Lutsern

Lutsern
	; Võrkviljaline lutsern Medicago polymorpha
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta;
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida;
Selts	Oalaadsed Fabales;
Sugukond	Liblikõielised Fabaceae;
Perekond	Lutsern Medicago;

Lutsern (Medicago) on oalaadsete seltsi liblikõieliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond.

Lutserni nimi ladina ja paljudes teistes keeltes tuleb kreeka sõnast μηδική (πόα) 'Meedia (rohi)' (see taim kasvas Meedia riigis).

Perekonda kuulub peaaegu sada liiki. Kõige rikkalikumalt on see perekond esindatud Vahemere maades, kuid geneetiline mitmekesisus on suurem mujal: Kesk-, Sise- ja Ees-Aasias, Iraanis ning Põhja- ja Taga-Kaukaasias. Arvatavasti kusagil sealkandis ongi see perekond välja kujunenud. Endise NSV Liidu maa-alal kasvavad enam kui pooled lutserniliigid ja Venemaal ligi pooled. Mõni liik on sisse viidud Põhja-Ameerikasse ja Austraaliasse.

Lutserni perekond tekkis siis, kui ta lahknes oma kõige lähedasematest sugulastest, perekondadest sojauba (53–55 miljonit aastat tagasi) ja nõiahammas (49–51 miljonit aastat tagasi).

Enamik liike lutserni perekonnas on madalad roomavad taimed, mis meenutavad ristikheina, aga on nuttidega nagu takjas. Kuid harilik lutsern kasvab meetrikõrguseks ja puislutsern on põõsas.

Lutsernide juurestik on võimas: harilikul lutsernil tungib peajuur kuni 10 m sügavusele pinnasesse. Kuid enamikul liikidel on peajuur nõrgalt väljendunud, selgelt on see näha ainult talvel puhkeolekus, aga vegetatsiooniperioodil kasvab selle kõrvale mitu umbes sama jämedat juurt ja missugune neist järgmiseks talveks säilib, seda on raske otsustada. Lutsernide võimas juurestik parandab pinnase võimet vett ja õhku läbi lasta, see parandab mulla omadusi ja soodustab huumuse teket.

Nagu teisedki liblikõielised, elab ka lutsern sümbioosis lämmastikku siduvate asotobakteritega. Need bakterid elavad niitjuurtel, toituvad rakuplasmast ja vastutasuks seovad niisugusel hulgal õhulämmastikku, et seda jätkub nii neile kui taimele.

Lutsernide õisik on pea- või silindrikujuline ja 1,5–8 cm pikk. Õisik koosneb 12–26 õiest, mis asuvad lühikese õierao otsas. Õied puhkevad eri aegadel, kõigepealt alumised ja siis järgemööda kuni kõige ülemiseni. Õied on mõlemasoolised, aga paljudel liikidel on vahendid isetolmlemise vältimiseks. Eri liikidel on õied eri värvi, aga kõige sagedamini on nad sinised, lillad või kollased, harvem kirjud või valged. Soodsates tingimustes võib üks taim õitseda 20–30 päeva, sealjuures üksikõis õitseb 10 päeva, kuid taimel on palju õisi, mis puhkevad eri päevadel.

Lutsernid on putuktolmlejad. Peamiselt tolmeldavad neid mesilased, sealjuures metsmesilased meelsamini kui kodumesilased.

Lutsernide vili on kaun. Eri liikide kaunad on üsna erinevad: neid on sirbikujuliselt kõveraid, mõni teeb spiraalselt ühe pöörde, mõni isegi 2–5 pööret. Seemned on väikesed, oakujulised, kollakat, hele- või tumepruuni värvi, mõnel liigil kõva koorega. Seeme kaalub 1,8–2,5 mg. Õies on 6–18 seemnealget, aga seemnete arv kaunas ei ületa tavaliselt 2–4, ainult harva küündib see 7–9 seemneni.

Üldiselt kuuluvad lutsernid polükarpsete taimede hulka: pärast viljade valmimist ja seemnete tuuldelaskmist taime maapealne osa üldiselt hävib, järele jäävad juured ja varte alumine osa (kodarik), millest järgmisel aastal kasvavad välja uued võsud.

Mitut lutserniliiki, näiteks harilikku ja humallutserni kasutatakse söödataimena, seda juba kuus-seitse tuhat aastat. Väljaspool mustmullapiirkonda asub lutserni külvipiirkonnast üksnes seitsmendik. Lutserni kasutamist peetakse perspektiivikaks ka energeetilisel otstarbel.

Lutserniliik Medicago truncatula kasutatakse mudelliigina. Ta on ise suhteliselt väikeste mõõtmetega ja ka tema genoom pole kuigi suur, 450–500 Mb. Ta võib paljuneda nii risttolmlemise kui ka isetolmlemise teel ja uue põlvkonna saamiseks kulub üsna vähe aega, kõigest 3 kuud.

Liike

Medicago arabica – araabia lutsern
Medicago borealis – põhjalutsern
Medicago denticulata – ogaviljane lutsern
Medicago falcata – sirplutsern
Medicago laciniata – lõhine lutsern
Medicago lupulina – humallutsern
Medicago minima – väike lutsern
Medicago romanica – rumeenia lutsern
Medicago sativa – harilik lutsern ehk taevasinine lutsern
Medicago × varia – hübriidlutsern