Jevgeni Nikonov
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2016) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Jevgeni Aleksandrovitš Nikonov (vene keeles Евгений Александрович Никонов; 18. detsember 1920 Vassiljevka, Stavropoli maakond, Samara kubermang – väidetavalt 19. august 1941 Harku, Harju maakond) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane, Punalipulise Balti laevastiku madrus, Nõukogude Liidu kangelane (1957).
Elulugu vastavalt ametlikule nõukogude versioonile
[muuda | muuda lähteteksti]Jevgeni Nikonov sündis Samara kubermangus Volga-äärse Stavropoli lähedal 1920. aastal talupoja perekonnas.
1939. aastal alustas ta teenistust Punalipulises Balti laevastikus, pärast väljaõppeperioodi Kroonlinnas teenis eskaadrimiinilaevade juhtlaeval (liidril) Minsk torpeedoelektrikuna.
1941. aasta juunis alanud Saksamaa-Nõukogude Liidu sõja alguses teenis Jevgeni Nikonov Punalipulise Balti laevastiku hävitajate juhtlaeval (liidril) Minsk Tallinna mereväebaasis ning osales Tallinna kaitselahingutes 1941. aastal.
19. augustil 1941 suunati Jevgeni Nikonov luureülesandele Keila linna piirkonda, Harku asulasse, kus ta sai lahinguülesande täitmisel raskelt haavata ning langes vangi. Vangi langes ta Nõukogude aegse versiooni järgi sakslaste kätte, praegu Venemaal levitatava versiooni järgi aga pataljoni Erna I kätte. Pärast vangi langemist olevat Nikonovi piinatud, et teada saada sõjasaladusi ja põletatud elusalt. Seejärel vabastasid küla uuesti punaarmeelased ja kohapeal olnud politruk Grigori Ševtšenko tundnud ära Jevgeni Nikonovi surnukeha. Politruk sai lahingus raskelt haavata ja evakueeriti tagalasse. Hiljem maetud Nikonovi surnukeha Harkusse ühe talu lähedale. Lahingus osalenud mereväelased või punaväelased aga hukkunud hiljem meres.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]1941. aasta lõpus ilmus Balti laevastiku laevadele joonistatud lendleht, kus kujutati puu külge seotud ja sakslaste poolt põlema pandud liidri Minsk madrust. 1943. aastal sattus see lendleht politruk Grigori Ševtšenko kätte, kes tundis sellelt ära Jevgeni Nikonovi. Seejärel hakati kangelase nime ja mälestust esile tooma. Algatuseks nimetati üks liidri Minsk torpeedoaparaat tema nimega.
3. septembril 1957 autasustas NSV Liidu Ülemnõukogu Jevgeni Nikonovi postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetusega. Autasustamise otsuse järgi "langes Jevgeni Nikonov vangi Saksa fašistlike röövvallutajate kätte, kes teda piinasid, soovides teada saada sõjasaladusi, kuid Jevgeni Nikonov ei paljastanud sõjasaladusi ning põletati selle eest elusalt".
Jevgeni Nikonovi mälestuseks nimetati Tallinna 17. Keskkool Jevgeni Nikonovi nimeliseks Tallinna 17. Keskkooliks (1975. aastal); Kohtla-Järvel internaatkool ja NSV Liidu Merelaevanduse ministeeriumile kuulunud laev. Tema nime kandis ka Tallinna 1. Keskkooli pioneerimalev.
Soo tänav Tallinnas Kalamaja asumis nimetati 1951. aastal ümber Jevgeni Nikonovi tänavaks.
Kadriorus püstitati 1960. aastal Pirita tee ja mereranna vahelisse parki Russalka monumendi lähedale mälestusmärk Jevgeni Nikonovile (autor Erika Haggi).
Maarjamäe memoriaalkompleksis asuva haua juures eksponeeriti isegi puud, mille küljes kangelast olevat väidetavalt põletatud.[1] Teistel andmetel olevat seda puud eksponeeritud ka Punalipulise Balti Laevastiku Muuseumis Narva maanteel[viide?].
1992. aastal viidi mälestusmärgi juures maetud kangelase säilmed sõjaväelennukiga Venemaale Nižni Novgorodi ning maeti pärast omanimelise õppelaevaga Togliattisse transportimist 2. märtsil 1992 kodukohta Vassiljevkasse.
Vasturääkivused väidetava kangelasteo osas
[muuda | muuda lähteteksti]Dokumentaalsed tõestused Nikonovi kangelasteo kohta puuduvad. On teada, et 19. augustil 1941, ehk väidetaval hukkamispäeval, olid Saksa väed veel kümnete kilomeetrite kaugusel Harkust.[2] Kogu lugu võib põhineda ühel sõjaaegsel propagandalendlehel, mille autorid olid Viktor Ivanov ja Olga Burova, mis kujutas üht madrust laevalt Minsk, kelle sakslased olid puu külge sidunud ja põlema pannud.[3] 1943. aastal sattus lendleht politruk Grigori Ševtšenko kätte, kes tundis sellelt joonistuselt ära Jevgeni Nikonovi, kes oli talle tuttav.[4] Esmakordselt avaldati Ševtšenko sõnade põhjal kirja pandud lugu Nikonovi kangelaslikust surmast 26. märtsil 1943 Balti laevastiku ajalehes.[5] Langenute andmebaasi sisestati andmed Nikonovi surma kohta alles 24. aprillil 1943, s.o pärast seda, kui kangelasteo lugu oli juba avaldatud.[6] Venemaal olevat hiljem tuvastatud ka Jevgeni Nikonovi nimeline sõjaveteran, kes tõepoolest oli osalenud 1941. aastal Tallinna kaitsmisel. See veteran olevat käinud 1980. aastal seoses olümpiaregatiga Tallinnas ning isegi külastanud omanimelist hauaplatsi ning hiljem (nüüd juba samanimelise sugulasena) osalenud ka säilmete ümbermatmisel Venemaal.[4] Jevgeni Nikonovi väidetavat matmiskohta hooldanud haljastustrusti töötajate väitel olnud neil olemas ka varu-puu, mille küljes kangelast põletati. Mõnede mitteametlike allikate põhjal ei leitud 1992. aastal matmiskohast Jevgeni Nikonovi säilmeid ja Venemaale viidi kaasa vaid hauast võetud mulda.[viide?]
Nimetatud asjaolud on tekitanud tõsise kahtluse, et kogu kangelaslugu on propagandistlik väljamõeldis, silumaks tagantjärele Punaarmee ränki ebaõnnestumisi Tallinna kaitsmisel ja evakueerimisel ning heroiseerimaks Nõukogude ühiskonnas (sealhulgas Eesti NSV-s) Suure Isamaasõja pärandit.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Kultuurimälestiste registri fotokogu". Vaadatud 10. mai 2021.
- ↑ Toomas Hiio "Ülevaade 1941. aasta sõjasündmustest Eestis" - 1941. aasta Eestis. Eesti Sõjamuuseumi - kindral Laidoneri muuseumi aastaraamat. 6/2006. Lk. 114
- ↑ "Люди мира, на минуту встаньте!" [Maailma rahvas, seisata minutiks!]. Урало-Сибирский Дом Знаний. Vaadatud 14. detsember 2018.
- ↑ 4,0 4,1 Andre Asberg (1. september 2018). "Ander Asberg: punamadruse kangelasloo mõistatus". Postimees. Vaadatud 10. detsember 2018.
- ↑ Лейтенант Бондаренко(lt Bondarenko) (26. märts 1943). "Моряк с "Минска"" [Madrus "Minskilt"]. Красный Балтийский флот. Vaadatud 17. detsember 2018.
- ↑ Andmebaas "Memorial". "Информация из картотеки ID:76178601" [andmebaasi kirje ID:76178601]. Vaadatud 17. detsember 2018.
