Obligatsiooniõigus

Obligatsiooniõigus Rooma eraõiguses on relatiivne õigus, s.t see on suunatud konkreetse isiku vastu. Obligatsiooniõiguses on õigussuhete subjektid alati konkreetselt kindlaks määratud. Õigussuhe tekib kahe subjekti – kreeditori (võlausaldaja) ja deebitori (võlgnik) – vahel. Obligatsioon on õigussuhe, mille alusel üks või rohkem isikuid on õigustatud nõudma teiselt või teistelt isikutelt millegi teostamist või sooritamist.

Obligatsiooni tekkimine

Obligatsiooniõigusliku suhte tekkimiseks peab olema kindel juriidiline fakt. Roomas oli esialgu obligatsiooni tekkimise aluseks mingi süütegu või kahju tekitamine, mille puhul tekkis vastutus. Varaline vastutus tekib hiljem. Obligatsioonid võivad tekkida mitmesugustest alustest. Vanimal ajal oli obligatsioonide tekkimise peamiseks aluseks kriminaalõiguslik süütegu. Hilisemal ajal sai peamiseks aluseks juriidiline tehing, nt leping, millele lisanduvad tsiviilõiguslikud deliktid.

Obligatsioonide liigid

Justinianuse "Institutsioonides" on öeldud, et obligatsioonid tekivad neljal alusel (I.3.13.2.). Obligatsioonid jagunevad tekkimise aluste järgi:

• obligationes ex contractu ehk lepingust tekkivad obligatsioonid,
• obligationes quasi ex contractu ehk nagu lepingust tekkivad obligatsioonid,
• obligationes ex delicto ehk õigusrikkumisest tekkivad obligatsioonid,
• obligationes quasi ex delicto ehk nagu õigusrikkumisest tekkivad obligatsioonid.

Rooma obligatsiooniõiguses võib täheldada kahte ajaloolist kihti: vanima ius civile ja hilisema aja obligatsioonide süsteem. Sellele vastab obligatsioonide jaotus: obligationes civiles ja obligationes honorariae. Tsiviilsed obligatsioonid on normeerinud Rooma rahva seadusandlikud organid või on seda tehtud Rooma juristide interpretatsioonide põhjal. Honoraarsed obligatsioonid on niisugused, mida on preetor oma praktikaga kujundanud.

Obligatsioonil on täielik juriidiline väärtus vaid siis, kui see on kaitstud kohtuliku hagiga. Sellisel jaotusel põhinevad hagid jagunevad:

• obligationes civiles ehk hagiga kaitstud obligatsioonid,
• obligationes naturales ehk naturaalsed hagid (hagi kaitseta obligatsioonid).

Obligatsiooni subjektid

Vanemal ajal oli obligatsioon võlgniku ja kreeditori isiklik seos, mistõttu polnud võimalik obligatsiooni poolte asendamine teiste isikutega. Et käibe arenemisega kerkis obligatsioonides esile varanduslik pool, hakati aegamööda lubama ka ühe lepingupoole asendamist teise isikuga.

Samas obligatsioonis on mõeldav ühe kreeditori asendamine teise kreeditoriga. Sellist isikute muutust obligatsioonis, kus üks kreeditor annab temale kuuluva nõudeõiguse üle teisele isikule, nimetatakse loovutuseks ehk tsessiooniks (ld cessio).

Peale muutuste kreeditori poolel võib obligatsioonis muuta ka deebitori poolt. Samas obligatsioonis ühe deebitori asendamist teisega nimetatakse võla ülekandmiseks. Võlakohustuse ühelt teisele deebitorile ülekandmiseks on alati vajalik kreeditori nõusolek.