Kirjandusteadus

Proosa

• ... kirjandusteaduse aineks ei ole kirjandus, vaid kirjanduslikkus, s.o see, mis teeb antud teose kirjandusteoseks. Seniajani on kirjandusloolased enamasti olnud nagu politseinikud, kes tahtes vahistada üht kindlat isikut, on võtnud igaks juhuks kinni kõik, kes selles korteris viibivad, aga ka juhuslikud möödakäijad tänavalt. Samamoodi kulus ka kirjandusloolastele ära kõik - argielu, psühholoogia, poliitika, filosoofia. Kirjandusteaduse asemel tekkis kodukootud distsipliinide konglomeraat. Läks otsekui meelest, et need artiklid hälbivad vastavatesse teadustesse - filosoofia ajalukku, kultuuri ajalukku, psühholoogiasse jne - ja et loomulikult võivad viimased kasutada ka kirjandusmälestisi, kui defektseid, sekundaarseid dokumente.
  • Roman Jakobson, „Uusim vene luule” ("Новейшая русская поэзия", Praha 1921), cit. via Boris Eichenbaum, "Vormimeetodi teooria", tlk Kajar Pruul, rmt: "Kirjandus kui selline", 2014, lk 251

• Kõik julgustasid teda - alates juhendajatest ja professoritest kuni kursusekaaslasteni, kellest said ajapikku konkurendid. Ta oli uus täht kirjandusteaduse taevas või pidi selleks saama, kui ta vaid usinasti tööd teeb - kuid sedamööda, kuidas tema uurimistöö edenes, kaotas ta sideme paikadega, mida armastas.

Ta ei suutnud luulesse sisse elada, et lohutust ja keelelist rõõmu leida nagu varem. Kõik oli teesklus, nii inimeste väidetav armastus kirjanduse vastu kui ka kirjandus ise. Tundus nii. Ta ei oleks üldse pidanud doktorantuuri astuma.

Uute tekstide esitamine hakkas üha enam vastu, paistis olevat võimatu ja tarbetu üleüldse maha istuda ja neid kirja panna ning seminarid ajasid tal südame pahaks.

Elu oli ummikusse jooksnud. Kõik uksed näisid kinni olevat ning näis, et mõne avause tegemiseks pole muud teed kui see, et miski peab tema elusse augu lõhkuma.

• Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002, lk 20-21

• Kui paar viimast aastakümmet põdes eesti kirjandusteadus teooriate palavikku, siis praeguseks on organism moehaigused enam-vähem lõiminud ja taastusravi käimas. Sirje Kiini pikaajalise uurimuse tulemus on ses mõttes hästi ajastatud, kuna näitab taas eeskätt vana hea biobibliograafia põlistavat jõudu. Et hiljuti vallandus üldine eluloolaviin ja meedia juba ammu kolletab, moodustab samuti suhestava konteksti, kuigi siin on tegu (võib-olla ehk pisut kahjustava) kokkusattumusega.
  • Arne Merilai, "Biobibliograaf põline rikas", Sirp, 07.01.2010