Mine sisu juurde

Tunne Kelam

Allikas: Vikipeedia
Tunne Kelam Vabadussõja võidusamba avamisel 23. juunil 2009
Tunne Kelam, 2010
Tunne Kelam 2007. aastal Hirvepargis

Tunne-Väldo Kelam (a-ni 1959 Tunne-Väldo Sink; sündinud 10. juulil 1936 Taheva vallas) on Eesti poliitik. Ta oli 2004–2019 Euroopa Parlamendi liige. Erakonna Isamaa auesimees.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvanud üles Tallinnas, lõpetas aastal 1954 Tallinna 2. Keskkooli. Aastal 1959 lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo erialal. Aastatel 1959–1965 oli ta Eesti NSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi vanemteadur, 1965–1975 "Eesti nõukogude entsüklopeedia" (ENE) peatoimetuse vanemteadustoimetaja. Toimis ühtlasi 1950.–1960. aastail Ühingu Teadus rahvusvahelise olukorra lektorina ja ajalehe Edasi väliskommentaatorina. Huvitus ka ufode uurimisest. Sunniti 1960. aastate lõpul sõltumatu hoiaku tõttu avalikud esinemised katkestama. Organiseeris alates 1960. aastaist mitteametlikke ringe, kus arutati ajaloo, filosoofia ja rahvusluse küsimusi, kaasas sinna põrandaaluse Eesti Demokraatliku Liikumise aktivisti Sergei Soldatovi.

Koostas 1972 Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde nimel ÜRO-le memorandumi, kus taotleti abi Nõukogude okupatsiooni lõpetamiseks ning vabade valimiste korraldamiseks. Järgnenud repressioonide käigus pääses otseste tõendite puudumisel napilt vangistusest, kuid vallandati ENE toimetusest.

Aastatel 1975–1979 oli Kelam F. R. Kreutzwaldi nimelise Eesti NSV Riikliku Raamatukogu vanembibliograaf, seejärel 1980–1988 Ranna sovhoosis öise vahetuse tööline. 1975–1988 vahendas ta põranda alt välismaale informatsiooni inimõiguste rikkumistest nõukogude Eestis ning jätkas esinemisi haritlaste ringides. Sai 1986 KGB kirjaliku hoiatuse nõukogudevastase tegevuse eest. Aastatel 1988–1990 oli ta ajakirja Akadeemia esindaja Tallinnas ning toimetaja.

Poliitiline tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Tunne Kelam alustas avalikku osalemist Eesti poliitikas perestroika ajal. Ta oli augustis 1988 üks Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) rajajaid ja selle ideoloogia kujundajaid. Toetas algusest peale Eesti iseseisvuse taastamist rahvusriigina, Eesti Vabariigi õigusjärgluse alusel. Oli 1989 üks Eesti Vabariigi Kodanike Komiteede liikumise algatajaid ning 1989–1990 EV kodanike peakomitee esimees. Valiti veebruaris 1990 Eesti Kongressi liikmeks ja toimis 1990–1992 kongressi tööorgani Eesti Komitee esimehena. Selles positsioonis osales Kelam 20. augustil 1991 rahvusliku kokkuleppe saavutamises, millega Ülemnõukogu ja Eesti Komitee otsustasid taastada Eesti Vabariigi 1918. aastal rajatud riigi õigusjärglasena. Oli 1991–1992 Põhiseaduse Assamblee liige.

Kelam valiti 1992 ERSP esindajana Riigikokku (järgnevalt 1995, 1999 ja 2003), kus täitis Riigikogu aseesimehe kohustusi ning oli 1997–2003 Euroopa Asjade komisjoni esimees.

Aastatel 1993–1995 oli ta Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) esimees, toetas 1995 ERSP ühinemist Mart Laari juhitud Rahvusliku Koonderakonnaga Isamaa Isamaaliiduks. 1995 oli Tunne Kelam presidendikandidaat, tulles Lennart Meri ja Arnold Rüütli järel valimiskogus kolmandaks.

2002 valiti ta Isamaaliidu esimeheks. Pärast Eesti astumist Euroopa Liitu valiti Kelam 2004. aastal Euroopa Parlamendi liikmeks (uuesti 2009 ning 2014) ning sellega seoses loobus ta Isamaaliidu esimehe ametist. Euroopa Parlamendis kuulus Tunne Kelam Euroopa Rahvapartei fraktsiooni, olles väliskomisjoni ning julgeoleku- ja kaitse allkomisjoni liige.

Tunne Kelam oli Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi resolutsiooni üks algatajaid ja läbiviijaid Euroopa Parlamendis, Euroopa Rahvapartei / Euroopa Demokraatide (ERP/ED) fraktsiooni alusteksti ettevalmistaja.

Oli Eesti Skautide Ühingu peavanem aastail 1996–2008; Tallinna okupatsioonide muuseumi idee algataja ning Kistler-Ritso Sihtasutuse nõukogu liige; 2016–2017 Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali ideekonkursi žürii esimees. Valiti 2019 erakonna Isamaa auesimeheks.

Teoseid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Tunne Kelam" (eluloointervjuu Urmas Otile; valik artikleid ja esinemisi). SE & JS, Tallinn 1999
  • "Eesti tee vabadusele" (fotoraamat). Tallinn 2002 ISBN 9985786610
  • "Kaasrändureid vabaduse teel" (fotoportreede album). Tallinn 2006 ISBN 9985956869
  • Algatanud koguteose "The Reunification of Europe" väljaandmise 2009 (sisaldab kümne Euroopa Liitu astunud endise kommunistliku režiimi all olnud riigi lähiajalood)
  • "Estonia: Almost Extinguished, Successfully Reborn" (kaasautor Mart Laar). Tallinn 2017 ISBN 9789949991310
  • "Isamaa tõde hoieldes" (valik kõnesid ja kirjutisi). 2019 ISBN 9789949991327

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli kunstnik, luuletaja, äratusjutlustaja ja EELK Elva koguduse õpetaja Peeter Sink. Tema ema oli helilooja ja koorijuht Marje Sink. Tädi Anna Kalamees (neiuna Sink) oli eesti kopsuarst.

Tunne Kelami vend oli helilooja Kuldar Sink.

Tunne Kelami esimene abikaasa oli sotsioloog Aili Kelam (1935–2017), kooselust sündis tütar Ume. Tema praegune abikaasa on aastast 1991 Mari-Ann Kelam (neiupõlvenimega Dotsenko, esimeses abielus Rikken).

Tunne Kelam on tegelenud fotograafiaga ning esitanud oma loomingut mitmetel isikunäitustel.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Robert Schumani medali laureaadid
  2. ↑ Tunne Kelam saab Baltic-American Freedom League Vabaduse auhinna Delfi, 12. august 2011
  3. ↑ "Truman-Reagani nimelise vabadusemedali laureaadid". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. mai 2020. Vaadatud 8. mail 2020.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tunne_Kelam&oldid=6451431"