Liidia Poska-Teiss
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2010) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Liidia Poska-Teiss (6. aprill 1888 Kuressaare – 14. mai 1956 Tartu) oli eesti zooloog, histoloog ja tsütoloog; aastast 1939 bioloogiadoktor (esimene eestlasest naisteadusdoktor).
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]1914. aastal lõpetas ta Peterburis naiste loodusteaduskursused loodusteaduste õpetamise ja histoloogia alal. Aastatel 1912–1914 oli samas histoloogiaassistendi abi. 1917. aastal töötas V. Behterevi nimelises psühhoneuroloogiainstituudis histoloogia ja embrüoloogia õppejõuna.
1918. aastal alustas õpetajana tööd Tallinnas. 1919. aastast töötas Tartu ülikoolis, kus oli 1919–1926 oli zooloogiakateedri vanemassistent, 1939. aastast dotsent, 1940. aastast professor ja 1941. aastast üldbioloogia labori juhataja. Teise maailmasõja ajal töötas ta sealsamas kateedris assistendina.
Aastail 1944–1956 oli Tartu Riiklikus Ülikoolis tsütoloogia ja geneetika kateedri professor, 1956. aastast arstiteaduskonna histoloogiakateedri juhataja.
Ta avastas Eestis elava rohekärnkonna. Tegeles limuste ja kahepaiksete ning nende sugurakkude uurimisega.
Liidia Poska-Teiss on maetud Tartu Raadi kalmistule.
Tema isa, kooliinspektor ja talurahvaasjade komissar Mihhail (Michael) Poska (1860–1892) oli riigimees Jaan Poska (1866–1920) vend. Tema vend Mihhail Poska juunior oli Tartu ülikoolis 1913–1918 Rooma õiguse õppejõud.