Hermann Paucker
Hermann Julius Georg von Paucker (vene keeles Герман Егорович Паукер; 24. oktoober (vkj 12. oktoober) 1822 Jelgava, Kuramaa kubermang – 10. aprill (vkj 29. märts) 1889 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväeinsener (kindralleitnant 1876) ja mehaanikateadlane.
Ta oli militaarehitiste asjatundja[1] ja kauaaegne inseneriteaduste õppejõud.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Peterburis asuva sõjaväeinseneride õppeasutuse Главное инженерное училище (hilisem Nikolai insenerikool) lõpetamist 1842. aastal ülendati ta porutšikuks ja jäeti õppejõuna (matemaatika repetiitorina) kooli tööle. Juba kuu aja pärast pidas 19-aastane noor õppejõud oma esimese loengu diferentsiaalarvutusest.[1]
1847. aastal lähetati ta Prantsusmaale tutvumaks mehaanikateaduse rakendusvõimalustega ehitustöödel. 1850. aastal nimetati ta insenerikooli ehituskunsti adjunktprofessoriks.[1]
1850. aastate teisel poolel sai Paucker laiemalt tuntuks Peeter-Pauli katedraali tornikiivri rekonstrueerimistööde tellingute püstitamisega Peterburis.[1]
1866. aastal ülendati ta kindralmajoriks ja kinnitati mehaanikaprofessoriks. Ühtlasi pidas ta aastatel 1872–1879 loenguid Peterburi tehnoloogiainstituudis mehaanika ja ehituskunsti alal. Hiljem (enne 1882) sai ta Nikolai Inseneriakadeemia teeneliseks professoriks. 1876. aastal ülendati ta kindralleitnandiks. Õppejõu ametis oli ta 1882. aastani.[1]
Koos arhitekt Aleksandr Vidoviga projekteeris ta Tsarskoje Selos asuva Katariina lossi kiriku rekonstrueerimisel kupli kandekonstruktsiooni – unikaalse ažuurse metalltarinduse.[2]
1888. aasta novembris määrati Paucker Konstantin Possieti asemele Venemaa Keisririigi teedeministriks. Tema ametisoleku aeg jäi lühikeseks. 29. märtsil (vkj) 1889. aastal suri ta kopsupõletikku.[1]
Teadus
[muuda | muuda lähteteksti]Tema teadustegevus on põhiliselt seotud ehitusmehaanika valdkonnaga. 1849. aastal avaldas ta artikli "О проверке устойчивости цилиндрических сводов" ('Silindervõlvide stabiilsuse kontrollist'), milles ta esitas võlvide arvutuse meetodi. See meetod leidis Venemaal laialdast kasutust. Hiljem töötas ta välja kaare graafilise arvutusmeetodi.
Paucker on ehitusmaterjaliõpetuse alusepanijaid Venemaal. Ta on arendanud ka pinnasemehaanikat, kus ta esitas vundamendi rajamissügavuse teooria.
Tema peateos "Строительная механика. Курс Николаевской инженерной академии" ilmus pärast tema surma 1891. aastal.[1]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1883 – valiti Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia auliikmeks
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema isa Magnus Georg Paucker oli matemaatik, vanaisa Heinrich Johann Paucker oli Simuna Siimona ja Juuda koguduse õpetaja.
Pärast Pauckeri surma läks tema ulatuslik isiklik raamatukogu testamendi kohaselt Nikolai Inseneriakadeemia valdusse.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- ID puudub veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"