Armastuskiri

Proosa

Armastuskirjad on postiameti lepatriinud. (lk 117)
Lootes, et ümbrik meie armastuskirja varjab, loodame temast seda, millega me ise toime ei tulnud. (lk 119)
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989

Ma tahaksin siin kirjutada prantsuse keeles, aga ei julge. Ehk ükskord julgen. Mingis oma võimatus prantsuse keeles, ühe hästi väikese raamatu, mida keegi ei avalda, mille trükin ära oma kulu ja kirjadega, sest see ongi absoluutselt isiklik, armastuskiri sellele linnale, kes minust kunagi midagi teadnud ei ole. Ega saagi teada. Ta on väsinud neist armastuskirjadest, neid on igal hommikul tema ukse all terve hunnik. Aga kui ühel hommikul poleks, haaraks teda paanika. Seda hommikut pole veel saabunud.
- Tõnu Õnnepalu, "Pariis", 2019, lk 132

Draama

PR. PROSTAKOVA. (Sofjale.) Anna õige kiri siia (peaaegu kisub selle käest). Vean kihla, et see on mõni armastuskiri, ja aiman, kelle käest. See on tollelt ohvitserilt, kes tahtis sind naiseks võtta ja kellele sa ise minna tahtsid. Ja missugune tõbras see sulle ilma minult küsimata kirju kätte annab? Küll ma neile näitan! Vaat kuhu me oleme jõudnud: tütarlastele kirjutatakse kirju! Tütarlapsed oskavad lugeda ja kirjutada!

SOFJA. Lugege see ise läbi, auväärt proua. Te näete, et miski ei või süütum olla.

PR. PROSTAKOVA. Lugege ise läbi! Ei, mu armas, mina olen, tänu jumalale, teistmoodi kasvatatud. Mina võin kirju saada, aga lugeda lasen neid alati teise! (Mehele.) Loe.

Deniss Fonvizin, "Äbarik", I vaatus, 6. stseen, tlk Aita Kurfeldt, 1968, lk 13

Kirjandus

Jüri Üdi, "Armastuskirjad", LR 22/1975