Tartu Krediidikassa massimõrv
Tartu Krediidikassa massimõrv oli 14. jaanuaril 1919 Tartus endise Krediidikassa keldris Kompanii tänav 3 läbi viidud hukkamine, mille ohvriks langes 19 inimest.
Hukkamine pandi toime vahetult enne bolševike taganemist Tartust Eesti Töörahva Kommuuni Tartu kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni korraldusel. Selle tuntuim ohver oli esimene eestlasest õigeusu piiskop Platon (Kulbusch).
Sündmuse kontekst ja eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Nõukogude võimu repressiivpoliitika
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Punane terror
Tartu Krediidikassa massimõrv paigutub Punaarmee tagalas ellu viidud hirmutamis- ja hävitamispoliitika konteksti, mida nimetatakse punaseks terroriks. Punase terrori aluseks Nõukogude Venemaal oli 5. septembril 1918 välja antud dekreet punase terrori kohta, millega anti korraldus nn rahvavaenlaste mahalaskmiseks või koonduslaagritesse paigutamiseks.[1] Dekreeti peetakse Nõukogude valitsuse ametlikuks vastusammuks Vladimir Volodarski ja Moissei Uritski mõrvamisele esseeride poolt. Kuigi Tšekaa oli alustanud massilisi hukkamisi juba enne dekreedi väljaandmist, lõi dekreet terrori elluviimiseks õigusliku aluse. Kõik nõukogude parteitegelased ei kiitnud Tšekaa tegevust ja sellele antud liiga suuri volitusi heaks, seda kritiseerisid näiteks Nikolai Buhharin, Lev Kamenev, Mihhail Olminski ja Grigori Petrovski.[2]
Eesti territooriumil viidi punast terrorit ellu aastatel 1918–1919 Eesti Töörahva Kommuuni kontrolli all olnud territooriumil. Kuna Kommuun oli formaalselt iseseisev ja ka reaalselt teatud määral autonoomne moodustis, ei rakendunud seal automaatselt Nõukogude Venemaal kehtestatud õigusaktid. Seega rajanes Eestis Tšekaa eeskujul moodustatud kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjonide tegevus Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee ja Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu välja antud määrustel ja manifestidel. Näiteks 21. novembril 1918 keelustati kõigi mitteenamlike parteide ja ajalehtede tegevus, ähvardades nende parteide juhte kohelda "kõige revolutsioonilise valjusega"; sama aasta 29. novembril kuulutati lindpriideks Eesti Ajutise Valitsuse liikmed ja toetajad, samuti kõik mõisnikud ja vaimulikud.[3]
Tartu kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Kontrrevolutsiooniga Võitlemise Komisjoni Tartu osakond alustas tegevust 1. jaanuaril 1919. Selle esimeheks määrati Petrogradi Tšekaas töötamise kogemusega Aleksander Kull.[4]
Komisjon alustas massiliste arreteerimistega 2. jaanuaril, kuigi vahistamisi ja kinnipidamisi oli toime pandud ka enne komisjoni moodustamist, alates Tartu langemisest Punaarmee võimu alla 22. detsembril 1918. Komisjoni tegevus laienes ja muutus verisemaks pärast 4. jaanuaril Elistvere vallas toimunud Julius Kuperjanovi partisanide operatsiooni, mille käigus tapeti endine punane kütt Johannes Pärn. Vastuseks sellele korraldas komisjon mitu karistusoperatsiooni, mis lõppesid massimõrvadega: 9. jaanuaril 1919 hukati Tartus Emajõe jääl 13 inimest, kelle seas oli muuhulgas neli Tartumaa mõisnikku (sh. Bruno Claudius Alexander von Samson-Himmelstjerna, Carl Harald Eugen von Samson-Himmelstjerna, Edmund Gustav Wilhelm von Samson-Himmelstjerna); 12. jaanuaril 1919 saadeti karistussalk Elistvere valda, kus tapeti rahvusvaheliste konventsioonidega keelustatud laskemoona kasutades 8 kohalikku talunikku.[4]
Komisjoni korraldusel vahistati 1.–14. jaanuarini 1919 Tartus ja selle lähiümbruses kokku 512 inimest, keda hoiti peamiselt kahes asukohas: komisjoni peakorteris Gildi tänaval ja endise Tartu Krediidikassa majas Kompanii tänaval.[4] Kinnipeetuid kuulati kontrrevolutsionääridena üle, samuti kohustati neid tegema alandavat füüsilist tööd.[5]
Massimõrv
[muuda | muuda lähteteksti]Toimepanek
[muuda | muuda lähteteksti]Vahetult enne Tartu vabastamist Eesti Rahvaväe 2. diviisi poolt andis Tartu kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni esimees Aleksander Kull korralduse 19 inimese hukkamiseks, keda peeti kinni Kompanii tänaval endise Tartu Krediidikassa keldris. Hukatavate seas olid õigeusu piiskop Platon (Kulbusch), kaks õigeusu ülempreestrit (Nikolai Bežanitski ja Mihhail Bleive), kaks luteri pastorit- Tartu ülikooli usuteaduse professor (Gotthilft Traugott Hahn ja Moritz Wilhelm Paul Schwartz), kolm mõisnikku, üks mõisavalitseja, üks restoraniomanik, kaks linnavolinikku, baltisaksluse juht Tartus Arnold Johann Heinrich von Tideböhl[6], üks advokaat, üks pottsepp, üks õpilane ja isegi üks vene perekonnanimega punaarmeelane.[4][7]
Surmaotsuse viis täide 2. Viljandi Eesti kommunistliku kütipolgu võitlejatest moodustatud karistussalk, mida juhtis komissar Aleksander Jea. Sama salk oli toime pannud kaks päeva varem aset leidnud hukkamised Elistvere vallas. Kokku kuulus selle koosseisu 117 meest.[8]
Pärast massimõrva korraldamist lahkusid Kull ja tema alluvad soomusrongil Lenin Võrru, mis oli endiselt Punaarmee kontrolli all. Enne seda jõudsid bolševikud linnast põgenedes pidada Promenaadi tänaval kinni linnavalitsuse raamatupidaja Vilde ja linnaarhitekt Arved Eichhorni, kes toimetati mahalaskmiseks Pepleri tänavale. Eichhorn jäi tulistamises küll ellu, kuid sai raskelt vigastada.[9]
16. jaanuaril 1919 Võrus ilmunud bolševike ajalehe Edasi sõnul olid hukkamised ajendatud sellest, et 14. jaanuari hommikul oli kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni esimeest Aleksander Kulli püütud mürgitatud kohviga tappa.[10] Ajaloolane Taavi Minnik on pidanud hukkamisi siiski eelkõige kättemaksuks Julius Kuperjanovi partisanide tegevuse eest.[4]
Avastamine
[muuda | muuda lähteteksti]Valvemeeskond lahkus oma postidelt pärast 14. jaanuari lõunasöögi serveerimist kinnipeetavatele. Peatselt pärast seda õnnestus endises Krediidikassa hoones viibinud umbes 200 kinnipeetaval linnaelanike abil vabadusse pääseda.[11] Kes täpselt keldris toime pandud hukkamise ohvrid avastas, ei ole selge.
Sündmuskohaga ühena esimestest tutvunud tippkirurg Wolfgang von Reyher, kes oli tuntud arstiteadlase Werner Zoege von Manteuffeli õpilane ja kauaaegne assistent, tuvastas, et ohvrid olid viidud ükshaaval hukkamiseks valitud keldriruumi, kus nad tapeti küljelt lasuga pähe. Järgmised ohvrid lükati eelmiste laipade otsa ja tapeti samal viisil.[4]
Hilisem kohtumeditsiiniekspertiis näitas, et mõningaid tapetuid oli enne tapmist pekstud, täägiga torgatud ja korduvalt tulistatud. Piiskop Platonit oli torgatud seitsmel korral täägiga rinda, lisaks leiti tema laibalt kokku neli kuulihaava: kaks kuuli oli tulistatud rinda, üks kuul oli läbistanud vasaku õla ja üks kuul parema silma. Tema kehal olid ka peksmise jäljed, näiteks tuvastati rusikalöögi jälg paremal meelekohal. Samas õigeusu ülempreestrid Bežanitski ja Bleive olid tapetud ühe lasuga.[12] Tapetutelt olid ära võetud üleriided ja jalatsid, osade tunnistajate sõnul oli seda tehtud veel enne hukkamist.[11]
Teavitamine
[muuda | muuda lähteteksti]Teated toimepandud massimõrvast levisid Eestis kiiresti ajakirjanduse vahendusel. Tartu päevaleht Postimees avaldas teate toime pandud tapmistest järgmise päeva numbri esiküljel.[11] Tallinnas ilmunud Päevaleht avaldas pikema uudise Tartu massimõrvast ülejärgmisel päeval, tuues ära juba ka ohvrite nimed.[13]
Niipea, kui teated Tartu Krediidikassa massimõrvast Pariisi jõudsid, saatis Eesti delegatsiooni pressiatašee Pariisi rahukonverentsil Eduard Laaman informatsiooni selle kohta maailma juhtivatele ajalehtedele. Väidetavalt avaldas tema saadetud teate ainult ajaleht New York Herald.[14]
Bolševike korraldatud massimõrvadest Tartus ja Rakveres teavitas läänemaailma Kopenhaagenis tegutsenud Eesti Teadete Büroo juhataja, kirjanik Eduard Vilde, kelle kirjeldus massimõrvadest Rakveres ja Tartus koos fotodega ilmus algselt Prantsuse suurimas pildiajakirjas L'Illustration pealkirja all "Les crimes du bolchevisme en Esthonie".[15]
Ohvrite mälestamine
[muuda | muuda lähteteksti]Mõrvapaika tähistab tänapäeval mälestustahvel Kompanii tänav 3 maja seinal.[16][17] Lisaks paigutati 2003. aastal sama hoone seinale Tõnis Paberiti valmistatud pronksist piiskop Platoni bareljeef[18].
Pariisi õigeusu katedraalis peeti peatselt pärast massimõrva Pariisi rahukonverentsil osalenud Eesti delegatsiooni juhi Jaan Poska korraldusel piiskop Platoni ja teiste ohvrite mälestuseks hingepalvus. Teenistusel viibisid kõik Eesti delegatsiooni esindajad eesotsas Poskaga.[14]
Sõdadevahelisel perioodil meenutati massimõrva ohvreid palvustega endise Tartu Krediidikassa hoone juures. Selle traditsiooni algatasid jaanuaris 1922 Tartu õigeusu koguduste vaimulikud, alates jaanuarist 1923 liitusid nendega luterlikud vaimulikud ja palvused omandasid oikumeenilise iseloomu. Alati osales neil palvustel Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Aleksander (Paulus), hiljem ka Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskopid. 1920. aastate lõpus hakati 14. jaanuaril pidama Tartu õigeusu ja luteri kirikutes ohvritele hingepalvusi ja mälestusteenistusi. Mõlema kiriku esindajate osavõtul moodustati Tartu Krediidikassa keldri ohvrite mälestuse jäädvustamise komitee, mille eestvedamisel ehitati massimõrva toimepaneku kohaks olnud kelder ümber mälestuskabeliks. See pühitseti sisse 14. jaanuaril 1931.[19]
Krediidikassa massimõrva ohvreid on mälestatud ka taasiseseisvumise järel Tartu vabastamise aastapäeva ürituste raames.[20]
Massimõrvas hukkunud õigeusu vaimulikud – piiskop Platon (Kulbusch), ülempreestrid Nikolai Bežanitski ja Mihhail Bleive – on kuulutatud pühakuteks.[21][22][23]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Декрет совета народных комиссаров о красном терроре, 5 сентября 1918 г. – Декреты Советской власти. Том 3. Москва, 1964, стр. 291–292.
- ↑ Minnik, Taavi. Kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjonid enamlaste terroripoliitika täideviijatena Eestis aastatel 1918–1919. – Acta Historica Tallinnensia, 21 (2015), lk 55–56.
- ↑ Minnik, Taavi. Kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjonid enamlaste terroripoliitika täideviijatena Eestis aastatel 1918–1919. – Acta Historica Tallinnensia, 21 (2015), lk 57–58.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Minnik, Taavi. Kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjonid enamlaste terroripoliitika täideviijatena Eestis aastatel 1918–1919. – Acta Historica Tallinnensia, 21 (2015), lk 62–63.
- ↑ Schabert, Oskar. Das Sterben des Revalschen Bischofs Platon und der Oberpriester Bezhanitsky und Bleiwe in Dorpat im Jahre 1919. Riga, 1932, S. 6–9.
- ↑ Enamlus jääb terroristlikuks, Stockholms-Tidningen Eestlastele, 10 jaanuar 1953
- ↑ Raag, Arno. Kolm nädalat punast diktatuuri: Tartu sündmusi Eesti Vabadussõja päevilt. Tartu, 1938, lk 290–291.
- ↑ Minnik, Taavi. Kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjonid enamlaste terroripoliitika täideviijatena Eestis aastatel 1918–1919. – Acta Historica Tallinnensia, 21 (2015), lk 60.
- ↑ Kaks Tartu ohvrit. – Postimees, 21.01.1919, lk 3.
- ↑ Tartu kommunistid Võrus. – Postimees, 21.01.1919, lk 2.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 Enamlaste käes vangis. – Postimees, 15.01.1919, lk 1.
- ↑ Schabert, Oskar. Das Sterben des Revalschen Bischofs Platon und der Oberpriester Bezhanitsky und Bleiwe in Dorpat im Jahre 1919. Riga, 1932, S. 12.
- ↑ Tartu veresaun. – Päevaleht, 16.01.1919, lk 1.
- ↑ 14,0 14,1 Piiskop Platoni martüürium EAÕK veebileht (vaadatud 17.01.2016)
- ↑ Tartu Krediidikassa massimõrv Eesti Vabadussõjalaste Liit (vaadatud 17.01.2016)
- ↑ Mälestustahvel (Kompanii t 3 seinal): 14.01.1919 krediidikassa keldris mõrvatud inimeste mälestuseks. Tartu Linnamuuseumi fotokogu
- ↑ Mälestustahvel (lähivaade) Tartu Linnamuuseumi fotokogu
- ↑ "Piiskop Platoni mälestustahvel". Tartu linna kultuuriväärtusega asjade ja mälestuse register. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2022. Vaadatud 9. detsembril 2022.
- ↑ Sõtšov, Andrei. Õigeusu kiriku oikumeenilised suhted. – Eesti oikumeenia lugu. Tartu, 2009, lk 64.
- ↑ 90 aastat Tartu vabastamisest Eesti Kirik, 14.01.2009 (vaadatud 17.01.2016)
- ↑ Kulbusch Paul EAÕK vaimulike andmebaas (vaadatud 17.01.2016)
- ↑ Bleive Mihail EAÕK vaimulike andmebaas (vaadatud 17.01.2016)
- ↑ Bežanitski Nikolai EAÕK vaimulike andmebaas (vaadatud 17.01.2016)
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Luhamets, Kristjan. Massimõrv Tartu Krediidikassa keldris 14. jaanuaril 1919. a.. Tartu, 2015.
- Minnik, Taavi. Kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjonid enamlaste terroripoliitika täideviijatena Eestis aastatel 1918–1919 – Acta Historica Tallinnensia, 21 (2015), lk 51–68.
- Poska, Jüri. The Martyrdom of Bishop Platon. Stockholm, 1968.
- Poska, Jüri. Piiskop Platoni martüürium. Tallinn, 1994.
- Schabert, Oskar. Baltisches Märtyrerbuch Berlin, 1926, S. 76–86.
- Schabert, Oskar (koostaja). Das Sterben des Revalschen Bischofs Platon und der Oberpriester Bezhanitsky und Bleiwe in Dorpat im Jahre 1919 Riga, 1932.
- Sõtšov, Andrei. Õigeusu kiriku oikumeenilised suhted. – Eesti oikumeenia lugu. Tartu, 2009, lk 64.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Tartu krediidikassa keldris mõrvatud inimesed. Tartu, 14.01.1919. Tartu Linnamuuseumi fotokogu
- Tartu vabastamise 18. aastapäev (1937). Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr 15, 2/6. Eesti filmi andmebaas