Stereofotograafia

Stereofotograafiaks nimetatakse pildistamise võtet, kui kaamera (tavaliselt spetsiaalselt disainitud või modifitseeritud) pildistab kaks fotot üheaegselt samast stseenist. Kaks fotot pildistatakse veidi erinevast kohast, vaheks on sama maa, mis kahel silmal inimesel. Kahte fotot vaadeldakse tavaliselt spetsiaalse tööriistaga nagu stereoskoop nii, et vasakult tehtud fotot näidatakse vasakule silmale ja paremat paremale silmale, mis kutsubki esile kolmemõõtmelise efekti. ^[1]

Ruumilise kujutise salvestamine

Ruumilisuse tasapinnale kandmise moodus avastati alles mõne sajandi eest. Üht objekti või vaadet tuleb joonistada või pildistada kahest teineteisest 65 mm kaugusel asuvast punktist. Nii saadakse kaks peaaegu ühesugust pilti, mis on analoogsed kummagi silma nähtule. Kui need pildid kokku liita, tekib ruumiline stereogramm. Kui pildid on väikesed (kumbki kuni 65 mm lai), saab need kokku liita silmi divergeerides ehk hajutades (paralleelvaade). Maksimaalne eraldus ei tohi olla üle 65 mm, sest paralleelsus on maksimaalne võimalik kaugus nägemistelgede vahel. Siiski – piisab kui minna pildist lihtsalt veidi kaugemale. Suuremaid pilte saab vaadata silmi kõõritades ehk koondades (ristvaade), kuid sel juhul tuleb pildipaari omavaheline järjekord vastupidiseks muuta. Algajatele on lihtsaim moodus selliste fotode vaatamiseks stereograafi kasutamine. See, sarnaselt silmadega, liidab pildid kokku. Selliseid kahest fotost või joonisest koosnevaid stereogramme nimetatakse stereopaarideks.

Seoses värvifilmi leiutamisega avastati ruumilise pildi salvestamiseks mõneti parem moodus – anaglüüf – ühe pildiväljaga stereopaar, kus kaks negatiivi on teineteise peale trükitud (üks punase, teine rohelise või sinise värviga). Kaks kujutist on teineteise peale trükitud, et silmad ei peaks harjumatult divergeeruma. Kuna kumbki silm tohib näha ainult oma kujutist, tuli leida mingi eraldamismoodus. Lihtsaim viis on trükkida üks poolpilt punase ja teine eelmise peale rohelise või sinise tindiga. Anaglüüf on ruumilisena nähtav siis, kui ühe silma ees on roheline filter (mis avaldab punase kujutise, samas kui roheline sulandub tausta), ja teise silma ees punane filter (mis avaldab rohelise kujutise). Filtritena saab kasutada värvilisi läbipaistvaid kilesid, mis on paigutatud prilliraamidesse. Avalduv 3D-kujutis on tavaliselt mustvalge, sest värvid eralduvad filtrite tõttu. Siiski on võimalik teha anaglüüf ka täisvärvilisena, kuid endiselt osad värvid 3D-kujutisel kaovad. Anaglüüf mõjub hästi just suureformaadilisena. ^[2]

Vaatamistehnikad

Kuigi erinevaid stereogramme on palju, saab neid vaadata vaid kahel moel.

Paralleelvaade – kumbki silm vaatab eraldi kujutist, kusjuures nägemisteljed asuvad paralleelselt (vastupidi igapäevasele nägemistelgede koondumisele otse ees asuvatele objektidele). See vaatamismoodus on kõige levinum. Paralleelvaate erijuhuks on peegelvaade, mida saab kasutada peegeldatud stereopaaride puhul.
Ristvaade – kumbki silm vaatab kujutist eraldi, kuid parem silm vaatab vasakut poolt ja vasak silm paremat poolt. Mõlemad moodused võivad mõnikord toimida sama stereogrammi puhul, kuid enamasti siiski mitte. Tavaliselt on silmadele arusaadav, kuidas vaadata. ^[2].

Optomehaanilised seadmed

Anaglüüfprillid. Anaglüüfe vaadatakse prillidega, mille üks klaas on punane ja teine roheline või sinine.
Stereoskoop. Stereopaare on võimalik vaadata stereoskoopidega, millest tänapäeval levinuim on nn View-Master, kus pilte vaadatakse spetsiaalselt selle tarbeks valmistatud seitsmekaadristelt ketastelt. Vanemad versioonid on aga olemas juba 1833. aastast ning varieeruvad üsna suures ulatuses.
Peegel. Stereopaare saab vaadata ka peegli abil, kui üks poolpilt on trükitud peegeldatud kujul. Mõlema silmaga tuleb sel juhul vaadata samas suunas, kuid kuna peegel on vahel, vaatabki kumbki silm ainult oma pilti. Meetodit nimetatakse ka Pigeoni meetodiks Prantsuse Dijoni ülikooli professori Léon Pigeoni järgi, kes patenteeris selle vaatamismeetodi 1904. aasta 16. novembril.
Katikprillid (shutter glasses). 3D-kujutiste vaatamiseks ekraanilt saab kasutada katikprille. Neil on kiired elektroonilised katikud, mis avanevad ja sulguvad sünkroonis kujutistega ekraanil. Katikutes kasutatakse vedelkristalle, sest elektrooniline signaal suudab kristalli hetkega läbipaistvast läbipaistmatuks muuta. Kui ekraanil on vasak pilt, on vasak katik avatud ja parem suletud, mis tähendab, et kujutis on nähtav vaid vasakule silmale. Kui aga ekraanil on parem kujutis, on avatud parem ja suletud vasak katik. Kui see protsess toimub piisavalt kiiresti, arvab aju nägevat tõelist stereoskoopilist kujutist. Kui katikukiirus ei ole piisav, on kujutis ikkagi ruumiline, kuid samuti võib tajuda mõningast värelust. Katikprillid ühendatakse arvutiga juhtme või infrapunaühenduse kaudu. Meetodit saab kasutada nii foto kui filmi puhul.^[2].

Ajalugu

1589 – Rooma arhitekt Goicomo della Porta tõestas, et mõlema silma pildid liituvad teadvuses, ja kirjeldas stereopaare.
1833 – Inglise füüsik Charles Wheatstone konstrueeris stereoskoobi.
1839 – leiutati stereokaamera.
1856 – stereoskoobid läksid masstootmisse.
1858 – anaglüüfmeetodi avastamine.
1893 – Londonis loodi ühing Stereoscopic Society.
1947 – leiutati holograafia.
1979 – Christopher Tyler hakkas autostereogramme tegema.
1988 – Falk, Brill ja Stork lõid „Seeing the Light“ kujutise.
1990 – hakati tootma stereogrammidega postreid.

Viited

↑ http://kyljendusfilmfoto.blogspot.com/2009_03_01_archive.html
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 "Stereomaailm".^{[alaline kõdulink]}

Kirjandus

Kalju Kass „Teeme ise stereopilte“. Tallinn, Valgus 1986.
Kalju Kass „Stereoprojektsioon“. Tallinn, Valgus 1988.

Välislingid

[1] ttp://kyljendusfilmfoto.blogspot.com/2009_03_01_archive.html

[stereo-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 "Stereomaailm".^{[alaline kõdulink]}

[1]

[2]