Mine sisu juurde

Nefron

Allikas: Vikipeedia

Nefron (ladina keeles nephron; nephronum) on paljude selgroogsete loomade neerudes asuv neerukehakestest ja neerutorukestest koosnev anatoomilis-funktsionaalne üksus. Nefronid toimivad uriini produtseeriva aparaadina ja moodustavad neeru põhimassi.

Nefronite areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Madudel paiknevad nefronid neerudes paralleelsete ridadena, külg külje kõrval ja moodustavad suuremate toomasoonte juures harusid.

Madude nefron koosneb neerukehakesest, seda ümbritsevast päsmakesekihnust (Bowmani kihn) jt) ning neerutorukestest. Madude neerutorukestel puudub U-kujuline keskosa Henle ling.

Nefronitele on omased soolised iseärasused, nii näiteks funktsioneerivad isastel madudel sigimisperioodil nn neeru-sugusegmendid, mis paiknevad nefronites, lisa-suguelunditena.

Nefroneid on ühes neerus umbes 1-1,2 miljonit.

Nefronite liigitus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • lühike nefron (nephron corticale)
  • vahelmine nefron (nephron intermedium)
  • jukstamedullaarne nefron (nephron juxtamedullare).

Nefroni ehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Nefron koosneb neerukehakestest ja neerutorukeste süsteemist.

Neerutorukeste süsteem
[muuda | muuda lähteteksti]

Igal nefronisegmendil on omad funktsioonid ning spetsialiseerunud rakud nende funktsioonide läbi viimiseks.

Tuubulite süsteemi kuuluvad:

Nefron algab neerukehakesena neerukoorest. Enamik neerutorukesi (tubulus) suubub neeru kooreosas paiknevatesse kogumistorukestesse, mis peale kogumisfunktsiooni etendavad ka olulist osa lõpliku uriini moodustamises. Nefroni kapillaarpäsmake koosneb kapillaarlingudest ja seda ümbritsevast kihnust. Kapillaarpõimik saab alguse päsmakesse suubuvast toomasoonest (vas afferens), milleks on neeruarteri haru (arteriola glomerularis afferens) ja koondub viimasooneks (vas efferens), milleks on (arteriola glomerularis efferens). Need soones vastavad oma ehituselt arterioolidele. Veresoonte poolele jääb päsmakese vaskulaarne poolus, vastasküljelt aga algab neerutoruke, mille kaudu väljub esmasuriin. Seda osa päsmakesest nimetatakse uriini- ehk tubulaarseks pooluseks.

Eriline on veresoonte läbimõõt päsmakeses – nimelt on viimasoone läbimõõt vaid 1/5 toomasoone omast – selline veresoonte diameetrite erinevus koos teiste mehhanismidega tagab päsmakese kapillaarides suhteliselt kõrge vererõhu – 65.70 mmHg. See on vajalik püsivaks uriini tekkeks.

Päsmakesed võivad paikneda neerukoores või koore sisemises piirkonnas säsi lähedal. Vastavalt sellele jaotatakse päsmakesed kortikaalseteks ja jukstamedullaarseteks.

Päsmakest ümbritseval kihnul on kaks lestet ja nende vahel on kihnuõõs. Siselestme kaudu toimub vere ultrafiltratsioon ehk esmase uriini moodustumine.

Nefroni proksimaalne ja distaalne vääniline torukene paiknevad neerukoores. Distaalne vääniline neerutoruke kontrakteerub sama nefroni päsmakese toomasoonega, moodustades jukstaglomerulaarse aparaadi. Inimese nefroni kogupikkus on 20–24 mm. Enamus kogumistorukesi ühineb omavahel neerukoores ja sisemises säsikihis ja suubub neeruvaagna karikatesse.