Jaan Kiivit seenior

Jaan Kiivit

Jaan Kiivit seenior (27. veebruar 1906 Viljandimaa – 3. august 1971 Tallinn) oli eesti kirikutegelane, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop 1949–1967.

Lapsepõlv ja õpiaastad

Jaan Kiivit sündis Viljandimaal Tuhalaane vallas Soosaare talus. Tema isa Jaan ja ema Leena olid veskipidajad. Oma vanemaid iseloomustas Kiivit 1933. aastal koostatud elulookirjelduses väga töökate, ausate ja teiste poolt austatud inimestena.

Ta õppis Polli vallas Longi algkoolis, Karksi valla Ado algkoolis ja Karksi luteriusu kihelkonnakoolis, 1918–1925 Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumi reaalharus. Koolis andis ta välja klassi pilkelehte ning korraldas mitmesuguseid võistlusi.

Aastal 1924 käis ta Karksi koguduses leeris.

Sügisest 1925 detsembrini 1932 õppis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Sugulased ja tuttavad laitsid tema valikut, leides, et ta ei sobi kirikuõpetajaks näiteks sellepärast, et ta pole kõnemees ega oska laulda. Õppimine venis, sest ta oli õpingute alguses kaks korda eluohtlikult haige. See rikkus ta tervise. Õpinguteperioodi alguses ei pööranud Kiivit õppimisele suurt tähelepanu, vaid elas lõbusat üliõpilaselu. Ta kuulus Akadeemilisse Usuteadlaste Seltsi (oli ka selle esimees) ja Akadeemilisse Filosoofia Seltsi. Elmar Salumaa meenutab sellest ajast tema nakatavat huumorimeelt ja osavõtlikkust.

Veebruaris 1933 algas tema kirikuõpetajaameti prooviaasta Jõhvi koguduse õpetaja Jaak Variku juures. Aprillis 1933 sooritas ta konsistooriumis õpetajaõiguse eksamid.

Usuline areng

Oma usulist arengut kirjeldab Kiivit 1933 kirjeldatud elulookirjelduses. Vanematekodust sai Kiivit usuõpetuse alged. Koolis õppis ta usuõpetust selle mõttesse süvenemata. Keskkooliõpilasena nakatus ta üldistest vasakpoolsetest ja usuvastastest meeleoludest. Ta luges tõde otsides raamatuid Nietzsche, Schopenhaueri ja stoikute kohta ning usuvastast kirjandust. Et oma küsimustele vastust leida, hakkas ta lugema Piiblit, esialgu selleks, et sealt leida vastuolusid. Usuteaduskonda astuski Kiivit põhiliselt selleks, et endas selgusele jõuda. Haiguste ajal sugenes tal kindlus, et Jumal kutsub teda oma tööle.

Töö hingekarjasena

16. juulil 1933 ta ordineeriti. Ta oli pool aastat vikaarõpetaja Emmaste ja Mänspe koguduses. 17. detsembril Viru-Jaakobi koguduse õpetajaks.

Aastal 1936 valiti ta kirikukogu liikmeks, kuid otsus tühistati vanusepiirangu tõttu.

Aastal 1940 valiti ta pärast praosti Gustav Beermanni Saksamaale lahkumist Viru praostkonna praostiks, kuid vanusepiirangu (35 aastat) tõttu kinnitati ta täieõiguslikuks praostiks alles 15. jaanuaril 1941.

26. jaanuaril 1946 koopteeriti ta konsistooriumi assessoriks.

6. juunil 1948 määrati ta piiskopi otsusega Tallinna Jaani koguduse õpetajaks ja Tallinna praostkonna praostiks.

Ta asendas mitmel korral piiskopi asetäitjat tolle äraolekul. 2. veebruaril 1949 määrati ta piiskopi asetäitja ettepanekul konsistooriumi otsusega vikaarpiiskopiks. 20. aprillil 1949 valiti ja kinnitati ta konsistooriumi täiskogu poolt piiskopi asetäitjaks. 23. oktoobril 1949 valis EELK XIII Kirikukogu Kiiviti EELK peapiiskopiks "eluks ajaks".

Ta nimetati 1956. aastal peapiiskopina EELK Lauluraamatukomisjoni esimeheks.

NKVD agendina

Arhiivimaterjalidest on selgunud, et Jaan Kiivit seenior värvati 1948. aastal MVD/KGB agendiks.] Tema agendinimi oli Jüri I.

Isiklikku

Jaan Kiivit oli abielus Jaak Variku tütre Gertrudiga. Neil oli viis last. Kolmas laps, poeg Jaan Kiivit juunior sündis 19. veebruaril 1940. Tema tütar Kirsti Metusala on disainer. Tema abikaasa vend Jaan Varik oli EELK vaimulik. Tema kälimees Ferdinand Veike oli Nukuteatri juht.

Kirjandus

• Marek Roots. EELK olustik aastail 1940–1945 Viru praost Jaan Kiiviti aruandeis. // Kristuse täisea mõõtu mööda. Tallinn 2005, lk 27–44
• Riho Altnurme. Peapiiskopi tagandamine aastal 1967. // Kristuse täisea mõõtu mööda. Tallinn 2005, lk 66–78
• Evald Saag. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop Jaan Kiivit viiekümne aastane. – Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Aastaraamat. Tallinn 1956, lk 127–130
• Kurt Saarse. Peapiiskop Jaan Kiiviti juubel. Kodumaa, 23. veebruar 1966
• Jakob Aunver. Peapiiskop emeer. Jaan Kiivit. – Eesti Kirik, 1971, kd 9, lk 152 (nekroloog)
• Dorothea Neumärker. In memoriam Jaan Kiivit. – Kirche im Osten, 1972, kd 15, lk 163–172
• Jaan Kiivit. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik pärast Teist maailmasõda. // Jaan Gnadenteich. "Kodumaa kirikulugu: usuõpetuse raamat". Tallinn 1995, lk 102–115
• Riho Altnurme. "Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Nõukogude riik 1944–1949". Tartu 2000, täiendatud ja parandatud väljaanne 2001

Ajakirjandus

• "Iseseisev" punapiiskop Kiivit. Võitleja nr 6, juuni 1956. Lk 1
• Ameerika luterlik kirik ei tunnusta okupeeritud Eesti "peapiiskoppi". Vaba Eesti Sõna, 21. juuni 1956, nr 25, lk 1
• "Peapiiskop" Kiivit kõneles langenuist. Võitleja, märts 1957, nr 3, lk 8
• Jaan Kiivit kõneles Heidelbergi Ülikoolis. Võitleja, märts 1961, nr 3, lk 1

Käsikirjad

EELK Konsistooriumi Arhiivis on J. Kiiviti isiklik toimik, milles leiduvad omakäeline elulookirjeldus aastast 1933 ning Elmar Salumaa koostatud 15-leheküljeline elulookirjeldus "Jaan Kiivit: In memoriam. 26.09.1971".

Eelnev EELK piiskop

EELK peapiiskop 1949–1967

Järgnev Alfred Tooming