Must lesk
| Must lesk | |
|---|---|
 Latrodectus mactans | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Ämblikulaadsed Arachnida |
| Selts |
Ämblikulised Araneae |
| Sugukond |
Keraämbliklased Theridiidae |
| Perekond |
Leskämblik Latrodectus |
| Liik |
Latrodectus mactans |
| Binaarne nimetus | |
|
'''Latrodectus mactans''' Fabricius, 1775 | |
Must lesk (ka must leskämblik, Lõuna must lesk; teaduslik ladinakeelne nimetus Latrodectus mactans) on väga mürgine ämblikuliik perekonnast Latrodectus. See liik on hästi tuntud selgelt eristuva värvusmustriga emaste poolest. Neil on üleni mustalt värvunud keha ja tagakeha alapoolel paikneb punane värvilaik, mis sarnaneb liivakellaga.
Emased isendid söövad aeg-ajalt pärast sigimisakti oma kosilase ära. Selle põhjal ongi liik nimetatud. Liigi algne kodumaa paikneb Ameerika Ühendriikide ja Kanada territooriumitel. Eelkõige on inimestele ohtlik emaste esindajate mürk. Seda eelkõige seepärast, et isased ei hammusta pea kunagi inimesi. Hammustus on suhteliselt mürgine ja mõnikord surmav.
Süstemaatika
[muuda | muuda lähteteksti]1775. aastal kirjeldas esmakordselt musta leske Johan Christian Fabricius ja paigutas ta Aranea perekonda.[1] Tänapäeval paikneb ta keraämbliklaste (Theridiidae) sugukonnas, mis omakorda ämblikuliste (Araneae) seltsis.[2] Must lesk on lähedases suguluses Latrodectus hesperus’e (Lääne must lesk) ja Latrodectus variolus’ega (Põhja must lesk). Nimetatud kolm liiki lähevad sageli segamini perekonnaga Steatoda, kelle esindajaid kutsutakse seepärast ka valedeks mustadeks leskedeks. Enne 1970. aastat, mil Benjamin Julian Kaston[3] lõi taksonoomia Põhja-Ameerika mustade leskede jaoks, loeti kõik kolm variatsiooni üheks liigiks L. mactans. Selle tulemusel on olemas arvukalt viiteid, mis väidavad, et nimetus "must lesk" rakendub üksnes L. mactans’ile. Tavaliselt ei eristata "mustast lesest" rääkides neid kolme liiki.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Täiskasvanud emane on umbkaudu 38 mm pikk ja tema diameeter ulatub 6,4 millimeetrini.[4] Ta on läikivmust ja kannab oma hästi ümardunud tagakeha ventraalsel küljel punast liivakellakujulist värvilaiku.[5] Emaste mõõtmed varieeruvad suuresti, seda eriti mune kandvate (graviidsete) emaste hulgas. Graviidse emase tagakeha võib olla suurema diameetriga kui 1,25 cm. Paljudel emastel leskedel võib esineda oranž või punane laik kohe võrgunäsade kohal.[6]
Isane isend võib olla musta tooni või värvunud juveniilidega sarnaselt. Lisaks on ta suuruselt palju väiksem, jäädes oma keha diameetrilt reeglina alla 0,75 cm. Juveniilid on võrreldes vanematega selgelt teistsuguse väljanägemisega. Nende tagakeha on hallikas kuni must ning see on kaetud kollaste ja oranžide tähnikestega. Lisaks leidub valgeid triipe tervel kehapinnal, kaasa arvatud jalgadel.[6]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Lõuna musta leske (Latrodectus mactans) võib peamiselt leida Ameerika Ühendriikide kaguosast, Floridast kuni New Yorgini ja lääne poole liikudes kuni Texase, Oklahoma, Arizona ja Nevadani.[7] Põhja musta lese (Latrodectus variolus) peamiseks leiualaks on Ameerika kirdeosa ja Kanada kaguosa. Siinkohal peab silmas pidama, et tema levila kattub osaliselt Lõuna lese asurkonnaga. Mustade leskede levila Kanadas on Briti Columbia lõunaosades, Albertas, Saskatchewanis, Manitobas ja Ontarios.[8]
Must leskämblik, Latrodectus hesperus ja Latrodectus geometricus (pruun leskämblik) on suutnud levida Hawaii saartele.[9][10], mida peetakse ka potentsiaalselt oluliseks levimisvõimaluseks mujalegi[11]
Paljunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Täiskasvanuks saanud isane koob spermavõrgu, millesse ta asetab oma seemnerakud ja paigutab selle oma lõugkobijatesse. Musta lese suguline paljunemine leiab aset siis, kui isane sisestab oma lõugkobija emase seemnehoidla kanalisse. Emane muneb oma munad globulaarsesse siidkonteinerisse, milles nad püsivad varjatud ja kaitstud. Emane must lesk suudab ühe suve jooksul luua neli kuni üheksa munakotti ja igasse neisse paigutada 100–400 muna. Tavaliselt võtab munade inkubatsioon aega 20–30 päeva. Harva jääb pärast seda protsessi ellu rohkem kui sada järglast. Pärast esimest kestumist jääb ellu keskmiselt 30 juveniili. Seda kannibalismi, toidu nappuse või sobiliku varjualuse puudumise tõttu. Suguküpsuse saavutamiseks kulub mustal lesel kaks kuni neli kuud. Täielikuks arengu lõpetamiseks kulub aga veelgi kauem, tavaliselt kuus kuni üheksa kuud. Emased võivad elada kuni viie aasta vanuseks, isaste elutsükkel on palju lühem. Pärast paaritumist on emasel vahel kombeks oma kosilane ära süüa. Ämblike eluiga sõltub kõige enam asustatavast keskkonnast, enim piirab eluiga varjualuse puudumine ja seejärel toidu kättesaadavus.[12] Isased, kes pääsevad emase ohvriks langemisest, saavad minna järgmist emast viljastama.[13] Arusaam, et emased söövad pärast paaritumist alati oma kaaslase ära, on laialt levinud vääriti mõistmine.
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Musta lese saakloomadeks on paljud putukaliigid, kuid aeg-ajalt toituvad nad ka kakandilistest, tuhatjalgsetest, sadajalgsetest ja teistest ämblikulaadsetest.[14] Siis, kui saakloom on võrku kinni jäänud, väljub must leskämblik kiiresti oma pesast, mässib ohvri kindlalt oma tugevasse võrku ja seejärel mürgitab saagi hammustamise läbi. Mürgi mõju avaldumiseks kulub umbes kümme minutit. Kui saagi liikumine on lõppenud, sisestab ämblik eelnevalt tekitatud haava kaudu oma ohvrisse seedeensüümid. Seejärel kannab must lesk oma saagi tagasi pessa, et seal sellest toituda.[15]
Looduslikud vaenlased
[muuda | muuda lähteteksti]Mustal lese vaenlasteks on mitmed parasiidid ja temast toituvad kiskjad. Sellele vaatamata pole nende arvukuse tõstmist, tõhusama biokontrolli saavutamiseks musta lese üle, kunagi rakendatud. Munakoti parasiitide seas on lennuvõimetu Baeus latrodecti (eestikeelne vaste puudub, kuulub rippkehaliste alamseltsi munetiliste sugukonda) ja mitmed kärbseliste esindajad perekonnast Pseudogaurax. Musta leske ohustavad mõned herilaseliigid, eriti Chalybion californicum, ämblikuhunt (Tastiotenia festiva). On veel teisigi liike, nagu erinevad Mantodea või sadajalaliste esindajad, kes võivad võimaluse korral musta leskämblikku toiduobjektina kasutada, kuid nende puhul on täheldatud liigispetsiifilist spetsialiseerumist erinevate Latrodectus esindajate suhtes.
Toksikoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Vaatamata sellel, et tegu pole suurte ämblikega, on nende mürk väga tõhus. Võrreldes mitmete teiste ämblikuliikidega, ei ole nende lõugtundlad kuigi suured ega tugevad. Täiskasvanud emase ämbliku lõugtundla otsas paiknev õõnes nõelakujuline osa lõugtundlast, millega ta on suuteline nahka läbistama, on keskmiselt 1 millimeetri pikkune. See pikkus on piisav, et mürk jõuaks nii sügavale, et avalduks selle kahjulik toime. Isased, kes on palju väiksemad, suudavad oma väiksemamõõduliste lõugtundlatega eritada palju vähem mürki. Reaalne kogus, mille üks ämblik suudab hammustuse korral eritada, on väga väike isegi emase isendi korral. Kui see mahult väga väike kogus mürki kandub üle füüsiliselt terve ja täiskasvanud inimese keha laiali, ei ole tavaliselt tegu surmava doosiga. Sellegipoolest võib see põhjustada ebameeldiva latrodektismi sümptomite ilmnemise. Juhtumid, mille korral ämblikult hammustada saanud terve inimene oleks selle tagajärjel hukkunud, on suhteliselt haruldased. Kõnealune hinnang tugineb statistilisel uuringul, milles loetleti hammustusi tuhande inimese kohta. Aastatel 1950–1959 registreeriti Ameerika Ühendriikides 63 surmajuhtumit, mis olid tingitud musta lese hammustusest.[16] Teisest küljest vaadatuna on aga leskämblike levila väga ulatuslik. See tekitab paratamatult olukorra, et terve maailma mastaabis on väga paljud inimesed ohustatud musta leskämbliku sugukonna teiste esindajate poolt. Seda selgelt enam kui nendele ämblikele, kelle hammustus on ohtlikum ja seeläbi ongi suurem hulk ülemaailmseid surmaga lõppevaid ämblikuhammustusi põhjustatud just leskämblike poolt. Leskämblikel on väga suure toimepotentsiaaliga mürk ja enne vastumürgi väljatöötamist lõppesid surmaga 5%[17] teavitatud hammustustest. Mürk võib põhjustada kuni 15-sentimeetrise paistetuse. Arendustööd kanalisatsiooni vallas on oluliselt vähendanud õnnetusjuhtumite arvu, seda eriti neis piirkondades, kus välikäimlad on asendatud vesikäimlatega.
Mürk sisaldab järgmisi aktiivseid komponente:
- latrotoksiinid
- hulk väiksemat sorti polüpeptiide – toksiinid, mis interakteeruvad katioonkanalitega, millel on ruumiline homoloogia – seondumine mõjutab kaltsium-, naatrium- ja kaaliumkanalite tööd
- adenosiin
- guanosiin
- inosiin
- 2,4,6-trihydroxypurine
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Fabricius, J. C. 1775. Systema entomologiae, sistens insectorum classes, ordines, genera, species, adiectis, synonymis, locis descriptionibus observationibus. Flensburg and Lipsiae, 832 pp. (Araneae, pp. 431–441). [432]
- ↑ Platnick, N. I.2008. The World Spider Catalog, version 9.0. American Museum of Natural History. [1]
- ↑ Kaston, B. J. (1970). "Comparative biology of American black widow spiders". Transactions of the San Diego Society of Natural History. 16 (3): 33–82.
- ↑ Latrodectus hesperus. "Black Widow Spider, Black Widow Spider Profile, Facts, Information, Photos, Pictures, Sounds, Habitats, Reports, News – National Geographic". Animals.nationalgeographic.com. Vaadatud 18.02.2009.
- ↑ "Southern black widow spider". Insects.tamu.edu. Vaadatud 10.03.2009.
- ↑ 6,0 6,1 "Widow Spiders". Ext.vt.edu. Originaali arhiivikoopia seisuga 18.10.2008. Vaadatud 18.02.2009.
- ↑ "Nevada's State Insects". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. märts 2012. Vaadatud 2. novembril 2011.
- ↑ "Black widow spider range". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. märts 2012. Vaadatud 2. novembril 2011.
- ↑ Tenorio, Joanne M., and Gordon M. Nishida. 1995. What's Bugging Me? Identifying and Controlling Household Pests in Hawaii. University of Hawaii Press (Honolulu). 184+7 pp. illus. (publisher's listing)
- ↑ Scott, Susan, and Craig Thomas, M.D. 2000. Pest of Paradise: First Aid and Medical Treatment of Injuries from Hawaii's Animals. University of Hawaii Press (Honolulu). 190+xii pp. illus. (publisher's listing)
- ↑ Import Health Standard Commodity Sub-class: Fresh Fruit/Vegetables Table grapes, (Vitis vinifera) from the United States of America – State of California (Issued pursuant to Section 22 of the (New Zealand) Biosecurity Act 1993; Date Issued: 18 August 2005).
- ↑ Jones, Susan C. (2000). Black Widow Spider Fact Sheet. Ohio State University, U.S.
- ↑ Breene, R . G . and M. H. Sweet (1985). "Evidence of insemination of multiple females by the male black widow spider, Latrodectus mactans (Araneae, Theridiidae)". The Journal of Arachnology. 13 (3): 331–335.PDF
- ↑ Latrodetus Mactans McCorkle, Matthew. October 17, 2002.
- ↑ Foelix, R. (1982). Biology of Spiders, pp. 162–163. Harvard University, U.S.
- ↑ Miller T. Latrodectism: bite of the black widow spider. American Family Physician 1992; 45:181–187.
- ↑ Bettini S. Epidemiology of latrodectism. Toxicon 1964; 2:93–101.
