Enn Kasak

Enn Kasak (sündinud 24. septembril 1954 Navi külas Võrumaal) on eesti teadusfilosoof, kirjanik ja astrofüüsik.

Intervjuud

Kui ka igaühel meist oleks oma tähelaev, oleksid paljud inimesed ikkagi õnnetud, sest naabri laev võib olla 2 meetrit pikem ja lennata 3 valgusaastat kaugemale.
Ükski filosoof ei suuda maailma veel keerulisemaks mõelda, kui see tegelikult on.
Pole nii lolli inimest, kelle käest poleks midagi õppida, ja pole nii tarka, kes ei räägiks lollusi.
- Enn Kasak, intervjuu: Jüri Aarma, "Enn Kasak: Kas maailm üldse eksisteerib nii, nagu meie seda ette kujutame", Maaleht, 3. detsember 2009

Loogika ei ole mõtteviis, mis oleks normaalsele mõtlemisele omane, aga temast on kasu näiteks teaduses, õiguses ja filosoofias. Tavavaidluses loevad teised argumendid. Kui keegi alles hommikuks koju tuleb ja siis naisele väga loogiliselt seletab, kus ta öö läbi kooserdas, siis mida loogilisem jutt on, seda kahtlasem see tundub. Aga teaduses peab argument olema loogiline.
[...]teaduses on esimene asi, et inimene peab siiralt taipama, et ta loll on. Mitte poosetama, ütlema heebrea keeles, et ma olen loll, et las siis teised taipavad, kui tark ta on.
Küsimus on selles, et kõik me oleme elamise puhul professionaalid. Kõik lihtsalt ei oska rääkida – üks oskab rauda taguda, teine oskab sõuda. Aga arvata, et mina olen teistest targem – kui inimene seda usub, siis ta paneb teiste inimeste mõistmise enda eest lukku.
Mina tahtsin lapsest saadik teada, kuidas maailmas asjad on. Ma uskusin, et täppisteadused on tõsine asi ja kõik muu on üks loba. Nii usub suur osa füüsikuid ja Jaak Aaviksoo arvab ilmselt siiamaani nõnda. See kõik on läbitud etapp elus. Aga ma tahtsin teada, kuidas asjad on, ja mind ei rahulda, kui ma saan sellise tulemuse, mis mulle meeldib. Asi hakkas sealt peale, et miks ma saan universumit rehkendades selliseid tulemusi, nagu mul vaja on. Inimesed tahavad teatud eas teada saada, milline maailm on. Aga hilisemas eas tahavad nad saada kinnitust sellele, mida nad juba teavad. Neid isegi hirmutab see, et äkki saab teada, mis tegelikult toimub. Ma sain aru, et füüsika ei anna mulle infot, mismoodi asjad maailmas tegelikult on. Ja ma tahan teada. Katsun seda seletada: oletame, et ma mängin õudselt hästi malet, tunnen reegleid ja puha. Füüsika ongi nagu malemäng. Aga mind huvitab palju rohkem, kes selle mängu tegi ja milleks see tehti ja kes ma tegelikult olen.
Turumajanduse põhimõtte kohta on kõik filosoofid öelnud, et sellisel viisil on inimene neetud õnnetu olema. Tal on alati uut vaja, alati on naabril pikem. Kui saab mingi asja kätte, siis on see mudel juba vana. Inimesed sunnitakse olema õnnetud.
Kõik see, mis aitab vähendada olendite kannatusi, on üks näide tarkusest.
Mul ei ole mingit religioosset hoiakut. Mulle ei ole jumal end ilmutanud ja ma väga sügavalt kahtlen seda laadi jumalate olemasolus, nagu inimlikud religioonid ette kujutavad.
Kuidas saab kõiketeadja teada, mis tunne on olla loll? Kui ta kõike teab? Üks võimalus on määrata mingid omaenda teadvuse osad lollideks. Ja selle kaudu olla ka ise lollusest teadlik. Sedapidi määratledes oleksime meie jumala loll seisund. Me oleme piisavalt targad, et lollid olla, loomadest targemad, et lollid olla, aga jumala tasemele ei küüni. See on meie ainus kvaliteet, mis on jumalik – lollus.
Loll ei oska elada, ütleb rahvasuu. See on üks võimalus. Elamisoskust näitab ka oskus inimene olla.
Filosoofia on ka vaimuhaigus, normaalne inimene tahab, et asi oleks kindel.
- Enn Kasak, intervjuu: Priit Simson, "Enn Kasak: "tark jutt" tähendab, et räägid seda, mida kõik niigi arvavad", Eesti Päevaleht, 23. detsember 2011

Kirjutised

Terviklikku maailmapilti kuulub paratamatult taevas, taevakehad ja nende mõjud. Mida looduslähedasemas kultuuris inimene elab, seda olulisem on talle tähistaevas.
Mõiste kosmos maailmakorra tähenduses pärineb küll antiiksest Kreekast, kuid esialgu tähistati sellega lihtsalt korda - aerutajate korrapärast paiknemist galeeriaerude juures (Odüsseia 13.77) või magavate sõjaväelaste korrapäraselt paigutatud relvastust (Ilias 10.472). Kreeklaste esteetiline meel nõudis kosmose mõiste kasutamist ka paigutuse ilu, vaaside kaunistuste, ideaalselt kauni riietuse, parfüümi, kalliskivide jms. juures (Ilias 14.187). Head kombed, õige käitumine ning riigikord võivad samuti olla kosmilised. Nii et kosmos ja kosmeetika on vägagi lähedased mõisted. Maailmakorra ja kõiksuse tähenduse omandab kosmos üheselt alles kreeka filosoofide töödes.
Astroloogia tekkis, kui inimesed, eelkõige just Mesopotaamias, panid tähele, et aastaajad on seotud kinnistähtede asendiga taevas. Tehti järeldus: kui kinnistähtede liikumine määrab aastaajad ja vee taseme jõgedes, siis rändavad tähed (planeedid) määravad kuningriikide ja kuningate saatust. Astroloog võis alati hea jutuga ennast välja päästa, kui asi puudutas sündmuste tõlgendamist, kuid ta pidi õigesti ennustama tähtede ja planeetide liikumist taevas. Sellest ongi tingitud, et kui antiikaja füüsikas peeti teadmisi tõesteks niivõrd kuivõrd nad vastasid uurija arusaamadele maailmakorrast, siis astroloog(noom) pidi olema võimeline taevaseid sündmusi ennustama ning seda nimetati sündmuse päästmiseks.
- Enn Kasak, "Tähistaeval põhinevatest uskumustest", Mäetagused nr 1

Varane astroloogia tegeles taevanähtuste kui ennete tõlgendamisega. Hiljem, Assüüria riigi ajastul, õpiti teatud taevanähtusi, eriti just varjutusi ja planeetide liikumist ka prognoosima, see võimaldas endeid juba ka ette näha. Just ennete ettenägemise võimalus ning nähtuste mastaapsus tagasid astroloogilisele ennustamisele erilise koha teiste süsteemide hulgas. Korrapärased taevanähtused seostati vaatlejate poolt aastaaegadega, suhteliselt ebakorrapärased kuningriikide ja kuningate saatusega. Puhtmüstiliste teadmiste kõrval näib astroloogia vägagi ratsionaalne olevat, millega seletub ka tema edu Kreeka kultuuriruumis. Astroloogia tekkimist on püütud põhjendada ka Mesopotaamia selge taevaga. See Cicero eksitus on olnud väga populaarne nende hulgas, kes pole pidanud nägema tolmupilvi ja hämu ka Mesopotaamia taevas.
Varjutuste vaatlemist peeti väga oluliseks. Astroloogid kirjutavad oma aruannetes hoolega, kuidas vaadeldi ja kas varjutuse ajal planeedid paistsid, kuidas vari liikus. Kuu erinevad piirkonnad seati vastavusse geograafiliste piirkondadega ja nii võis juhtuda, et varjutusest tulenev halb läks hoopis naaberriigi kraesse.
- Enn Kasak, "Astroloogiast Mesopotaamias", Mäetagused nr 10

"Unistus tõelisest teadusest"

Enn Kasak, "Unistus tõelisest teadusest", Studia Philosophica Estonica, 1.3/2008, lk 61–80.

Teadlasena uskusin ma, et füüsika on objektiivselt eksisteerivas reaalsuses tegelikult kehtivate seaduspärasuste kõige täpsem kirjeldusviis, parim, milleks tänapäeva inimene võimeline on. Füüsika tundus mulle olevat üldisim ja sügavaim kõikidest teadustest. Täiesti objektiivne, ehkki paratamatult ebatäpne füüsika pidi olema vaba inimlikest uskumustest, mis kaasnevad füüsiku kui inimese ebatäiuslikkusega. Lühidalt: füüsiku töö toob esile tõe, kusjuures siin tõe käsitluse aluseks olevat vastavusteooriat pidasin ma sama ilmseks ja enesestmõistetavaks nagu reaalsust.
Osa loodusteadlasi peab ennast filosoofidest paremateks filosoofideks, sest nende arvates on kõik oluline seletatav loodusteaduslikult. Filosoofiasse süüvimine võib paljastada teadlasele tema usu naiivsuse ja ta võib hakata selles kahtlema. Oma rumaluse tajumine sunnib teadlast valima mingi hoiaku, nt: (i) skeptiku tee – muutuda skeptikuks, kusjuures teadustööd võib pragmaatilistel kaalutlustel jätkata; (ii) järjekindla teadlase tee – leida filosoofiast sobivaid argumente füsikalismi kaitseks ning vältida ebamugavaid alternatiive; (iii) pragmaatiku tee – käsitleda teadust tulemusi tootva süsteemina; (iv) unistaja tee – tunnistades oma rumalust, valida teadlikult sellised uskumused, mis võimaldavad tal jääda tõeotsijaks.
Rahastajate veenmiseks peab teadlane olema sunnitark – nägema välja tark ning edukas. Teadlase tõeotsingud võivad muutuda kiiret edu takistavaks teguriks. Üheks lahenduseks on võtta hoiak, mille järgi tõde polegi kättesaadav, jäädes samas tihtipeale sisuliselt füsikalistiks – mulle näib, et avalik ja varjatud füsikalism on tänapäevase teadlase jaoks tavapärane hoiak.
Ma unistan päris teadusest, milles (i) teadlase loomeprotsess on teaduslikult suunatud ning (ii) teadlased kasutavad ära täiendavaid võimalusi teadmiste saamiseks tegelikkuse kohta, muuhulgas ka sääraseid tunnetusviise, mida sageli on peetud irratsionaalseteks. Ma arvan, et teadlane peab tahtma saada tõsikindlaid teadmisi tegelikkuse kohta, kuigi see soov näib lootusetu. Edasiarenguks võiks teadlased teoloogidelt (taas) õppida, kuidas tunnistada ja kahetseda oma pattu, st rumalust. Teadus, mille tekkimisest ma unistan, pole puhas matemaatika, vaid peaks olema tõeline loodusteadus, mis käsitleb tegelikkust ning võib kasutada ka selliseid teadmiste saamise viise, mille ratsionaalsust peetakse tihtipeale küsitavaks, nt kasutades tõetunnet. On võimalik, et teadvustatud usk tõesse on hädavajalik alus teadlase kui inimese efektiivseks toimimiseks teadlasena.
Füsikalismile tuginev teadusideoloogiline fanatism on kandunud kooliharidusse, omistades teadusele ka lunastaja ning päästja rolle. Teaduspropagandistlikud nipid on üle võtnud seesugune religioosne propagandistlik kirjandus, mis on ühtlasi teadusdemagoogiline ja võib esineda kooskõlas teaduslike faktidega. Teadlaste teadvustamata usk võib pöörduda nende endi vastu.
Seal, kus tõsiteadlane satub kimbatusse, saab publiku ootuste rahuldamisega ehk veel paremini hakkama elukutseline teaduse propagandist, kes arvab teadvat, et tõe huvides võib ju ka natuke valetada, st mitte rääkida kogu tõtt. Seda teevadki, sageli tahtmatult, nii teadlased, kui nad esinevad metafüüsikutena, kui ka propagandistid, kui nad esinevad teadlastena. Mitmesugustel põhjustel kasutatakse samu meetodeid koolihariduses, kus veenvusel on pedagoogilistel põhjustel väga tähtis roll.
Filosoofid näisid loovat tarbetuid keerukusi. Nii näiteks tundus kummalisena väide, et paljud filosoofid kahtlevad tõe olemasolus. Ja kordagi ei taibanud ma tollal küsida: kes on mulle ilmutanud, et tõde on olemas?
Oma rumalust tajudes avastasin, et sellest rääkides on raske leida tänulikku kuulajat. Kui ma varem rääkisin inimeste suurest tarkusest või sellest, kuidas inimene käis Kuu peal, siis oli tunda, et igaüks kuulajatest oleks otsekui ise Kuu peal ära käinud. Kui ma aga hakkasin rääkima inimlikust rumalusest, siis märkasin, et mu populaarsus esinejana on otsustavalt langenud. Suur osa teadlastest on valmis tunnistama, et nad ei tea kuigi palju. Kuid tuleb nentida, et oma rumalust tunnistatakse meelsasti pigem säärases kontekstis, mis näitab rääkija suurt tarkust. Tihtipeale kumab sellisest jutust läbi hoiak, mis sarnaneb Mefistofelese hoiakule Goethe "Faustis": "Ei kõike tea, kuid üsna palju küll!"
Kui inimese on füüsikasse toonud teadmisjanu, siis kahtlemine oma teadmiste alustes võib talle tekitada sügava pettumustunde, mille üheks põhjuseks on täitmata lubadused, mida teaduse nimel talle koolipõlves jagatud on.
Teaduse tekkimise käigus võeti teoloogiast üle palju rohkem, kui teadlased endale ise aru andsid. Kui Jumal on loonud maailma, siis on see tegelikult olemas ning kui inimene on loodud Jumala näo järele, siis võib inimene seda maailma ka mõista – vähemalt sedavõrd, kuivõrd Jumal seda lubab ja inimene suudab. Üldiselt uskusid klassikalise perioodi teadlased, et meeltega tajutav maailm peegeldab võimaluste piires adekvaatselt tegelikku maailma ning teadus on selle mõistusliku tunnetamise vahend. Usuti, et inimene on teaduse abil maailma kohta teada saanud mõned täiesti vaieldamatud tõed, nt jäävusseadused ja Newtoni seadused. Need kajastavad seda, kuidas maailma nähakse jumala silmaga.
Loodusteaduste arenedes tekkis vajadus paremate ja kallimate töövahendite järele ning seda õigustas teaduse praktiline edukus. Vajadus rahastada teadustegevust kasvas üle selle määra, mida võimaldasid teadlase või tema sponsori isiklikud vahendid. XVII sajandi teadlane võis soovi korral mõelda nagu Sokrates: "...tõeliselt pole tarkus midagi väärt" (Platon, Sokratese Apoloogia 23,b), ta võis muretseda selle üle, kui loll ta tegelikult on. Nüüd aga olukord muutus: teadlane pidi hakkama muretsema pigem sellepärast, et ega teised teda ometi lolliks ei pea.
Mõnedki teadlased aga tajuvad vastuolu n-ö publikuootuse ja oma teadmiste piiratuse vahel. Kui nad valivad realisti positsiooni ning räägivad vajadusel tõe asemel tõelähedusest, siis võivad nad jätkuvalt uskuda teadusliku maailmapildi ligikaudset adekvaatsust ning mitte lasta ennast filosoofidel liigselt häirida, peaasi et usku jätkub. Kui aga usku napib, hakkab nii teadlast kui teadusfilosoofi kollitama hoiak, mille järgi inimene polegi võimeline tegelikkust mõistma, isegi kui see olemas juhtub olema. Ainus tegelikkus, millest sel puhul rääkida saab, on see, kuidas maailm meile näib.
Miks on üldse vaja põhjendada teaduse ja tõeotsingute vahelist seost? See on vajalik, kuna on tekkinud teadlaskond, kes väidab, et teadusel ei olegi tõega mingit pistmist. Seda tüüpi teadlasi olen kohanud kõige sagedamini tehnoloogiafirmades, kus teadlased peavad esitama töötavad skeemid kindlaks tähtajaks. Näib, et tõeküsimused segavad seda tüüpi teadlase tööd, kuna tal lasub kõrgendatud kohustus kiirele edule.
Teaduse tekkelugu on seotud filosoofia ja teoloogia tekkelooga. Eelsokraatilisest protofilosoofiast arenes päris filosoofia. Selles ilmnesid teoloogia elemendid (ütleks prototeoloogia), millest sai hiljem päris teoloogia. Päris teoloogia taustal tekkis teadus, mis on võib-olla siiani pigem prototeadus. Ma ei esita teadusele liiga kõrgeid nõudeid, ma ei nõua rohkemat, kui nõuab laps, kes esmakordselt tajub sõna "teadus" tähendust. Ma tahaks, et teadus annaks meile tõsikindlaid teadmisi tegelikkuse ja minu enda kohta. [---] Lääne teaduse ja filosoofia ajaloo valguses pole raske uskuda, et soov reaalsust adekvaatselt kirjeldada on lootusetu, asjatundmatu või lausa rumal. Kuid seni, kuni mulle pole ilmutatud, et tõde polegi, et materialistlik maailmakäsitlus on tõsi, et inimene on vaid keeruline komplekt aatomeid, mis pole võimeline mõistma tegelikkust, seni võib siiski loota ja unistada.
Descartes'ist saadik on palju polemiseeritud empiirilise tajukogemuse üle unenägudes. Pooldan seisukohta, mille järgi empiirilisel tajul unes ja ilmsi pole põhimõttelist vahet. Veelgi enam, mulle näib, et empiirilise tajumise ajal on mõistus pigem uneseisundis hoolimata sellest, kas keha on ärkvel või mitte. Loodusteadused kipuvad toimima sedalaadi unenäoseisundites ning ainus teadus, mis tugineb erksale ja domineerivale mõistusele, on võib-olla matemaatika.

Välislingid