Mart Niklus

Mart Niklus
Mart Niklus (2014)
Sünninimi	Mart-Olav Niklus
Sünniaeg	22. september 1934 Tartu

Mart-Olav Niklus (sündinud 22. septembril 1934 Tartus) on eesti dissident ja vabadusvõitleja, Balti apelli üks koostajaid ja allkirjastajaid.

Tema vanemad olid Julius Niklus (1905–1981) ja Elfriede Niklus (sündinud Põvvat) (1908–1996).

1952 lõpetas ta Tartu 1. Keskkooli ja 1957 Tartu Ülikooli bioloog-zooloogina, spetsialiseerudes ornitoloogiale.

Mart Niklus oli NSV Liidu meelsusvang aastatel 1958–1966, 1976 ja 1980–1988. Rahumeelses vabadusvõitluses tegi Niklus koostööd teiste rahvaste ja eriti teiste Balti riikide esindajatega.

Ta taotles Eesti Vabariigi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel Eesti Kodanike Komiteedes ja hiljem Eesti Kongressi saadikuna. Pärast riikliku iseseisvuse taastamist jätkas ta osalemist Eesti poliitikaelus niihästi Riigikogu VII koosseisu liikmena kui ka mitmesugustel kodanikuühiskonna foorumitel.

Nikluse tegevus vabadusvõitlejana

Vastupanuliikumise paljude algatuste (avalikud kirjad, pöördumised, selgitustöö jms) kõrval oli Mart-Olav Niklus Balti apelli üks koostajaid. Selle tekst koostati augustis 1979 Nikluse kodus; ajaloolist sündmust tähistab Nikluse elumajale Tartus Vikerkaare 25 paigutatud mälestustahvel.

Mart Niklus ja tema aatekaaslased nõudsid 1980. aasta algul avalikult NSV Liidu okupatsioonivägede viivitamatut tingimusteta väljaviimist Afganistanist.

Eestimaa Kommunistliku Partei ja Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) korraldatud kohtulavastusel 1981. aasta jaanuaris kuulutati Mart Niklus "eriti ühiskonnaohtlikuks retsidivistiks". Avalikkuse eest suletud istungil karistas Eesti NSV Ülemkohus teda 10-aastase vangistusega nn erirežiimi kinnipidamisasutuses ja sellele järgneva 5 aastaks asumisele saatmisega. 1981. aastal pidasid nii Niklus kui ka Jüri Kukk kestvat protesti-näljastreiki.

Maksimaalse karistuse "koostöö eest rahvusvahelise kodanlusega" oli Mart Niklus saanud ka 1958. aastal (tookord 10+3 aastat). 1966. aastal aga muudeti Eesti NSV kriminaalkoodeksit ja maksimaalkaristuseks selle paragrahvi puhul sai 7 aastat, kuid selleks ajaks oli Niklus viibinud vangistuses juba rohkem kui 8 aastat. Seetõttu vabanes Niklus samal aastal.

Mart Nikluse ühiskondlik tegevus on olnud algusest peale pühendatud teabe kogumisele ja selle vabale levikule nii Eestis kui rahvusvahelises ulatuses. Niklus on Eestis ja välismaal levitanud andmeid Eesti seisundist Nõukogude okupatsiooni all, vastupanu osutamisest sotsialistlikule režiimile, kaaskodanike ja välismaalaste represseerimisest, eriti aga oma kaasvõitlejast kaaskohtualuse, keemiateadlase Jüri Kuke tagakiusamisest okupantide ja nende käsilaste poolt. Kuke mälestuseks tänapäeval regulaarselt toimuvail Langenud Vabadusvõitleja Päeva aulakonverentsidel Tartu Ülikoolis on Niklus avalikustanud endiste kolleegide ja üliõpilaste kirjalikke pealekaebusi Jüri Kuke vastu.

Niklus on järeleandmatult suhtunud represseerijate tegevusse, eirates järjekindlalt KGB kohtueelseid õigusvastaseid menetlustoiminguid ning avaldades kommunistlikul kohtuistungil passiivset vastupanu, pidades patrioodile alandavaks poliitiliselt erimeelsete vastu nõiajahi korraldajatega suhelda – seda enam, et kohtuotsus oli niikuinii NLKP keskvõimu ja kohaliku ladviku poolt ette ära otsustatud.

Vangistuses jätkas Niklus võitlust okupatsioonivõimurite vastu ning inim- ja kodanikuõiguste kaitseks. See tõi talle kaasa täiendavaid karistusi, kokku üle saja. Tavaliselt oli karistuseks kartserisse sulgemine, aga 1983 viidi ta Permi oblasti rahvakohtu otsusega kolmeks aastaks Tšistopoli vanglasse türmirežiimile (kambrirežiimile)

Inimõigustealane tegevus

1970. aastatel said kaasvõitlejad Mart Nikluselt teavet KGB tegevuse, eeluurimise ja vangilaagrite tingimuste kohta, samuti nõuandeid käitumiseks ülekuulamise, arreteerimise või vangistuses viibimise ajal. Seesuguseid nõuandeid nimetas Eesti meelsusvang Sergei Soldatov "poliitvangi käitumisaabitsaks". Niklus on olnud akadeemiku Andrei Sahharovi kaasvõitleja ja sõber.

Võimaluste piires edastas Niklus avalikkusele teavet nii enda kui teistegi meelsusvangide õiguste rikkumisest, laagrisisestest repressioonidest, administratsiooni omavolist, näljastreikidest (näiteks rahvusvahelisel inimõiguste päeval 10. detsembril), tööseisakutest jm protestiüritustest.

Nikluse võitlus pälvis rahvusvahelise üldsuse poolehoiu (sealhulgas USA, Kanada, Lääne-Euroopa ja Austraalia parlamentides), kutsudes esile maailma demokraatliku avalikkuse õigustatud hukkamõistu NLKP ja Nõukogude Liidu võimuasutustest represseerijate aadressil.

Niklus viis Balti riikide rahvaste vastu toime pandud genotsiidi ja NLKP teised kuriteod rahvusvahelise tähelepanu keskmesse, aidates oma tegevusega kaasa totalitaarse režiimi kukutamisele 1980. aastate lõpul. Nikluse võitluse sagedane kajastamine väliseesti trükiajakirjanduses (Vaba Eesti Sõna, Eesti Päevaleht, Teataja), Ameerika Hääles ja Vabadusraadios – Raadio Vaba Euroopas (RL-RFE), aga ka Lääne (eriti USA) juhtivates ajalehtedes ja muudes rahvusvahelistes teabekanalites 1970.–1980. aastatel teavitas maailma Nõukogude Liidu Stalini-järgsest tegelikkusest ja inimõiguste olukorrast, õhutades inimesi võitlema nõukogude võimu vastu Balti riikides.

Esimese eestlasena võttis Mart Nikluse oma eestkoste alla Amnesty International. 1987. aastal algatasid Bukovski Sihtasutus (algselt võitles meelsusvangi Vladimir Bukovski vabastamise eest) ja Ida-Euroopa Solidaarsuskomitee rahvusvahelise kampaania Nikluse vabastamiseks vangistusest.

Tegevus omariikluse taastamisel

Eestis algatati 1979. aastal tagantjärele Balti apelli nime all tuntuks saanud dokument, mis kujutas eestlaste, lätlaste ja leedulaste ühispöördumist 40 aastat varem Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide vastu, samuti selle sobingu tagajärje, Balti riikide iseseisvuse hävitamise ja Nõukogude Liitu liidendamise, heastamiseks. Augustis 1979 koostati Mart Nikluse kodus Balti apelli lõplik tekst. Balti apellile kirjutas alla 45 isikut baltimaalast, dokumenti toetasid ka Venemaa inimõiguslased eesotsas akadeemik Sahharoviga.

Eestlaste, lätlaste, leedulaste jt ikestatud rahvaste õiguste ja vabaduste ning Balti riikide iseseisvuse taastamise eest astus eriti jõuliselt välja Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan, kes nimetas Nõukogude Liitu "kurjuse impeeriumiks". Ameerika Ühendriikides persona non grata'ks kuulutatud väliskommentaator Vambola Põder vastas 1984 raevuka Reaganit ja Niklust laimava artikliga ajakirjas Pikker, millele Hugo Hiibus lisas karikatuuri. 12. novembril 1981 võttis Ameerika Ühendriikide Kongress vastu resolutsiooni, milles nõuti okupatsioonivõimudelt Nikluse vabastamist ja poliitilise tagakiusamise lõpetamist. Viibides 1990. aasta suvel Ameerika Ühendriikides, tänas Niklus isiklikult ekspresident Reaganit nii endale kui ka ikestatud rahvastele osutatud erilise toetuse eest. Kohtumise järel ilmusid fotodega artiklid Ameerika Ühendriikide eestlaste ajalehes Vaba Eesti Sõna nr 26, 28. juunil 1990, Võru Teatajas nr 83, 17. juuli 1990 ja Kultuur ja Elu nr 3, 2004, lk 64-66.

Pärast repressiivasutusest Perm-36 vabanemist juulis 1988 ei katkestanud Mart Niklus suhteid endiste meelsusvangide jt võitluskaaslaste ega rahvusvahelise avalikkusega. Ta selgitas kaasmaalastele ning teiste riikide kodanikele ja valitsustele vajadust taastada Eesti Vabariik tema õigusliku järjepidevuse alusel rahvusriigina ja ehitada see üles demokraatliku õigusriigina. Vastav nõue kajastus eriti võimsalt valimisliidu Eesti Kodanik seisukohtades. Sõpru ja aatekaaslasi mujal maailmas teavitab ta kodumaal valitsevast olukorrast tänapäevalgi. Nikluse hinnangul on punane mõtteviis ja Moskva-meelsus okupatsioonijärgses Eestis taassündinud ja tungib peale rahvuslusele. Selle näideteks toob ta nõukogudeaegsete repressioonide ja represseerijate õigustamise, tegevuse Eesti NSV aegse idapiiri põlistamiseks Eesti Vabariigile, mis on vastuolus Tartu rahulepinguga, Tallinna nn vabastajate monumendi kultuse ning Eesti sõjameeste mälestusmärgi vägivaldse kõrvaldamine Lihulas Juhan Partsi valitsuse korraldusel.

1980. aastate lõpul tegi Niklus ühena vähestest tegusat selgitustööd okupatsioonivägede ajateenijate ja ohvitseride seas Tartus, suheldes nendega isiklikult ja jagades neile rahvuslike organisatsioonide (eriti ERSP) ja Eesti Kodanike Komiteede venekeelseid lendlehti.

Niklus rehabiliteeriti 1991. aastal, kuna jõuti järeldusele, et tal süüd pole (kolm aastat varem oli Moskva Nikluse karistusaega lühendanud kolme aastani). Tuli ette sedagi, et needsamad kohtunikud, kes varem olid vastupanuliikujaid vanglakaristust kandma mõistnud, nüüd need meelsusvangid ka rehabiliteerisid.

Tegevus pärast Eesti Vabariigi taastamist

Mart-Olav Niklus osales Eesti Vabariigi taastamisel rahvusriigina selle õigusliku järjepidevuse alusel (Eesti Kodanike Komiteed), hiljem Eesti Kongressi saadiku ja Riigikogu VII koosseisu liikmena Eesti Kodaniku fraktsioonis.

1994. aastal tegi Niklus arupärimise peaminister Mart Laarile, mille teemaks oli teatud ringkondade Eesti-vastase tegevuse elavnemine.

Mart Niklus kaitseb 1920 sõlmitud Tartu rahulepingule tugineva Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust, õiguslikku järjepidevust, iseseisvust ning Eesti kodanike isiklikke ja kollektiivseid õigusi, väljendades oma seisukohti nii kodu- kui ka välismaal. Tema kinnitusel pole Eesti Vabariik ikka veel andnud õiguslikku hinnangut Eestimaa Kommunistliku Partei osale lähimineviku inimsusvastastes kuritegudes. Lahendamata on poliitilistest repressioonidest osa võtnud ametiisikute (näiteks õigusteaduste kandidaat, justiitskindralmajor, Eesti NSV teeneline jurist Leonid Ivanovitš Barkov, eriti tähtsate asjade vanemuurija Erich Vallimäe, KGB Tartu büroo ülem Antti Talur) ja reaagentide vastutuse küsimus. Niklus nõuab oma kaaskohtualuse Jüri Kuke surmaga lõppenud represseerimise, samuti teiste vabadusvõitlejate vaenamise põhjalikku uurimist, süüdlaste avalikustamist, avalikest ametitest kõrvaldamist ja õiglast kohtupidamist nende üle.

Niklus on Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu liige alates 1997. aastast.

Organisatsioonid, üritused, välisreisid ja muu

Mart Niklus on paljude kodu- ja välismaiste akadeemiliste ja ühiskondlike seltside tegev- või auliige. Nende hulka kuuluvad:

• Amnesty International
• Rahvusvaheline Inimõiguste Selts (Internationale Gesellschaft für Menschenrechte, IGFM)
• NSV Liidu Endiste Poliitvangide Rahvusvaheline Assotsiatsioon (auliige)
• Ukraina Helsingi Grupp (rahvusvaheline liige)
• Rahvusvaheline PEN-klubi
• Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvaheline Assotsiatsioon (International Association of Former Political Prisoners and Victims of Communism)
• Poliitiliste Repressioonide ja Totalitarismi Memoriaalmuuseum "Perm-35" (nõukogu liige)
• Balti-Ameerika Vabadusliiga (nõukogu liige)
• Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (asutatud 1987, auliige)
• Eesti Endiste Poliitvangide Liit
• Dekoloniseerimise Algatuskeskus
• Tartu Vabadusvõitlejate Ühendus
• Kaitseliidu Tartu Malev
• Tartu Vabadussõja Mälestussamba (Kalevipoeg) Taastamise Komitee (tegevus on lõpetatud)
• Eesti Muinsuskaitse Selts
• Õigusvastaselt Represseeritute Ühendus Memento
• Eestimaa Looduse Fondi esimene president
• Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts
• Eestirootslaste Kultuuri Selts (Samfundet för Estlandssvensk Kultur)
• Eesti Rootsi Keele Õpetajate Selts (Svensklärna i Estland)
• Prantsuse Teaduslik Instituut (Institut Scientifique Français) asukohaga Tartus.

Pedagoogiline tegevus

Niklus valdab peale emakeele vabalt vene, inglise, saksa, rootsi ja prantsuse keelt ning on töötanud võõrkeelte õpetajana.

Muu tegevus

Ühiskondlik-poliitilise tegevuse kõrval on Mart Niklus avaldanud loodusteaduste valdkonda kuuluvaid artikleid mitmes teadusväljaandes, alates looduspublitsistikast 1950. aastate stuudiumi ajal Tartu Ülikoolis, samuti nii Eestis ilmuvas kui ka välismaises eriala-ajakirjanduses.

Võistlustöö "Haapsalu ümbruse linnustikust" eest määras TRÜ Õpetatud Nõukogu talle esimese auhinna. Üliõpilasajast saadik on Niklus olnud Eesti Ornitoloogiaühingu ja Eesti Loodusuurijate Seltsi tegevliige, alates 2004. aastast aga eluaegne liige.

Mart Niklus on esindanud Eestit paljudel rahvusvahelistel üritustel, näiteks rahvusvahelistel Sahharovi kongressidel Amsterdamis (1990, 1992), Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni (Inter-Asso) 7. kongressil Berliinis (1999) ja 13. kongressil Zinnowitzis (2005), antikommunistlikul kongressil ja tribunalil Vilniuses (2000), Julgust juurde Eetikale (Mut zur Ethik) 9. kongressil Feldkirchis (2001) ning rahvusvahelistel ühiskondlik-poliitilistel konverentsidel Kiievis (2003, 2004), Budapestis (2000, 2006). 9.–10. jaanuaril 2007 osales Niklus Leedu Seimi hoones toimunud Leedu Helsingi Grupi 30. aastapäeva tähistaval konverentsil. Nikluse ettekandeid on avaldatud ürituste kogumikes. Erialastel üritustel bioloogina on Niklus viibinud Poolas, Itaalias, Inglismaal, Prantsusmaal ja Türgis. Tänu keelteoskusele ja laialdastele rahvusvahelistele sidemetele on ta ühtekokku viibinud umbes kolmekümnes välisriigis Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas.

Olmelist

Pärast vangistusest vabanemist on Mart Nikluse elamispinda ja kodust elu (sh perevägivalda ja võitlust eluaseme säilitamise pärast) käsitletud korduvalt ajakirjanduses. 2001. aastal ähvardati Niklust kodust väljatõstmisega. Tartu linnavolikogu üksmeelse otsusega osteti 2002. aastal elamu Tartus Vikerkaare 25 järelmaksuga Tartu linna omandisse, võimaldamaks Niklusel omaenda kätega ehitatud ja kehtiva testamendiga talle pärandatud kodus üürnikuna edasi elada. Ajakirjanik Heimar Lenk käsitles Nikluse elutingimusi ajalehes Kesknädal ja korraldas sellel teemal pressikonverentsi Keskerakonna büroos Tallinnas. Samal teemal kirjutasid ka ajakiri Seltskond, Eesti Ekspress jt.

Nikluse huvialad on harrastusbioloogia (sh linnuvaatlused), klassikaline muusika ja klaverimäng.

Publitsistika ja tõlketegevus

Mart Niklus on avaldanud loodusteaduste valda kuuluvaid artikleid mitmes teadusväljaandes (neist esimesed juba stuudiumi vältel Tartu Ülikoolis 1950. aastatel), samuti ajakirjanduses.

Niklus on tõlkinud eesti keelde Charles Darwini kolm peateost (juba 1960.–1970. aastatel, "Autobiograafia" ilmus trükist septembris 2006), Etienne de La Boétie’ "Arutluse vabatahtlikust orjusest" (ilmunud Akadeemias 2007, nr 5 ja 6) ja "Liikide tekkimine" (ilmus trükist 2012. aastal), samuti 10. detsembril 1948 ÜRO-s vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni (tõlgitud esimese vangistuse ajal ja sealsamas ka levitatud).

Niklus on pidevalt aidanud toimetada Põllumeeste Kogu ajalehte Rahvuslik Koguja.

Publitsistikakogumikud

• "Mind ei tapetud õigel ajal. Artikleid, kõnesid, avalikke kirju ja intervjuusid aastaist 1992–2003". Saatesõna: Küllo Arjakas. Kirjastus Iseseisvus, Tartu 2004, 128 lk; ISBN 9949105013
• "Ma ei vaiki ikka veel. Valimik artikleid, kõnesid, tõlkeid ja dokumente lähiminevikust". Kirjastus Hereditas, Tartu 2010, 256 lk; ISBN 9789949210343
• "Mis ei tapa, teeb tugevaks! Valimik artikleid, kõnesid, tõlkeid ja dokumente lähiminevikust". Hereditas, Tartu 2018, 440 lk; ISBN 9789949960897

Autasud ja aunimetused

Mart-Olav Niklusele on okupatsioonivastase võitluse eest antud Riigivapi II klassi teenetemärk 24. veebruaril 1996.

Kaitseliidu Keskjuhatus autasustas Niklust Kaitseliidu III klassi teenetemedaliga 7. mail 2003.

Nikluse elutööd on kõrgelt hinnanud rahvuskaaslased välismaal. Talle on antud mitme välisriigi ordeneid, riiklikke ja ühiskondlikke autasusid.

24. veebruaril 1981 anti Mart-Olav Niklusele eestlusele ja Eesti vabadusvõitlusele osutatud eriliste teenete eest Kanada Eestlaste Kuldteenetemärk. 15. oktoobril 1988 sai ta Balti-Ameerika Vabadusliigalt (Baltic American Freedom League, USA) Balti Vabadusauhinna. Eesti Vabadusvõitlejate Ühing Michiganis andis Niklusele 6. juulil 1990 Kuldrinnamärgi. Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate Keskus vääristas 15. mail 1993 Niklust Keskuse Teeneteristi III järguga erilise panuse eest võitluses Eesti iseseisvuse taastamisel. Horvaatia Poliitvangide Liit andis 25. oktoobril 1999 Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni traditsioonilisel konverentsil Dubrovnikis Niklusele teenetemärgi.

16. veebruaril 1999 anti talle Vilniuses üle Suurvürst Gediminase III järgu orden. Ukraina Poliitvangide ja Represseeritute Ühing austas 9. novembril 2001 Niklust selle ühingu juubelimedaliga.

6. veebruaril 2006 sai ta Valgetähe II klassi teenetemärgi. 23. oktoobril 2006 sai Niklus teenetemärgi Ungari Vabariigilt. Samal aastal sai ta Ukraina riikliku teenetemärgi "Mehisuse eest".

1992. aastal oli Mart Niklus New Yorgis kuuendatel Ülemaailmsetel Eesti Päevadel (ESTO-92) üks kolmest aupatroonist.

Rahvusvaheline Tähtede Register (International Star Registry, USA) andis Universumis Draakoni tähtkujus ühele tähele Mart Nikluse nime (teise eestlasena on sellise au pälvinud kommunistliku poliitilise mõrva ohver Jüri Kukk).

Tartu rahu 100. aastapäeval 2. veebruaril 2020 andis välisminister Urmas Reinsalu talle Jaan Poska medali.

5. detsembril 2022 pälvis Mart-Olav Niklus Eesti Teaduste Akadeemia medali Charles Robert Darwini epohhiloovate teoste "Liikide tekkimine" (2012) ja "Inimese põlvnemine ja suguline valik" (2015) tõlkimise eest eesti keelde, samal ajal on ta andnud märkimist vääriva panuse eestikeelse teadusliku sõnavara arendamisse.

Publitsistikat Mart Niklusest

Kinostuudio Tallinnfilm tegi 1989. aastal Mart Niklusest filmi "Kolmkümmend aastat hiljem" (režissöör Jaak Lõhmus).

2005. aastal valmis film "Balti Apell 25" (ingliskeelsete subtiitritega, režissöör Agu-Üllar Kull, operaator Mati Hint).

Koos Ameerika Ühendriikide ajakirjaniku ja publitsisti David Satteriga osales Mart Niklus suvel 2006 antikommunistliku tõsielufilmi võtetel Tallinnas (režissöör Andrei Nekrassov).

Mart Nikluse elu ja võitlusega on võimalik tutvuda Ants Kippari jt võitluskaaslaste poolt avaldatud raamatus "Mart Niklus & Jüri Kukk. Kaks, kes ei alistunud" (Stockholm, 1983), Rein Taagepera ja Andres Küngi mitmes eesti-, inglis- või rootsikeelses raamatus (näiteks A. Küng, "Estland vaknar", Stockholm, 1989), baltisaksa kirjaniku Bernd Nielsen-Stokkeby raamatus "Baltische Erinnerungen" (1991), samuti Tartu Ülikooli Kirjastuse poolt välja antud Viktor Niitsoo raamatus "Vastupanu" (1997), Tiit Madissoni raamatutes "Vastasseis" (1996) ja "Riigipööraja märkmik" (1999), Jüri Lina raamatus "Öised päevad" (Stockholm, 2005), Mari-Ann Kelami raamatus "Kogu südamega" (2002), klassivend Johan Ahlbergi mälestustekogumikus "Eesti elu" (2003), ülikoolikaaslase Helve Kruus-Sarapuu mälestusteraamatus "Puu mõõdab inimest" (2005), Lembit Ainsoo ja Uno Ainsoo teatmeteoses "1000 tartlast läbi aegade" (Liivimaa Mälu, Greif, 551 lk, 2003), kogumikus "Eesti ajalugu" (VI, Ilmamaa, 2005), David Satteri raamatus "Meeletuse ajastu. Nõukogude Liidu allakäik ja langus" (2005, nõuandja Mart Niklus ise) jt.

Nikluse tegevus ja ta saatus on leidnud sageli kajastamist isekirjastuslikes (samizdati) väljaannetes "Lisandusi Mõtete ja Uudiste Vabale Levikule Eestis" (anti okupatsiooniajal välja Tartus ja hiljem Stockholmis), samuti "Isekirjas" (ilmus Kohtla-Järvel 1982–1985, väljaandja Holger Kaljulaid), Moskvas ilmunud "Jooksvate Sündmuste Kroonikas" ja "Leedu Katoliku Kiriku Kroonikas".

Nikluse tegevust on kõrgelt hinnanud kunagine metsavend Alfred Käärmann oma raamatus "Surmavaenlase vastu" (Tartu Ülikooli Kirjastus, viimane kordustrükk 1999) ning mitu brošüüri, ajakirjandusväljaannet, raadio- ja telekanalit kodu- ja välismaal.

Enn Tarto on Mart Niklust nimetanud "Eesti vabadusvõitluse lipulaevaks ja piksevardaks" (Kultuur ja Elu nr 4, 2003, lk 9).

Välislingid

• Mart Niklus raadiosaates "Kukul külas", 26. september 2004, 1. osa, 2. osa
• Aivar Kull, "Mart Niklus jätkab oma vabadusvõitlust" (raamatu "Mind ei tapetud õigel ajal" arvustus) – Tartu Postimees 28. oktoober 2004 ja A. Kulli raamatus "Kulli pilk", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 321–323
• Aivar Kull, "Darwini kõrvakiil" – Tartu Postimees 28. oktoober 2016, lk 12:
• Aivar Kull, "Mart Nikluse kaks triloogiat" – ERR Kultuuriportaal 20. november 2019