Pavel (Dmitrovski)

Pavel (kodanikunimega Pavel Grigorjevitš Dmitrovski; vene keeles Павел Григорьевич Дмитровский; 15. jaanuar 1872 Bolšaja Belozerka küla, Melitopoli maakond, Krimm – 2. veebruar 1946 Tallinn) oli vene rahvusest õigeusu vaimulik, kes tegutses alates 1918. aastast Eestis. Ta oli aastatel 1937–1942 Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Narva ja Irboska piiskop, 1942–1945 Vene Õigeusu Kiriku Narva ülempiiskop ja 1945–1946 Vene Õigeusu Kiriku Tallinna ja Eesti ülempiiskop.

Elulugu

Päritolu ja noorus

Ta sündis eri andmetel kas diakoni või köstri perekonnas. Lõpetanud algkooli, jätkas ta õpinguid Simferopoli vaimulikus koolis ja Tauria õigeusu vaimulikus seminaris, mille lõpetas esimese järguga 1893. aastal.

Pärast seminari lõpetamist töötas köstrina Mihhailovka külas Peaingel Miikaeli kirikus ja oli kohalikus koolis õpetaja. Septembris 1895 viidi Pavel Dmitrovski üle oma koduküla Bolšaja Belozerka kooli juhatajaks. Ta abiellus 1896. aasta alguses ning pühitseti sama aasta 5. mail diakoniks. Juba järgmisel päeval, 6. mail pühitseti ta preestriks ja määrati Astrahanka küla Pühade Borissi ja Glebi kiriku eesseisjaks.

Aastal 1899 viidi ta naise haiguse tõttu üle Zuja kogudusse Simferopoli maakonnas. Lisaks preestriametile kuulus ta seal Simferopoli õppenõukogusse ja oli õpetaja mitmes koolis.

Kui ta naine suri 1901. aastal tuberkuloosi, siis jätkas isa Pavel teenistust kogudusevaimulikuna Tauria piiskopkonnas.

Teenistus Venemaal

Tauria piiskopkonnast viidi Dmitrovski üle Peterburi piiskopkonda, kus ta jätkas teenistust kogudusepreestrina ja oli ühtlasi konsistooriumi uurija.

Aastatel 1908–1911 õppis ta vabakuulajana Peterburi Vaimulikus Akadeemias, lõpetades seal neli kursust. Aastast 1911 teenis ta preestrina Ivanovskoje külakogudust Jamburgi maakonnas.

Esimese maailmasõja aastatel viidi ta üle sõjaväeteenistusse. 23. aprillist 1915 8. augustini 1918 oli ta mereväevaimulikuks Balti laevastiku koosseisu kuulunud õppelaeval "Narodovolets". Seoses kommunistlike võimude otsusega laevastik laiali saata, lahkus ta omal soovil teenistusest. Kuna "Narodovolets" asus sel ajal Soome lahel, otsustas isa Pavel elama jääda Eestisse.

Teenistus Eestis

Eestis elas Pavel Dmitrovski Narvas, kus ta oli algul Kreenholmi Ülestõusmise kiriku preester. Aastal 1919 nimetati ta Narva Issanda Muutmise katedraali teiseks preestriks ja hiljem eesseisjaks. Paralleelselt oli ta Narva piiskopkonna nõukogu liige ja tegutses õpetajana Narva Vene Gümnaasiumis. Aastal 1926 ülendati isa Pavel ülempreestriks.

3. oktoobril 1937 pühitseti ta Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Narva ja Irboska piiskopkonna Narva ja Irboska piiskopiks ning ta võttis üle kaua aega ilma eestseisjata olnud piiskopkonna. Tema pühitsemise viisid läbi Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Aleksander, Läti metropoliit Augustin, Soome peapiiskop Herman ja Petseri ülempiiskop Nikolai. Kuna talle allutati ka senine Irboska piiskopkond, on mõned allikad nimetanud teda Narva ja Irboska piiskopiks.

Selleks ajaks olid Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus juba kaksteist aastat kestnud üha tugevnevad tülid vene keelt kõnelevate usklike ja kiriku juhtorgani sinodi vahel. Piiskop Paveli valimisega peamiselt vene õigeusklikke koondava piiskopkonna etteotsa suudeti leida mõlemale osapoolele sobiv kandidaat. 1938. aastal koondati EAÕK Narva ja Irboska piiskopkonda Petserimaa viis vene kogudust (Lisje, Irboska Jumalaema, Senno, Petški ja Štšeremitsa), mille järel piiskopkond sai uue nimetuse – Narva (vene) piiskopkond.

Pärast Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt 1940. aastal hakkas üha enam vene päritolu vaimulikke taotlema Eesti õigeusu koguduste ühinemist Moskva patriarhaadiga, millele valdav osa eesti vaimulikest ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku juhtkonnast vastu seisid. Ka piiskop Pavel pidas õigemaks ühtsuse taastamist Vene Õigeusu Kirikuga.

Augustis 1942 läks piiskop Pavel koos talle alluva kahekümne nelja õigeusu kogudusega Vene Õigeusu Kiriku poolt Baltimaades ametisse seatud eksarh Sergiuse alluvusse. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Aleksander tagandas ta seepeale piiskopiametist, kuid piiskop Pavel registreeris oma piiskopkonna Vene Õigeusu Kiriku eksarhaadi alluvusse ümber. Kuna Saksa okupatsioonivõimud tunnistasid mõlema kiriku tegevuse Eesti aladel legaalseks, jäigi sõja ajal eksisteerima kaks paralleelstruktuuri.

21. detsembril 1942 ülendati ta eksarh Sergiuse poolt Narva ülempiiskopiks.

Aastal 1943 mõistis Moskva ja kogu Venemaa patriarh Sergius piiskop Paveli hukka Saksamaa okupatsioonivõime toetavate avalduste eest. Hiljem kahetses ta patriarhi ees koostööd Saksa võimudega.

Pärast Nõukogude võimu taaskehtestamist Eesti aladel esines ta 1944. aastal üleskutsega tunnistada Moskva ja kogu Venemaa patriarhi ülemvõimu Eesti õigeusu kiriku üle. Olles metropoliit Aleksandri pagulusse minemise järel kõrgeim Eestisse jäänud ja ainus tegutsev õigeusu piiskop, juhtis ta Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku likvideerimist kodumaal ja koguduste vormistamist Moskva patriarhaadi Eesti piiskopkonna kogudusteks.

Jaanuaris-veebruaris 1945 osales piiskop Pavel Vene Õigeusu Kiriku täiskogul Moskvas, kus valiti patriarhiks Aleksius I. Eri andmetel kas 12. aprillil või 16. aprillil 1945 nimetati ta ise Moskva Patriarhaadi Tallinna ja Eesti piiskopkonna ülempiiskopiks.

21.–23. novembrini 1945 Moskvas toimunud kirikukogul halvenes piiskop Paveli tervis ja ta sai infarkti. Sellest ajast alates jäigi tema tervis kehvaks ja ööl vastu 2. veebruari 1946 suri ta Tallinnas teise infarkti tagajärjel.

Piiskop Pavel maeti 6. veebruaril 1946. Matusetalituse viis Aleksander Nevski katedraalis läbi Leningradi metropoliit Grigori. Piiskop Pavel Dmitrovski maeti Tallinna Aleksander Nevski kalmistule.

Hinnangud tegevusele

Pavel Dmitrovski tegevust Eestis perioodil 1942–1946 on hinnatud väga erinevalt.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku seisukohalt on tegu ühe võtmeisikuga Eesti õigeusu kogukonna vägivaldselt katkestatud kanoonilise ühtsuse taastamisel Moskva Patriarhaadiga ja see kirik mainib ülempiiskop Pavelit oma mälestusväärsete hingekarjaste seas.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku seisukohalt on tegu inimesega, kes tegutses alates 1942. aastast sihilikult kohaliku kirikuvõimu vastu ja lõpetas kolm aastat hiljem kiriku tegevuse Eestis. Nimelt kinnitas just ülempiiskop Pavel oma allkirjaga 5. märtsil 1945 Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Metropoolia Sinodi likvideerimise ja moodustas vastavalt patriarh Aleksius I juhistele selle asemele Vene Õigeusu Kiriku Tallinna ja Eesti piiskopkonna nõukogu. Samuti nõudis ta Eestisse jäänud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku sinodi liikmetelt kirikulõhe tekitamise pärast patukahetsusavaldust ja mõjutas kõiki õigeusu kogudusi alla kirjutama patukahetsusaktile.

Ülempiiskop Pavel Dmitrovski ajal kehtestati Eesti aladel Vene Õigeusu Kiriku põhimäärus, mis andis seni mitmed sinodi kompetentsi kuulunud küsimused piiskopi otsustada ja jättis vaimulike ülendamise hoopis patriarhi otsustada.

Kõigile nendele sammudele negatiivse või positiivse hinnangu andmine sõltub eelkõige sellest, kas Eesti õigeusu kogukonna minekut Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsiooni alla 1923. aastal pidada kanooniliselt seaduslikuks või mitte. Siiani ühine seisukoht selles küsimuses puudub.

Teenistuskäik

• 1893–1896 köster ja koolijuhataja Krimmis
• 1896–1915 külapreester Venemaal
• 1915–1918 kaplan õppelaeval "Narodovolets"
• 1918–1937 kogudusepreester Narvas
• 1926–1937 ülempreester
• 1937–1942 Narva ja Irboska piiskop
• 1942–1945 Narva ülempiiskop
• 1945–1946 Tallinna ja Eesti ülempiiskop

Kirjandus

• Narva uue piiskopi õnnistamisele oodata Läti metropoliiti ja Soome peapiiskoppi. Uus Eesti, 11. juuni 1937, nr. 156, lk. 2.

Välislingid

• Elulugu vene keeles
• Sõtšov, Andrei. Eesti õigeusu piiskopkonna halduskorraldus ja vaimulikkond aastatel 1945–1953: magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, 2004.