka Portos. Kui 3. oktoobril 1910 mõrvas vaimuhaige patsient vabariiklaste ühe nimekama juhi, psühhiaater Miguel Bombarda, kasutati seda ettekäändena juba varem kavandatud revolutsiooni vallapäästmiseks. Osa sõjaväelasi ühines revolutsionääridega ja 5. oktoobril 1910 kuulutati Lissaboni linnavalitsuse rõdult välja Portugali Vabariik. Kuningas Manuel II põgenes oma jahtlaeval esmalt Gibraltarisse ja sealt Suurbritanniasse, kuhu ta jäi surmani 1932. aastal.

Portugali Vabariigi ajutiseks riigipeaks sai tuntud kirjanik Teófilo Braga. Võeti vastu uus valimisseadus ja selle alusel valiti põhiseaduslik assamblee, mis võttis 20. augustil 1911 vastu Portugali Vabariigi esimese põhiseaduse. 24. augustil astus ametisse riigi esimene põhiseaduslikult valitud president Manuel José de Arriaga. Paraku ei suutnud vabariik lahendada monarhialt päritud majanduslikke ja poliitilisi probleeme ning Portugalist kujunes üks Euroopa kõige ebastabiilsemaid demokraatiaid.

Vabariiklased ise olid sisemiselt lõhestatud ja jagunesid 1912. aastal kolme tiiva vahel. Palju vastuolusid tekitas ka vabariikliku valitsuse raevukalt kirikuvastane poliitika, mille alusel saadeti riigist välja vaimulikud ordud, konfiskeeriti nende varad ja keelustati koolides usuõpetus. Juba oktoobris 1911 püüdsid Henrique de Paiva Couceiro juhitud monarhistid võimu haarata, kuid see katse kukkus läbi. Esimene riigipööre, millesse oli segatud ka sõjavägi, leidis aset juba 1915. aastal. Detsembris 1917 kehtestas major Sidónio Pais oma diktatuuri, kuid aasta hiljem ta mõrvati. See sündmus vallandas jaanuaris 1919 lühikese kodusõja vabariiklaste ja monarhistide vahel, millest sai viimane ebaõnnestunud katse taastada kuningavõimu. Poliitiline ebastabiilsus ei vähenenud ka nüüd, selle jätkumist soodustasid neli tegurit: (1) poliitiliste jõudude äärmine lõhestatus, (2) poliitiliste rühmituste lojaalsus isikutele, mitte ideedele, (3) suured erinevused maaomandis riigi lõuna- ja põhjaosa vahel, (4) majandusliku arengu koondumine pealinna ja provintside vaesumine.

Esimeses maailmasõjas osales Portugal alates 1916. aastast Antandi poolel.

Autoritaarne režiim

Peaminister António Salazar valitses Portugali kokku 36 aastat

28. mail 1926 toimus veretu sõjaväeline riigipööre, millega pandi alus Euroopa kõige pikemale autoritaarsele režiimile. 1926. aasta jooksul konsolideeris võimu oma kätte kindral António Óscar Carmona, kes jäi Portugali presidendiks kuni surmani 1951. aastal.

Majandusliku olukorra halvenedes nimetas Carmona 1928. aastal rahandusministriks Coimbra Ülikooli majandusõppejõu António de Oliveira Salazari, kes suutis üle pika aja viia riigieelarve ülejääki ja teha koostööd vägagi erinevate poliitiliste jõududega. Juulis 1932 nimetati Salazar peaministriks ja ta jäi sellesse ametisse kuni 1968. aastani. Kuigi Portugal oli formaalselt presidentaalne vabariik, koondus võimutäius nüüd tegelikult üha enam peaministri kätte.

1933. aastal hakkas Salazar üles ehitama korporatiivset riigikorraldust, mis sai tuntuks nime all Estado Novo ('uus riik'). Selle põhimõtted sätestati ka uues põhiseaduses. Praktikas taastas uus režiim katoliku kiriku privileegid, viis sisse tsensuuri, lõi ametkonnad poliitilise propaganda tegemiseks ja hakkas taga kiusama poliitilisi vastaseid. Parteid keelustati ja asendati ühiskondliku organisatsiooniga Rahvuslik Liit.

Välispoliitikas säilitas Salazari valitsus Portugali neutraalsuse, kuigi Hispaania kodusõjas toetati varjatult Francisco Franco juhitud vägesid. Teises maailmasõjas oli Portugal üks vaid viiest Euroopa riigist, mis säilitasid neutraalsuse. Varjatult toetati siiski Suurbritanniat ja 1943. aastal anti vastavalt kahe riigi liidulepingule brittide kasutusse mereväebaasid Assooridel. 1949. aastal sai Portugalist NATO asutajaliige, kuid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni võeti ta diktatuuririigina vastu alles 1955. aastal.

Portugal püsis Lääne-Euroopa vaeseima riigina, kuid Salazari valitsus arendas sihikindlalt majandust, vähendades riigi välisvõlga ja sõltuvust välisinvesteeringutest, eriti Suurbritannia majanduslikust mõjust. Perioodil 1960–1973 saavutati üsna kiire majanduskasv, keskmiselt 5–7% aastas. Suurt rõhku pandi infrastruktuuri arendamisele, kuid haridus- ja sotsiaalvaldkond jäid raha eraldamisel vaeslapse ossa. Portugallasi hakati ümber asustama ka asumaadele, eriti Angolasse ja Mosambiiki, et aidata kaasa sealsele majanduslikule arengule ning rõhutada seda, et Portugal pole koloniaalimpeerium, vaid lihtsalt riik mitmel mandril.

Portugali sõdurid Angolas

Olukord asumaades teravnes alates 1940. aastate teisest poolest. Pärast India iseseisvumist 1947. aastal tekkisid püüdlused Indiaga ühinemiseks sealsetes Portugali kolooniates. 1954. aastal kuulutasid Dadra ja Nagar Haveli elanikud ennast India valitsuse varjatud toetusel Portugalist sõltumatuks ja ühinesid Indiaga. See viis 1955. aastal diplomaatiliste suhete katkemiseni India ja Portugali vahel. 1961. aastal annekteeris India Goa ning Damani ja Diu, Portugali viimased kolooniad Indias. Selle raames toimusid ka relvastatud kokkupõrked Portugali ja India relvajõudude vahel. Portugal ei tunnistanud nende alade annekteerimist ja nende kohad Portugali parlamendi alamkojas säilitati kuni 1974. aasta revolutsioonini.

Samal, 1961. aastal algas koloniaalimpeeriumi murenemine Aafrikas, kui Dahomee Vabariik annekteeris Portugalile kuulunud São João Baptista de Ajudá. Aastatel 1961–1964 puhkesid relvakokkupõrked ka iseseisvust taotlevates Angolas, Mosambiigis ja Portugali Guineas. Kuna Salazar ei nõustunud mingisuguse dekoloniseerimisega, suurendas ta Portugali vägede kohalolekut Aafrika kolooniates ning andis korralduse iseseisvusliikumised maha suruda. Neid relvakonflikte nimetatakse Portugali koloniaalsõjaks ja need kestsid kuni autoritaarse režiimi kukutamiseni 1974. aastal.

1968. aastal pärast Salazari tabanud insulti peaministriks nimetatud Marcello Caetano üritas režiimi liberaliseerida, taastas osaliselt mitmeparteisüsteemi ja suurendas isikuvabadusi, kuid jätkas kaotusele määratud koloniaalsõda Aafrikas, mis laostas Portugali majanduslikult ja viis režiimi languseni.

Demokraatia taastamine

 Pikemalt artiklis Nelgirevolutsioon

Pärast nelgirevolutsiooni said kaardil tumepunasega märgitud alad iseseisvuse

Portugali valitsus ja armee avaldasid dekoloniseerimisele edukalt vastupanu kuni 25. aprillini 1974, kui Lissabonis toimunud veretu riigipööre, mis on tuntud nelgirevolutsiooni nime all, kukutas Marcello Caetano valitsuse ja avas Portugali kolooniatele tee iseseisvusele. Revolutsiooni organiseerisid 200–300 ohvitseri, kes ei olnud rahul koloniaalsõja kulgemisega ega uskunud, et kolooniaid saab relvajõul sundida Portugali võimu alla jääma.

Pärast Caetano kukutamist ja eksiili saatmist haaras see ohvitseride rühmitus, mis kandis nime Relvajõudude Liikumine (Movimento das Forças Armadas), ise riigis võimu, moodustas rahvusliku päästmise hunta ja alustas üleminekuprotsessi demokraatlikule riigikorrale. Üleminekuperiood kestis kaks aastat (1974–1976) ja seda iseloomustasid poliitilised lahkhelid ning vastuolud ka võimu haaranud sõjaväelaste endi seas. 1975. aastal saavutasid Relvajõudude Liikumise üle kontrolli marksistlikud jõud, kes olid seotud Portugali Kommunistliku Parteiga. Rahvusliku päästmise hunta asendati kindral Francisco da Costa Gomesi juhitud revolutsiooninõukoguga, kes viis läbi kiire dekoloniseerimise (1975. aasta lõpuks olid kõik Portugali kolooniad saanud iseseisvuse) ja algatas majanduses massiivse riigistamise. Kiire dekoloniseerimine tõi kaasa valgete portugallaste massilise tagasipöördumise kodumaale – kokku pöördus kodumaale sel perioodil tagasi üle 1 miljoni kolonisti. Kõik see kahjustas oluliselt Portugali majandust.

Aprillis 1976 võeti vastu sotsialismi ideoloogiast kantud uus põhiseadus. Samal aastal toimusid esimesed vabad parlamendi- ja presidendivalimised. Esimesed neli aastat valitsesid Portugali ebastabiilsed, enamasti vasakpoolsed koalitsioonivalitsused. Portugali majanduslik olukord üha halvenes ning aastatel 1977–1978 ja 1983–1985 oldi sunnitud osalema Rahvusvahelise Valuutafondi stabilisatsiooniprogrammides. Poliitiline olukord hakkas stabiliseeruma pärast 1980. aasta parlamendivalimisi. 1982. ja 1989. aastal parandati oluliselt põhiseadust, võttes sellest välja otseselt sotsialistlikud põhimõtted. Ellu hakati viima ka ülivajalikke majandusreforme. 1986. aastal toimunud presidendivalimistel valiti presidendiks Sotsialistliku Partei kandidaat, mitmekordne peaminister Mário Soares, kellest sai pärast kuuekümneaastast vaheaega esimene tsiviilisik Portugali presidendi ametikohal. Seda võib pidada Portugali demokraatiale ülemineku protsessi lõpuks.

Eurointegratsioon

Lissaboni lepingu allkirjastamine 2007. aastal

Peaminister Mário Soares oli avanud juba 1977. aastal liitumisläbirääkimised Euroopa Ühendusega ja konservatiivse peaministri Aníbal Cavaco Silva (ametis 1985–1995) valitsusajal sai Portugalist 1. jaanuaril 1986 Euroopa Ühenduse liige. Riigis läbi viidud majandusreformid, sealhulgas riigistatud ettevõtete erastamine, aga ka eurointegratsioon ja sellega kaasnenud majandusabi Portugalile kui toona ühenduse ühele vaesemale liikmele aitas pöörata Portugali majanduse uuele kasvule.

1999. aastal loovutas Portugal Hiinale oma viimase koloniaalvalduse Macau ja 2002. aastal tunnustati ametlikult oma endise koloonia Ida-Timori iseseisvust. 1998. aastal toimus Lissabonis maailmanäitus Expo '98.

1999. aastal liitus Portugal euroga (sularahana võeti see kasutusele 1. jaanuaril 2002). Aastatel 2004–2014 oli Portugali poliitik José Manuel Durão Barroso Euroopa Komisjoni president. 1992., 2000. ja 2007. aastal oli Portugal Euroopa Liidu eesistujariik. 1. detsembril 2009 jõustus Euroopa Liidu ühe aluslepinguna Portugali pealinnas allkirjastatud Lissaboni leping.

Vaatamata edukale eurointegratsioonile andsid Portugalis tunda mitmed struktuursed majandus- ja sotsiaalprobleemid – suur tööpuudus, suhteliselt madal haridustase keskealiste inimeste seas, ebaefektiivne põllumajandus, varandusliku ebavõrdsuse kasv, avaliku sektori ülepaisutatus ja suur võlakoormus. 2007.–2008. aasta suure majandussurutise tingimustes halvenes Portugali majanduslik olukord märkimisväärselt. Sellele 2010. aastal järgnenud Euroopa võlakriis kutsus Portugalis esile oma võlakriisi, mis sundis riiki ellu viima karmi kärpepoliitikat ning paluma taas abi Euroopa Liidult ja Rahvusvaheliselt Valuutafondilt. Alates 2013.–2014. aastast on Portugali majandus- ja finantssektor näidanud paranemise märke, kuid kriisi mõjud püsivad ühiskonnas siiani.

Kultuur

Muusika

 Pikemalt artiklis Portugali muusika

José Malhoa maal "O Fado"

Portugali muusika hõlmab mitmeid žanreid. Rahvamuusika tuntuim žanr on fado, melanhoolne linnamuusika, mis sai alguse Lissabonist. Selle läbivaks teemaks on saudade ehk igatsus ning seda esitatakse tavaliselt portugali kitarri saatel. Fado üks silmapaistvaid alaliike on Coimbra fado, mis kuulub niinimetatud serenaadifado hulka. Rahvusvaheliselt tuntud fado-muusikud on Amália Rodrigues, Carlos Paredes, José Afonso, Mariza, Carlos do Carmo, António Chainho, Mísia ja Madredeus.

Porto kontserdisaal Casa da Música

Klassikalises muusikas domineeris 16.–17. sajandil Hollandist mõjutatud polüfoonilise vokaal- ja klavessiinimuusika koolkond, 18. sajandil läks moodi itaalia ooper. Eriti tuntuks sai oma koomiliste ooperitega Marcos Portugal. 19. sajandi kammer- ja sümfoonilise muusika tähtsamaid loojaid oli João Domingos Bomtempo, kes rajas ka 1835. aastal Lissaboni konservatooriumi. Rahvamuusika mõjudega klassikalisi muusikapalu on loonud José Vianna da Motta ja Óscar da Silva. 20. sajandi klassikutest on olulised kaasaegse portugali ooperi looja Ruy Coelho, sümfoonilisi teoseid loonud Luís de Freitas Branco ja tema õpilane Joly Braga Santos, aga ka paljud teised heliloojad (Fernando Lopes-Graça, Frederico de Freitas, Armando José Fernandes, jt). Interpreetidest on tuntud pianistid Artur Pizarro, Maria João Pires ja Sequeira Costa, viiulimängijad Carlos Damas ja Gerardo Ribeiro ning tšellist Guilhermina Suggia. Lissabonis asub 1793. aastal asutatud São Carlose ooperiteater ning tegutsevad mitmed klassikalise muusika kollektiivid.

Filmimuusikas on mõningast rahvusvahelist tuntust kogunud Nuno Malo ja Miguel d'Oliveira.

Popmuusikas on lisaks kodumaisele muusikale ja rahvusvahelisele ingliskeelsele popmuusikale populaarne teiste portugalikeelsete riikide popmuusika. Rahvusvahelist tunnustust pälvinud Portugali popmuusikute ja popmuusika kollektiividena võib nimetada Dulce Pontest, Moonspelli, Buraka Som Sistemat, Blasted Mechanismi ja The Gifti, neist kaks viimast on kandideerinud ka telekanali MTV Europe muusikaauhinnale. 2005. aastal võõrustas auhinnatseremooniat Portugal ise, see toimus Lissaboni kontserdi- ja messikeskuses Pavilhão Atlântico.

Portugalis toimub ka muusikafestivale. Suvistest festivalidest on suurimad "Festival Sudoeste" Zambujeira do Maris, "Festival de Paredes de Coura" Paredes de Couras, "Festival Vilar de Mouros" Caminha lähistel, "Sumol Summer Fest" Ericeiras, "Rock in Rio Lisboa" Lissabonis ja "Super Bock Super Rock" Lissaboni lähistel. Idanha-a-Novas toimuv "Boom Festival" on üks suuremaid rahvusvahelisi goa trance elektroonilise muusika festivale, mis on võitnud ka rahvusvahelisi auhindu.

Eurovisiooni lauluvõistlusel on Portugal osalenud alates 1964. aastast. 13. mail 2017 viis Salvador Sobral lauluga "Amar pelos dois" Portugali Ukraina pealinnas Kiievis esimest korda lauluvõistluse ajaloos esikohale, mis tähendab, et 2018. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus toimub Portugali pealinnas Lissabonis.

Vaata ka: Portugal Eurovisiooni lauluvõistlusel

Kujutav kunst

 Pikemalt artiklis Portugali kunst

Fragment Püha Vincenti tahvelmaalide sarjast, mille autor on arvatavasti renessansiaja meister Nuno Gonçalves

Portugalil on pikk ja väärikas maalikunsti ajalugu. Selle õitsenguperioodiks loetakse 15.–16. sajandit. Tuntuimad selle perioodi meistrid olid Nuno Gonçalves (tema loomingus on märgata 1428. aastal Portugali külastanud hollandi kunstniku Jan van Eycki mõjusid), Grão Vasco, Gregório Lopes ja Jorge Afonso. 17.–18. sajandil järgiti peamiselt itaalia eeskujusid, hiljem tugevnesid prantsuse mõjud. 19.–20. sajandi vahetuse maalikunstnikest on tuntud naturalistid José Malhoa, Columbano Bordalo Pinheiro ja Antero de Quental.

Portugali nimekaimad maalikunstnikud on 20. sajandi modernistid: prantsuse kunstist, eriti Robert Delaunay loomingust sügavalt mõjutatud Amadeo de Souza-Cardoso, samuti Carlos Botelho ja Almada Negreiros. Negreiros viljeles ka kubistlikku ja futuristlikku kunsti. Kaasaja maalikunstis on tuntumad nimed Maria Elena Vieira da Silva, Júlio Pomar, Helena Almeida, Joana Vasconcelos, Julião Sarmento ja Paula Rego.

Skulptuuri varajaste tähtteoste hulka loetakse Egas Monizi hauamonumenti aastast 1144 ja Gonçalo Pereira hauamonumenti aastast 1336. Hilisemast skulptuurikunstist tõusevad esile 18. sajandi puidust barokkskulptuurid, millest parimaid lõi kujur Joachim Machado de Castro.

Ehituskunst

 Pikemalt artiklis Portugali arhitektuur

Jorge Colaço loodud azulejo 1922. aastast, mis kujutab Aljubarrota lahingut. Asub Lissabonis Pavilhão Carlos Lopesis

Hispaania stiilist erinev portugali arhitektuur hakkas välja kujunema peatselt pärast Portugali iseseisvumist 12. sajandil. Romaani stiilis rajatud Coimbra, Lissaboni ja Porto katedraalil on juba märgata omapäraseid kaunistuselemente. Portugali arhitektuuri tippajaks peetakse kuningas Manuel I valitsemisaega (1495–1521). Sel ajal domineerinud hilisgootika portugali vormi hakati kuninga järgi nimetama manuel-stiiliks. Seda iseloomustas külluslik dekoor ning prantsuse, mauri ja india kunstilis-arhitektuuriliste mõjude põimumine. 16. sajandi kuulsaimad arhitektuurimälestised on arhitekt João de Castilho rajatud Kristuse klooster Tomaris ja Jerónimosi klooster Lissaboni Belémi linnaosas.

20. sajandi Portugal on andnud maailmale rahvusvaheliselt tuntud arhitekte nagu Eduardo Souto de Moura ja Álvaro Siza Vieira, kes mõlemad on võitnud Pritzkeri auhinna. Siza Vieira loomingut on kirjeldatud kui modernismi ja Portugali ehituskunstitavade ühendamist orgaanilise arhitektuuri ja ratsionalismi põhimõtetele tuginedes. Tema tuntuimad teosed on restoran Leça da Palmeiras (1963) ja ujula Matosinhoses (1965). Siza Vieiral oli ka oluline roll 1988. aasta tulekahjus kannatada saanud Lissaboni Chiado ajaloolise linnaosa taastamisel. Tuntud arhitektid on ka Gonçalo Byrne ja Tomás Taveira, neist Taveira on rajanud Portugalis mitmeid suuri staadione.

Rääkides Portugali ehituskunstist, ei saa mööda minna hoonete dekoreerimisel kasutatud glasuuritud keraamilistest plaatidest (azulejo), mida esineb nii sise- kui ka väliskujunduses. Iseäranis tüüpilised on need paljudes 16.–17. sajandi hoonetes, mille fassaadid ning tubade ja saalide seinad on kaunistatud enamasti sinivalgete või muudes pehmetes toonides azulejo-plaatidega. Silmapaistvaimad näited nende kasutamisest on Pátio da Carranca Sintras asuvas Pena rahvuspalees, São Roque kirik ja Fronteira palee Lissabonis ning Setúbali lähistel asuv Quinta da Bacalhoa veinimõis. Lissabonis asub ka dekoratiivplaatide muuseum.

Kirjandus

 Pikemalt artiklis Portugalikeelne kirjandus

Luís de Camões

Fernando Pessoa

Portugali kirjandusest saab rääkida peatselt pärast portugali keele kujunemist 12. sajandil. 13.–15. sajandini viljeldi kõrgetasemelist lüürikat, mille peamisteks autoriteks ja levitajateks olid portugali-galeegi trubaduurid. Selle õitsenguajaks peetakse kuningas Dinis I valitsemisaastaid (1279–1325), kes oli ka ise hinnatud luuletaja. Originaalproosat viljeldi algul vähe, peamiselt tõlgiti ja kohandati prantsuse rüütliromaane. Olulisel kohal olid ajalookroonikad ja reisikirjeldused. Portugali ja hispaania näitekirjandusele pani rahvuslikust farsist lähtudes aluse 15.–16. sajandi vahetusel elanud Gil Vicente.

Portugali kirjanduse suurkujuks loetakse 16. sajandi luuletajat Luís de Camõesi, kes kirjutas 1572. aastal Portugali värsseepose "Lusiaadid", tuntud on ka tema lüüriline luule. Muudest žanritest õitsesid sel perioodil lamburiluule ja näitekirjanduses itaalia draamatikast inspireeritud komöödiad. Näitekirjanduse tippteos oli António Ferreira ajalooaineline tragöödia "Inês de Castro", mille ta kirjutas 1567. aasta paiku.

Portugali kirjanduse uuest tõusust saab rääkida 19. sajandil. Sajandi keskel domineeris peamiselt rahvusromantism, mille silmapaistvamad esindajad oli João Baptista da Silva Leitão de Almeida Garrett ja Alexandre Herculano. 1860. aastatel muutus mõjukaks realismist mõjutatud Coimbra koolkond, kuhu kuulus ka hiljem Portugali Vabariigi esimeseks riigipeaks saanud Teófilo Braga. Tuntuim kriitilis-realistliku romaani viljeleja oli José Maria Eça de Queirós, kellelt eesti keelde on tõlgitud romaanid "Reliikvia" ja "Isa Amaro kuritegu".

20. sajandi esimesel poolel paistsid kirjanduses silma moodsat lüürilist luulet viljelenud Fernando Pessoa, kelle kolm luulekogumikku on tõlgitud ka eesti keelde, ning realistidest romaanikirjanikud Aquilino Ribeiro (tuntuimad teosed "Jardim das tormentas" (1913) ja "O homem que matou o Diabo" (1930) ja José Maria Ferreira de Castro (tuntuimad teosed "Os emigrantes" (1928) ja "A selva" (1930)).

Estado Novo ajal kehtinud tsensuur piiras kirjanduslikku eneseväljendust, kuid 1970. aastatest algas uus kirjanduse tõus, muuhulgas hakati laiemalt käsitlema ka poliitilisi teemasid. Tähtsaimad revolutsioonijärgsed kirjanikud olid arsti taustaga Fernando Namora ja Miguel Torga, kes kirjutasid nii luulet kui ka proosat. Namoralt on eesti keelde tõlgitud romaan "Pühapäeva õhtupoolikul". Nende kõrval väärivad mainimist ka romaanikirjanik Vergílio Ferreira ja esseist Eduardo Lourenço.

1998. aastal sai romaanikirjanik José Saramago Nobeli kirjandusauhinna. Eesti keelde on temalt tõlgitud üks teos, romaan "Pimedus".

Film ja teater

 Pikemalt artiklites Portugali film ja Portugali teater

Portugali tuntuim filmilavastaja Manoel de Oliveira

Portugali esimene film valmis 1896. aastal, esimene mängufilm "Diogo Alvese roim" 1911. aastal, esimene helifilm 1931. aastal.

20. sajandi Portugali kino ajalugu on eelkõige seotud filmilavastaja Manoel de Oliveira nimega, kes alustas oma karjääri 1931. aastal dokumentaalse lühifilmiga "Douro, faina fluvial" ("Douro, raske töö jõel") ja lavastas oma esimese täispika mängufilmi "Aniki-Bóbó" 1942. aastal. Teda on peetud 20. sajandi üheks innovatiivsemaks režissööriks, kes saavutas erilise populaarsuse 1980.–1990. aastatel lavastatud kirjandusklassika ekraniseeringutega. Oma viimased teosed lõi ta 21. sajandi alguses, 90. eluaastates. Teistest režissööridest väärivad mainimist Jorge Brum do Canto, António de Macedo, Paolo Rocha, João César Monteiro, João Botelho ja Maria de Medeiros.

Filminäitlejatest saavutas rahvusvahelise tuntuse Joaquim de Almeida, kes mängis ka mitmes Hollywoodi filmis. Viimastel aastatel on ameerika filmides Jeesuse rollis üles astunud portugali näitleja Diogo Morgado.

Portugali tähtsaim teater on näitekirjanik João Baptista da Silva Leitão de Almeida Garretti algatusel 1846. aastal Lissabonis asutatud Kuninganna Maria II Rahvusteater, kus etendatakse nii sõnalavastusi kui ka muusikale. Rahvusvahelise tuntusega näitekirjanikke 20. sajandil riigis esile kerkinud ei ole.

Toidukultuur

 Pikemalt artiklites Portugali köök ja Portugali veinid

Pastéis de Belém on üks tüüpilisi Portugali maiustusi

Portveini degusteerimise ruum veinimõisas

Portugali köök on mitmekesine ja eri regioonides on levinud erinevad road, kuid väga olulisel kohal on seal kala. Portugallased söövad palju kuivatatud turska (portugali keeles bacalhau), millest toidu valmistamiseks on nii palju retsepte, et aasta igaks päevaks võib valmistada erineva roa kuivatatud tursast ja retsepte jääb veel ülegi. Muud populaarsed kalaroad on grillitud sardiinid ja caldeirada, mis kujutab endast kartulitest ja kalast valmistatud hautist. Liharoogades kasutavad portugallased nii sea-, veise-, lamba- kui ka linnuliha. Tüüpilised portugali liharoad on cozido à portuguesa (liha-juurviljahautis), feijoada (oahautis sea- või loomalihaga), frango de churrasco (röstitud kana teravas kastmes), leitão assado (röstitud põrsas) and carne de porco à alentejana (marineeritud sealiha karpide, kartuli ja koriandriga). Portugali põhjaosas on väga populaarsed road arroz de sarrabulho (seaveres hautatud riis sealihatükkidega) või arroz de cabidela (kanaveres hautatud riis kanalihatükkidega).

Traditsiooniline portugali kiirtoit on Portost pärit francesinha (teatud tüüpi soe võileib), üle riigi on levinud ka bifanas (võileib grillitud sealihaga) ja prego (võileib grillitud loomalihaga).

Portugali kondiitrikunst on alguse saanud keskaegsetest kloostritest; neid oli riigis rohkesti. Kloostrid, kus oli kasutada vaid piiratud hulgal koostisosi (enamasti mandlid, jahu, kanamunad ja mingi alkohol), suutsid sellest napist toorainest luua hämmastavalt laias valikus küpsetisi, mille headeks näideteks on Lissabonist pärit pastéis de Belém (ehk pastéis de nata) ja Aveirost pärit ovos moles de Aveiro.

Juba Rooma ajast alates on Portugali veinid olnud rahvusvaheliselt tuntud. Tuntumad ja hinnatumad Portugali veinimargid on tänapäeval Vinho Verde, Vinho Alvarinho, Vinho do Douro, Vinho do Alentejo, Vinho do Dão ja Vinho da Bairrada. Portugal on portveini kodumaa ja on andnud sellele magusale, kangestatud veinile ka nime. Eriline portveini sort on veel Madeira vein, mida kuumutatakse enne pudeldamist kuus kuud temperatuuril 50 °C. Portugali dessertveinidest on tuntumad Favaios ja Setúbali veinikasvatuspiirkonna Moscatel.

Tähtpäevad

Portugali riiklikud tähtpäevad sisaldavad nii katoliiklikke kirikupühi kui ka kohaliku ja riikliku tähtsusega ilmalikke pühi. Neist on riigipühade staatuses järgmised:

• uusaasta ehk neitsi Maarja püha (Solenidade de Santa Maria, Mãe de Deus) – 1. jaanuar;
• karneval (Carnaval) – liikuv püha, alati suure paastu eelõhtul;
• suur reede (Sexta-feira Santa) – liikuv püha, seotud ülestõusmispühade tsükliga;
• esimene ülestõusmispüha ehk paasapüha (Páscoa) – liikuv püha, langeb alati pühapäevale;
• vabaduspäev (Dia da Liberdade) – 25. aprill, nelgirevolutsiooni aastapäev;
• töörahvapüha (Dia do Trabalhador) – 1. mai;
• Assooride päev (Dia dos Açores) – 1. juuni, tähistatakse ainult Assooridel;
• Portugali päev (Dia de Portugal, de Camões e das Comunidades Portuguesas) – 10. juuni, rahvuspüha;
• Madeira päev (Dia da Madeira) – 1. juuli, tähistatakse ainult Madeiral;
• neitsi Maarja taevamineku püha (Assunção de Nossa Senhora) – 15. august;
• neitsi Maarja pärispatuta saamise püha (Imaculada Conceição) – 8. detsember;
• esimene jõulupüha ehk Issanda sündimise püha (Natal do Senhor) – 25. detsember.

Enne 2013. aastat olid riigipühad ka Issanda ihu ja vere suurpüha (Corpo de Deus, liikuv püha), vabariigi asutamise päev (Implantação da República, 5. oktoober), pühakutepäev (Dia de Todos-os-Santos, 1. november) ja iseseisvuse taastamise päev (Restauração da Independência, 1. detsember), kuid 2012. aastal tühistas valitsus need majanduskriisi tõttu.

Sport

Portugali jalgpallikoondise kapten Cristiano Ronaldo

Portugali populaarseim spordiala on jalgpall. Riigis toimub mitmeid jalgpallivõistlusi kohalikest kuni maailmaklassiliste profivõistlusteni. Portugali jalgpalliajaloo suurimaks täheks peetakse siiani Eusébiot, kuid ikooni staatuses on ka kaks FIFA aasta jalgpalluri tiitli pälvinud nooremat mängijat Luís Figo ja Cristiano Ronaldo, kellest viimane võitis 2013. ja 2014. aastal ka FIFA Ballon d'Ori auhinna. Rahvusvaheliselt on tuntud ka portugallastest jalgpallitreenerid nagu José Mourinho, André Villas-Boas, Fernando Santos, Carlos Queiroz ja Manuel José.

Portugali jalgpallikoondis on võitnud väärt kohti nii juunioride jalgpalli maailmameistrivõistlustel kui ka UEFA korraldatavatel noorte meistrivõistlustel. Jalgpallikoondise põhimeeskond tuli 2004. aasta Euroopa meistrivõistlustel teisele kohale, sai kolmanda koha 1966. aasta maailmameistrivõistlustel ja neljanda koha 2006. aasta maailmameistrivõistlustel. Need on siiani nende parimad tulemused Euroopa ja maailma tasandil.

Portugali jalgpalli kõrgliiga suurimad ja edukaimad jalgpalliklubid on SL Benfica, FC Porto ja Sporting CP. Koos tuntakse neid ka nimetuse os três grandes ('kolm suurt') all. UEFA korraldatud klubide võistlustel on nad kokku võitnud kaheksa tiitlit, osalenud finaalmängudes ja jõudnud peaaegu igal hooajal tõenäoliste tiitlipretendentide sekka.

Portugali jalgpalliföderatsioon (portugali keeles Federação Portuguesa de Futebol, FPF, asutatud 1914) korraldab muuhulgas igal aastal naiste jalgpalli võistlust Algarve Cup, mis on Portugali Algarve piirkonnas üsna populaarne.

Lisaks jalgpallile võistlevad paljud Portugali spordiklubid, nende seas "kolm suurt", erineva eduga ka sellistel spordialadel nagu rulluisuhoki, korvpall, käsipall, võrkpall ja futsal.

2004. aasta Euroopa jalgpalli meistrivõistluste avatseremoonia Portos Dragão staadionil

Portugalil on edukas rulluisuhoki meeskond, mis on võitnud 15 korral maailma karika ja tulnud 20 korral Euroopa meistriks. Selle tulemusega on Portugal nii Euroopa kui ka maailma arvestuses kõige enam tiitleid võitnud riik. Kõige edukamad Portugal rulluisuhokiklubid on olnud FC Porto, SL Benfica, Lissaboni Sporting ja Óquei de Barcelos.

Portugali ragbi liidu koondis kvalifitseerus ootamatult 2007. aasta ragbi liidu maailma karikavõistlustele, olles esimene amatööride meeskond, kes elukutseliste ragbi ajaloos on sinna välja jõudnud. Portugali seitsmeragbi koondis on samuti hästi esinenud, saades Euroopa üheks tugevaimaks meeskonnaks ja tõestades oma headust mitmel korral Euroopa meistrina.

Kergejõustikus on Portugali sportlased võitnud mitmeid medaleid nii Euroopa kui ka maailmameistrivõistlustel ja olümpiamängudel. Jalgrattaspordis korraldab Portugal võistlust Volta a Portugal. Sellel osalevad mitmed elukutseliste jalgrattaklubid nagu SL Benfica, Boavista, Clube de Ciclismo de Tavira ja União Ciclista da Maia.

Silmapaistvaid tulemusi on Portugalil ette näidata ka vehklemises, judos, surfis, lohesurfis, aerutamises, purjetamises, laskmises ja triatlonis. Portugali paraolümpialased on võitnud medaleid sellistel spordialadel nagu ujumine, boccia ja maadlus.

Motospordis on Portugal rahvusvaheliselt tuntud alates 1975. aastast riigis korraldatava Portugali ralli järgi. Seal asuvad ka mitmed Vormel 1 ringrajad nagu Estorili ringrada, Algarve ringrada ja Boavista tänavarada Portos, neist viimasel toimuvad iga kahe aasta järel World Touring Car Championship võistlused.

Ratsaspordis on Portugali sportlased silma paistnud hobupallis, kus nad võitsid seni ainsad, 2006. aastal toimunud hobupalli-pato maailmameistrivõistlused ning tulid kolmandale kohale hobupalli esimestel maailma karikavõistlustel, mis toimusid 2008. aastal Portugalis Ponte de Limas. Mitmeid võite on saavutatud working equitation-ratsutamises.

Veespordis on Portugal tugev eelkõige kahel alal: ujumine ja veepall. Põhja-Portugalist pärineb kohalik võitluskunst Jogo de Pau, kus võitlus toimub sauade abil ja igal osalejal võib olla üks või rohkem vastast. Muud spordiga seotud meelelahutuslikud tegevused, milles osaleb tuhandeid entusiaste üle riigi, on kalapüük, golf, matkamine, jahipidamine, orienteerumine ja airsoft.

Portugali rahvusspordiks võib pidada ka härjavõitlust, mis erineb märkimisväärselt selle spordiala hispaania versioonist. Portugali härjavõitleja, kes kannab tavaliselt 18. sajandi stiilis kuube ja kolmnurkset kübarat, ratsutab hobuse seljas ega püüa härga tappa. Härja sarved on hobuse kaitsmiseks sageli kinni kaetud. Hobusel härjavõitlejale järgnevad jalgsi noormehed (forcados), kes püüavad härjale paljakäsi vastu astuda.

Vaata ka

• Portugali koloniaalimpeerium
• Portugali kuningriik
• Portugal 2018. aasta taliolümpiamängudel

Välislingid

 Portugal – tsitaadid Vikitsitaatides

 Portugal – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus

 Portugal – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis