Istumine

Proosa

Nudistide juures on halb see, et istudes kleepuvad nad tooli külge.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 24

Püksid kuluvad isegi troonil istudes.
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 48/1977, lk 7

Nüüdseks on mulle vähe lootust jäänud. Enne ma otsisin, läksin üha edasi. Ma ootasin midagi. Mida? Ma ei teadnud isegi. Aga ma mõtlesin, et elu ei saa olla selline, nagu ta oli, see tähendab tühi. Elus pidi midagi olema, ja ma ootasin, et see midagi kohale jõuaks, ma otsisin seda.

Nüüd ma arvan, et polegi midagi oodata, nii ma jäängi oma tuppa, istun toolil ja ei tee mitte midagi.

Ma arvan, et väljaspool on mingisugune elu, aga selles elus ei juhtu midagi. Mitte midagi minu jaoks.

Võib-olla teiste jaoks juhtub midagi, võimalik, see mind enam ei huvita. (lk 22)

Mina olen siin, istun kodus toolil. Unistan veidi, aga mitte eriti. Millest ma võiksingi unistada? Istun — ja ongi kõik. Ma ei saa öelda, et ma tunneksin ennast hästi, ega ma ei istu sellepärast, et mul oleks hea istuda, vastupidi.

Ma mõtlen, et istudes ei tee ma midagi head, ja ma peaksin kindlasti lõpuks, kunagi hiljem, püsti tõusma. Tunnen ebamäärast ebamugavust edasi istudes ja tundide või päevade kaupa — ise ka enam ei tea — mitte midagi tehes. Aga ma ei leia vähimatki põhjust püstitõusmiseks ja millegi tegemiseks. Ma ei tea, tõesti ei tea, mida ma võiksin teha. (lk 22)

Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001

Vahime telekat. See on asi, mida ma kunagi ei ole mõistnud. Kuidas on võimalik pärast telekavaatamist voodisse minna ja oma kallimaga midagi üles soojendada, kui oled enne istunud ja nürilt elektronkahurisse vahtinud?
- Peter Høeg, "Vaikne tüdruk". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat 2008, lk 158

Ükski kodutunnet defineeriv vajadus ei nõua tingimata katuse ja nelja seina olemasolu. Tõepoolest, valdava osa oma evolutsioonilisest ajaloost oleme ju olnud nomaadid. Kodu jaoks vajalikud tingimused võis luua ka näiteks lõkketuli, mis tekitab soojust, kuivust ja tõrjub kiskjaid. Siiani tunneme samasugust eelajaloolist rahulolu ja mõnu, istudes hea seltskonnaga kamina ääres või lõkketule ümber. Tihtipeale võib see tunduda isegi mõnusam ja hubasem kui istuda üksinda oma korteris, nii-öelda koopas peidus.
- Tuul Sepp, "Maailma koduseks muutmisega on kerge liiale minna", Eesti Arhitektuurimuuseumi juubelinäituse "Majad, mida me vajame" artiklikogumik/ERR Novaator, 18. september 2021

Luule

Mis veider tükk! Mis udused repliigid!
Noor jumal suudleb aralt Psyche põske,
pappseintel vahelduvad ilmariigid
ja kroon türanni peas on verest rõske.

Kuid samas vanad linnad, kroonid kaovad,
paar munka keisri kirstu kinni taovad
ja küürus Psyche istub seegi vilus.

Betti Alver, "Vana teaater" (1938) Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 324

Ma istun ihuüksi närtsind rohus
maadligi alandlikult, vaiksemalt kui vari.
Sääl taga ähmub möödaniku hari,
jääjahe rada ootab oru lohus.

Marie Under, "Aruand", rmt: "Uneretk", 1968, lk 9

7.
Istu sirgelt, kui sa loed,
siis on kaugus paras.
Ninaga ehk ainult koer
uurib sõnavara.

Heljo Mänd, kunstnik Heldur Laretei, "Hoia oma silmi", Tallinn: Eesti Raamat, 1974

Väga, kõige rohkem kardan surma.

Siis ei saa enam istuda toolil.
Tean, siis ei saa enam midagi.
Ma tahan väga toolil istuda.
See on hirm. Tule, aita.

Juhan Viiding, "Mis siin salata, annan alla". Rmt: Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 161

Vanasõnad

Kord käi ümber toa, oled targem kui see, kes maas istub.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid